72. PAJUPUHA.

Puhadelaupaeval toovad inimesed majja rohelust. On suvise pooripaeva pidu – Kolmainupuha. Pajupuhaks ( originaalis Вербна Недиля) kutsutakse seda puha Ukrainas. Vanemad inimesed, kes maletavad kombeid, viivad joekalda aarde niiti, longa, varvilise riide ribasid… Et rohesilmsetel nakineidudel oleks tegevust ja nende suda roomustaks…
Raagitakse, et kes nakineidudele sellise kingituse viib, hakkab ilusti kasitood tegema ja veel, et ta ei upu kunagi. Miks on Paju aujarjele tostetud? Arvatakse, et erilise sideme parast Veega, ja ka haldjad teevad tema umber ringmange… Varem tehti joogiveeambrid ainult Pajupuust, ja kui mitte Pajupuust, siis pandi kindlasti ambrisse uhes veega ka Pajust tehtud voru. Paju kasvab seal, kus Vesi Maasse laheb – Puu kaudu. Vaat, see ongi Kolmainsus, mu kallid… Vesi ja lokke-Tuli ja Puu lillepargadega.
Vesi on urgne kulmus. Tuli – puhastav soojus, Puu aga Elu ja Arengu sumbol. Vesi toidab Puud, aga Tuli poletab teda, muutes ta taas tuhaks – Maa- mullaks, Vaim aga, Lokke soojus, purib Taevasse. Maa ja Taevas, ning nende vahel Tuli, Inimene.
Vesi Maasse, Puu Taevasse. Nende vahel on Tule soojus. Inimese Vaim. Taevas on isa, Maa on ema, Tuli-poeg. Ka siin on KOLMAINSUS!
Kas teie peate Pajuga soprust? Ah et mitte eriti… Naen, naen, kevadel murrate tibudega oksi, kaunistate nendega oma maju voi kortereid. On hea, kui te palute neid tulla endale kula. Aga kui ei? Murrate terve kimbu? Viite hoopis turule?
Mida teeb Taat?
Taat ravib… Kaib monikord joekalda aares, korjab Pajult murdunud oski. Toob nad koju ja paneb veega pudelitesse. “Pajulaatsaret,” naljatab ise. Kevadine aeg lopeb, okstel aga tulevad juured, ilmuvad lehed. See ongi heategu! Miks mitte ka teil proovida?
Kui tuleb jargmine kevad – arge laiselge! Need oksad puhastavad teie maja, ja kui kasvama lahevad needki, mis te oma kaega paastnud ja kalda aarde istutanud olete, siis koos kasvamisega kasvab Paju onnistusel ka teie Joud. Teie maja taitub rahu ja rikkusega, nagu istutatud Puule kasvavad lehed. Puutuvi laieneb ja teie tervis tugevneb. Ja hing saab tais rahu ning Kolmainu Onn on teiega, tanuks selle eest, et Pajukuninganna eest hoolt olete kandnud…
Arge laiselge, ja sellest tuleb teile ainult Head!
Arge laiselge…
Leidke murtud oks, elustage ta veega, andke talle oma hoole labi Elu. Ja Elu taidab teid ennastki!…”

73. LOHESTATUD PUU.

Uhe katkise asemele antakse kaks tervet…
Tudeng oli nainud, et Taat andis tihti inimestele Talismanina kaasa puulaastukese. Mis laast see on? Milles seisneb tema saladus?

“Milles seisneb lasastukese saladus? Aga kas sa tead, millisest puust noiad endale luudasid tegid?”
“Ei tea, ega ole kuulnud ega lugenud.”
“Puust, mis oli Tormist murtud. Voi siis Valgust lohestatud.”
“Kas sellisel Puul on eriline Joud?”
“Sellel on meeles Urgelementide, Joudude lahingud. Voidelnud on Puu ja Tuul, voi siis Puu ja Pikne. Tuulekeeris sai Puust voitu ja too hakkas endas kandma Tuulekeerise Joudu. Seeparast kihutabki Baba-jagaa puukunas koos Luuaga nagu vihur.”
“Kuid see on ju muinasjutt!”
“Vahemalt minu kuuldes ara raagi niisuguseid rumalusi! Vohikule on see muinasjutt, Teadjale aga Elu. Keeris- see on Jumala Joud, tema Plaan. Kolm Risti. Sellisest puust laastuke kannab endast Kolme Risti Joudu.”
“Kust sellist laastu hankida?”
“Seda ei hangita. Selle annab Joud.”
“Kuidas nii?”
“Kevadisel Pooripaeval laheb Ravija metsa Jou otsingule. Kui Joud on tema vastu armuline, siis kingib talle sellise Puu.”
“Aga mingil teisel aastaajal?”
“Ainult Pooripaevadel! Muul ajal on Joud vaiksem.”
“Kui puu tuleb teel ette, kuidas siis kaituda?”
“Paljaste katega, ilma tooriistata murda pilbas, tanada Joudu ja ruttu, tagasi vaatamata ara minna! See on ohtlikum ja tugevam toiming kui sonajalaoie leidmine.”
“Kas teie olete leidnud sellist Puud?”
“Ega siis need Talismanid, mis ma inimestele kingin, minu aiast ole!”
“Ja kas Joud teeb teile tihti Kingitusi?”
“See on minu asi. Kui leiad – saad Tugevaks. Ei leia – otsi Joudu teiste meetoditega. Kuid kunagi ara unusta tanada!
Joule, nagu meile koigile, meeldib, kui talle ollakse TANULIKUD!”

74. TAHELEPANU TOIDAB.

“Vanaisa, te raagite tihti vajadusest leida Joudu. Kuid kas Joud ei ole mitte Vagivalla tee?”
“Joudu, pojake, on mitmesugust. On Fuusiline Joud, on Hinge Joud, aga on ka veel Vaimu Joud… Ma ei soovita sul varastada voi kelleltki ara votta, vaid soovitan teha t o o d ja sellega kasvatada endas nii Fuusilist Joudu kui ka Hinge Joudu. Vaimu Joud ehk Tahe kasvab sisemise distspliini ja enesekontrolli teel ning kooskolas teadlike, moistlike tegudega.
Vagivald on vargus voi siis teiste allasurumine oma isikliku heaolu nimel. Seda ma sulle ei opeta, seega minu kasutatud sona “joud” ei tahenda vagivalda, vaid eneseohverdust ja vastutust oma tegude eest.”
“Nagu Radonezi Sergi ja Sarovi Serafim?”
“Nii nagu koik, kes on vaimult tugevad.”
“Kuidas saab vaimult tugevaks? Kuidas alustada teed Vaimu Jou poole?”
“Hoh-hoh-hoo! See on vaariline kusimus. Me ju sinuga, pojake, ainult sellest raagimegi.”
“Kuid peab ju olema mingi voti Jou juurde?”
“Votmeid ei ole ainult uks. Iga Jou juurde on oma voti.
Esimene voti: motle, mida teed.
Alati kontrolli ja teadvusta oma koiki toiminguid. Sel viisil arendad endas valvsust, tahelepanelikkust ja ettevaatlikkust. Omandad palju kasulikke omadusi, kui taidad seda vaikest tingimust: motle alati, mida teed.”
“Kas tervendamine hoolika kasitsi pesupesemise abil ongi sellele rajatud?”
“Ka sellele. Selle reegli jargmine teeb inimese elu vastutavaks, annab talle Joudu.
Teine voti : motle, mida tunned.
Oma tunnete analuus annab sulle kontrolli Sudame ule, oma soovide ule. Aga see omakorda annab sulle voime naha teiste inimeste hingi ja aidata neid oma Teadmistega. Alati motle, mida tunned! Maletad kahe Linnu kujutist?”
“Uks neist soob ja teine jalgib teda?”
“Ole nii see, kes soob, kui ka see, kes jalgib. Vaata end korvalt!
Kontroll oma tunnete ule teeb sind soltumatuks instinktidest ja viib sind seelabi “karja saarelt” isiksuse saarele”.”
“Kas siis ilma kontrollita oma tunnete ule ei olegi isiksust?”
“Ei. See, kes on instinktide ori, on Ori ja on voimeline elama ainult karjas. Kuid igauhel on voimalus saada isiksuseks ja valjuda karjast.”
“Hakata lindude jalgijaks?”
“Voib tousta korgemale oma eilsest iseendast, kui opetada end motlema ja aru saama oma tunnetest.”
“Kuid siis saab “minust” ju “mitte-mina”?”
“Sa ei ole niigi “mina”. Sina – see on ainult malestus minevikust. Me ei ole kunagi enam need, kes me olime koigest hetk tagasi. Sest kui sa tosiselt motiskled oma tunnete ule, norgendad sa nende moju endale ja annad juhitimisohjad moistuse katte.”
“Aga kas ei ahvarda sel puhul see, et ma voin muutuda kulmaks ja tundetuks?”
“Kui lammatada tunded moistuse abiga, siis jah. Kui aga neid kuulda votta ja neist aru saada, siis jaad iseendaks, ainult selle vahega, et sul on kontroll iseenda ule Saad Isiksuseks, Loojaks.
Ja lopuks kolmas votmeke: motle, mida motled.
Aga see, pojake, on juba Voimsuse tipp. Kui sa puudutad Motte, Moistuse saladust, siis riivad ka Poorise Saladust, Kolme Risti Ideed katvat eesriiet!”
“Kohutav ja ohtlik…”
“Ohtlik ja kohutav, sest kaotad tervenisti oma isiksuse…
Keha Joud annab karjainimese, hinge Joud teeb sind isiksuseks, kuid vaimu Joud kaotab ja lahustab isiksuse, tehes sind surematuks..
Surematu Kostsei… Need “valjavaated”, mis Moistus sulle avab, ei jata kivi kivi peale noist vaimsetest kaardimajakestest, mis oled endale ehitatud, arvates, et “haarasid Vanajumalal habemest”…
Tuhisuste tuhisus, utled, korrates Kogujat. Sest meid, pojake, ei ole, pole olnud ega…”
“Ei saa kunagi olema?”
“Jaa.”
“Kuidas siis nii?”
“Sest me oleme, oleme olnud ja saame olema.
Olen igavene, sest olen olemas! On kuulutanud suur Goethe. Ja ega ma vaidlegi talle vastu. Noustun nii Koguja “tuhisuste tuhisusega” Kui ka Goethega, et “olen igavene, sest olen olemas…”
Moistus, mu sober, on selleparast moistetamatu, et lihtsalt e i o l e g i (!), mida moista…”
“Kuidas ei ole? Maailm on tais saladusi.”
“Tais,pojake, tais… Kuid koigi nende saladuste jaoks on uks- u k s! – voti: Pooris, Jumal. Ja see, kes on Jumala tahtel sattunud Poorise Keskmesse, see raagibki: “Vennad-maalased, Maailm on tusisuste tuhisus, kuna ta on taieline, vordtahenduslik ja enesekullane. Minevik on Tulevik. Tulevik on Minevik. Aga Olevikku ei ole, sest see on – dunaamiks! – koigest Mineviku ja Tuleviku vaheldumine…”
“Ja see on tasu Teadmiste eest?”
“Tasu Teadmiste eest on Vabadus. Valikuvabadus. Ja see on vaariline tasu!
Mis on etem Vabadusest? Jumal on andnud meile uhe asja – Valiku! Valikuvabaduse. Sest kui kaalud on tasakaalus, piisab vaid vaikesest tuulepuhangust – ja nad lahevad Tasakaalust valja. Headus muutub Kurjuseks ja Kurjus Headuseks. Olgu see siis kas Vasak voi Parem tee, olgu Vagivald voi olgu Kokkulepe. Sest tasakaal kannab kolmesada kuutkummend kraadi, kuid aastas on kolmsada kuuskummend paeva ja veel natuke… Valikuvabadus!
Maailm – see on Kaalud. Suured-suured Kaalud, mis koosnevad suurest hulgast vaikestest. Ja koik koigub, koigub, koigub…
On koikumine, kuid on ka tasakaal, onnistus, millest on kaks valjapaasu. Kaks Teed. Vasak ja Parem. Ulemine ja Alumine. Taevas ja Maa. Jumal ja Saatan. Pea ja Saba. Kotkas ja Madu. Jeesus ja Juudas… Kaksikud!
Ning hind on neil uks. UKS!
Ja see hind on – IGAVIKU PENDLI VONKED…”

75. ARMASTUS; ALANDLIKKUS; KAASTUNNE.

Korgelennulised ja kauged sonad, utlete?
Kuid Taat ei ole teiega nous. On tunud ae, kullakesed, meelde tuletada inimese Hinge ja Vaimu. Sest ei ole meil praegu teisi “vabaduse astmeid”, teisi radu ule kuristike Ajastute vahetusel.
Ajastute vahetus – see ei ole ule lave astumine!
Mitte koik ei uleta seda rada homsesse. Seeparast arge kiirustage motlematult eemalduma neist kolmest Puhuse allikast: Armastusest, Alandlikkusest ja Kaastundest…

“Vanaisa, aga kuidas inimeses need omadused arenevad?”
“Kaastunne on Keha omadus, Armastus Sudame, Hinge omadus ning Alandlikkus – Vaimu, Tahte omadus.
Kaastunne ilmutab end siis, kui inimene ei ole eriti materiaalsuses kinni ja kui valismaailm naitab talle oma valu – siis votab inimene seda kui omaenda isiklikku valu. Kui aga umberringi koik on roomsad, siis taidab ka inimese hinge room. Kaastundlikul ei ole kadedust, tal ei ole puudu koguda endale midagi voora too arvelt. Ta on – peegel. Ta keha on puhastunud, pole enam solvunud ei iseenda, ei umbritseva maailma peale. See on terviklike ja harmooniliste isikute omadus.
Sinu sober maalis pildi – ja see roomustab sind. Tanaval komistas inimene ja kukkus – ning sul on valus…
Kaastunne – see on umbritseva- Maailmaga osaduses olemine. See on imetore omadus, sest Maailm on mitmepalgeline ja sellise inimese elu muutub rikkaks ja taidetuks…”
“Aga haletsemine? Kas haletsemist voib nimetada Armastuseks?”
“Motle ise. Armastus – see ei ole vihkamise puudumine, vaid Hinge eriline avatud seisund. See on Sudame Kaastunne, kui inimene touseb tavalisest kehalisest kaastundest korgemale.”
“Mis vahet siin on, vanaisa?”
“Armastus alati annab, valgustab. Kui kellelgi on valus, siis ainult nahes Armastuse- inimese silmi, lahkub valu kannatajast. Sest Armastuse-inimene toob Valgust ja Roomu, soltumata sellest, kes ta umber on. Maailm muutub tema sara labi. Valud kaovad ja inimesed muutuvad paremaks, kui nad on. Armastus on Inimhingede Ravitseja…”
“Aga kas Alandlikkus on siis Vaimu Ravitseja…?”
“Vaim ei poe. Seeparast ka ei tervene. Vaim on pusivuse maar, elujoudude kogus. Vaim on kas tajutav voi tajumatu, ja siis raagitakse, et teda lihtsalt ei ole. Alandlikkus kas on voi teda ei ole…”
“Mis siis on Alandlikkus? Kas see on allumine Joule?”
“See on allumine Jumalale, Maailmale, Seadusele. Kuid mitte tuim motlematu allumine, vaid teadvustatud vajadus elada harmoonilise arengu seaduse jargi.
Alandlik allub Seadusele, kuid ise ei sunni vagisi kedagi. Ta on ise vaba ja soovib naha vabadena koiki, kes teda umbritsevad. Ta ei ole ori ega tunnista orjust. Ta on vali ja karm. Ta on Kirurg!”
“Aga kas ei ole julm nouda inimestelt voimatut? Mitte koik ei ole suutelised moistma seadusi, veel enam leidma endas joudu nende taitmiseks?”
“Kuidas voimatut? On saavutuste ja Kaastunde tee, on Armastuse ja isegi Alandlikkuse tee. Kuid koigepealt on vaja tahta sellel teel kaia! Ja seejarel mitte laiselda, vaid minna mooda seda uut valitud rada. Ning ara raagi julmusest.
Julmus on meelekindluse, vaimunorkuse ja laiskuse tunnus. Karmus aga suuremeelsuse, tugeva tahte ja vaimsuse tunnus. Eriti, kui see on pohjalikult teadvustatud karmus. Opetaja karmus.
Maletan, et uks inimene vastas hasti saarasele kusimusele, oeldes, et julmus tuleb siis, kui inimene sooritab teadvustamata teo, kuid kui ta teab, mida teeb, siis ei ole see enam julmus, vaid karmus. Karmus on Suurte Meistrite joon!…”
“Kuid misparast siiski inimesed on julmad, vanaisa? Kas ainult norkusest ja oma tegude teadvustamatusest?”
“Nomedus ja meelekindlusetus, vaimunorkus on tingitud laiskusest.
Monitades teisi, naudib saarane inimene iseennast, kogub voorast valu ja muudab selle oma rahuloluks.”
“Kuid see on juba sadism!”
“Selline inimene on ise sisimas haige ja soovib naha rohkem valu valismaailmaski, sest Sarnane on nainud Sarnast. Room kulvab roomu. Aga valu kulvab valu… Tema nomedus seisneb selles, et oma valuga ei pea voitlema, tehes valu teistele, vaid vastupidi – tuleb kulvata headust valisilma, ja see valine huveolu torjub valja ka sisemise valu. Kuid selleks on vaja teha Tood! Ent norgad ongi selleparast norgad, et nad on laisad.
Metsaline on meie sees, pojake! Igauhe sees on metsaline ja voitlema peab temaga iseeneses! Metsaline – see on Laiskus.”
“Jalle Laiskus? Kui tihti teda kull kohtab, seda sigatsejat!”
“Jaa. See ongi Laos, samas kui Too on Elu looja.”
“See koik tundub nii “korge ja kaugena”. Kuid kuidas siis elus, pisiasjades kasvatada endas vajalikke omadusi, vanaisa?”
“Kuidas sa utlesidki? “Korge” ja “kauge”? Ei, pojake. Mis on kaugel, see on ka ligidal. Mis korgel – see ka madalal. Paljudel inimestel, kes meid sinuga umbritsevad, on selliseid vaartusi nagu Alandlikkus, Kaastunne ja Armastus. Lahed mooda tanavat, vaatad – pingil kaks armunut. Habi sulle, ara vahi, vaid roomusta hinges ning soovi neile koige paremat!
Lahed edasi ja naed, et eesmineja pillas piimapudeli puruks. Ara hakka kohe kahku naerma, vaid motle, et tema asemel oleksid voinud olla sina ise. Tunne natukengi kahetsust, et tana jaab keegi vaike laps mannapudrust ilma. See ongi Kaastunne.
Sa kaid tutarlapsega kohtumas. Kuid oled hakanud markama, et ta poorab suuremat tahelepanu sinu sobrale. Ara vihasta, vaid anna neile voimalus teineteist lahemalt tundma oppida, ja ara sega vahele, kui nad sobivad omavahel rohkem ja sina osutud “liigseks kolmandaks”. Niimoodi kaitudes, moteldes teiste tunnetele, kasvatad sa om sudames Armastust.
Alandlikkus… See, mu sober, on eriline vaartus. Austa ja armasta oma isa, austa endast vanemaid ja kasvatajaid, opetajaid. Ja uldse pea meeles, et Opetaja – see on elu ise, see on koik, milles elu sulle end ilmutab. Poora koigele kohast tahelepanu, olgu see siis Tugeva Talisman voi saasehammustus. Koik on Opetaja, Jumal. Opi temalt, Jumalalt…
OPPETUND ON IGAS ELUHETKES.
Seeparast ma palusingi sul tookord tuua kivi. Maletad? Ega sa ole veel unustanud oma esimest Oppetundi?”
“Ma maletan, Taat.”
“Pea meeles, pojake. Alandlikkus on Maailma Suurvaimude omadus.
ALANDLIKUD ON INIMESED JUMALAST!…”

76. TAADI VIIMNE OPPETUND.

Taat viis oma opilase kaugele. Labi metsade ja ule poldude, ule jogede ja kulade kaudu… Viis paeva kaisid nad jala.

“Olemegi kodus”, utles Teadmataat, istudes vaiksele kingule. “Siin, pojake, sundis ammusel kaugel ajal meie Suguselts. Sel kohal, kus me praegu istume, on palju Joudu. Jogedevahemaa, ala Rossova ja Rossi vahel, mis suubuvad Dneprisse-Borysthenesesse…
Siin raagin ma sulle veel viimastest asjadest, mis puutuvad tervendamisse.”
“Kas te enam ei hakkagi minuga suhtlema?”
“Koigest, mis sulle vaja oli, olen ma juba raakinud. Nuud annan Viimse Oppetunni, aga edasi – mine juba ise.
Tana raagin sulle sellest, kuidas taastada joudu, ehk enesereanimeerimisest.
Sa pead ise moistma, kui tahtis on osata e l l u j a a d a.
Praegu void siin kingul pikutada ja puhata, kuid ohtul lokke aares ja taiskuu paistel raagin sulle Ellujaamise kunstist.
Kuid sa ara pari midagi, lihtsalt kuula ja jata meelde…”
Oo… Karjane-Kuu valgustab paika, kus uhinevad Ross ja Rossova. Loke. Teadmataat ja noormees. Taadi vaikne haal oos…
“Nii nagu koik, mis on seotud Eluga, on ka enesereanimeerimisel kolm astet: fuusiline ehk kehaline, hingeline ja vaimne. Kui haigestub keha, voi kui ta on murgitatud, siis on parim vahend taastumiseks – vedelik ja too. Keskmine fuusiline koormus ja vee voi ravimtee tarvitamine. Miks? Sest tootegemine tugevdab vereringet, aga vesi viib neerude kaudu murgid ja toved valja. See on lihtne valem fuusiliseks taastumiseks. Teha tood ja juua vedelikku – ja seda seni, kuni tuleb suur isu. Paev, kaks, kolm, seitse, kumme paeva – kuid ara soo midagi, enne kui tekib tohutu isu! Siis aga soo vaheke seda, mida sa koige enam soovid, mida ihaleb organism. Niimoodi ravitakse fuusilisi hadasid ja isegi tugevaid murgitusi.
Kes on tugevam, voib lisaks kasutada ka hingelist enesetaastamist. Mis see on? Esiteks – Kingituste ja rinnale hinge asupaika paigutatud Talismanide kasutamine. Teiseks – viibida nende laheduses, keda armastate. Kolmandaks – moelda neile, keda rmastate. Neljandaks – unistada homsest paevast. See on vaga tugev moodus, sest toob lisakasu. Ma nimetan viimast meetodit “Kassiks”, sest kui me unistame tulevikust, me justkui viskaks homsesse paeva magironijate kolmekidalise “kassi” koos nooriga ja tirime end mooda seda noori homsesse. Surm taganeb, kui me puudleme homsesse, kui me ei ole veel kaotanud lootust tulevikule. Surm saavutab meie ule voidu vaid siis, kui koik sidemed on purustatud ja Lootus on kadunud. Kuid kui on olemas keegi, kes meid siiralt armastab, vajab meid, kui meil on homseks Eesmark, siis Elu palub Surmal taganeda ja meile antakse voimalus taita oma unistus. Moistad? Sanss antakse meile kindlalt, ku on olemas Unistus! Seeparast unista, pojake! See on uks paremaid viise hoida kinni Elust, kui ei laiskle ja voitled oma plaanide taitumise eest…
On veel Vaimu taastamine. See on vaga keeruline, kuid ka koige kvaliteetsem toiming. Eneseanaluus ja mineviku labivaatamine – et leida pohjused, mis on viinud haigestumiseni, tusistuseni. Kui sa oled ara margitud ja seisad surmale lahedal, siis totta vaatama minevikku ja leidma oma viga, mis on saanud sinu saarase seisundi pohjustajaks. Niipea kui oled analuusis trehvanud Toele, tunned kohe kergendust; tea: Surm on taganenud. Kuid ole valvas!
Elu paneb sind proovile – et kas oled omandanud Oppetunni. Homme, ulehomme olukord kordub, ja annaks Jumal, et sa seda maha ei magaks, ei jataks tahele panemata!
Teist korda on Surma ara ajada palju keerulisem. Vaimu enesetaastamine on koige kvaliteetsem, kuid ka koige ohtlikum! Ohtlik seeparast, et nouab Alandlikkust.
Hingeline taastumine on samuti korge kvaliteediga, kuid nouab Armastust. Keha taastumine on koige lihtsam, kuid nouab uhtlasi palju tood ja distspliini. Kui oled noor, opi oma probleemidega toime tulema fuusilisel tasandil – tooga, distspliini ja puhtusearmastusega. Kui oled vanem, opi end armastama, ole truu sellele, kes sind armastab. Ainult Armastus annab sulle voimaluse moista, mis on Vaim. Teisiti ei saa ollagi. Teist teed ei ole. Ilma puhtuse ja terviseta ei ole keha ja ei saa olla ka hingepuhtust ja –varskust, aga ilma hingepuhtuse ja – varskuseta ei joua sa Vaimuni.
Elu Puhta Vaimuni…
See, mida olen sulle edasi andnud, on suur Tarkus. Kuid taielikult moistad sa seda alles aastate parast. Uhes hallide juustega laskub su peale ka Tarkuse Sool… Seeparast ara rutta kohe koike moistma ja kohe koike omandama…
Vanasti oskasid kasakad end taastada… Palju, palju saladusi kannavad oma paunades Teadmataadid, kuid… sina oled veel noor. Kui aga elad Inimese kombel, siis saavutad ise palju, oma moistuse ja sudamega. Ma ei keeldu sind opetamast, kuid olen slle juba palju raakinud. Annaks Jumal sulle seda koike moista ja Vanataadi nouandeid tegelikkuses jarele proovida. Edaspidi, pojake, me vestleme kull veel, kuid teistest asjadest.
Ravimisest, ma motlen, ei maksa enam raakida. Ma olen vana. Raakides vasin, tahaks rohkem vaikida… Olen peaaegu koik ara raakinud. Koik teadmised Ravimisest on sinu kaes. Mida olen teadnud, selle ka sulle edasi andnud…”
Vanaisa laks eemale. Tulnud lokke juurde tagasi, jatkas:
“Veel uks asi, “informatsioon jarelemotlemiseks”. Nagid, kuidas surid taimed seal, kus oli palju uriini? Miks? Selleparast, et uriin – see on Surnud Vesi. Ta soob umbritseva elu ara ja annab selle edasi neerudesse. Selle inimese Elu Varavatesse, kes urineerib… Selleparast loomad margistavadki oma territooriumi uriiniga. Nad votavad neerudesse Joudu, mitte ainult ei margista oma valdusi. See on Maagia, pojake… Ma niisama, jutujatkuks… opeta end jarele motlema, iseendalt Maailma kohta kusima. Ja Maailm vastab sulle su oma haalega ja sinu oma sudame kaudu…
Ara rutta otsima endale Opetajat. Opetaja on sinu umber – ta on koigis! Kuhu iganes ka jai peatuma su pilk, seal on ka Opetus. Kuhu jai pidama suda – seal ongi Oppetund.
Sest Inimene on sundinud Loojaks, mitte aga orjaks. Hoia oma vaarikust, kuid mitte sel viisil, et demonstreeriksid seda teistele, vaid seelabi, et sa ei alanda nende vaarikust, kes sind umbritsevad. Tahad olla onnelik – olegi siis! Kui lihtne see on, kas pole tosi?
See ongi nii, pojake! Ara motle teistest halba, ara soovi mitte kellelegi seda, mida sa ei taha endale, ja ara kahjusta kedagi. Nii, kuidas sa suhtud Elusse, tapselt nii suhtub Elu sinussegi…
Sa ei usu?
Sinu asi, uskuda voi mitte. Ainult vaat mis ma sulle lopetuseks utlen. Surmal on oma Saladus. Ja seisneb see selles, et Surm on sinu ees voimetu, kui sul EI OLE VAENLAST. Sinu toeline vaenlane – see oled sa ise! Kui sa oled suutnud voita endas Metsalist, siis sellega oled ka saanud Voimsaks Surematuks.
Tosi kull, sinu keha sureb nagu keha ikka. Kuid ta annab Elu teisele. Hing – see on ju Malu. Vaim aga on ju POORIS, mis OLI, On ja TULEB…
Ara sulita kaevu, utleb rahvasuu. See olgu sulle Reegliks. Ole siiras. Ei ole olemas midagi, mis oleks Siirusest tugevam. Ara salatse, ara kavalda. Opi tunnistama oma ebataiuslikkust… Sest koik loodu on e b a t a i u s l i k … Selles seisnebki Vaimu Alandlikkus ebataiusliku Keha pideva muutumise ees.
Vaim ja Liha… Taiuslik ja muutumatu Vaim ebataiuslikus ja igavesti muutuvas Kehas. Need on medali kaks kulge. Jumal ja Saatan.Sina oled Hing. Vaimu ja Keha vahel. Ja ara loo ei Vaimu ega keha, sest nad on uks Tervik, ilma teineteiseta ei suuda nad luua… Aga nende looming on Hing ehk Sina, Inimene…”

77. PEREKOND ON ELU ALUS.

See, mida teile, kallid lugejad, nendes raamatutes on pajatatud, ei ole nali ega autori valjamoeldis. Need on Meistrite labiproovitud Toed, mis olid, on ja saavad olema.
Pluuto siseneb Amburi tahtkujusse, lahkudes Skorpionist. Maagia, Emotsioonide Tund on lopule joudnud. Saabub Vaimu aeg. Kuidas siis jaab Ravimisega? Kas seegi jaab seljataha?
Ei. Inimene haigestub ikkagi ja ka ravida tuleb ikkagi. Ainult et mitte retseptid, noidus ja posimine ei aita teda, vaid Tervendamine Vaimu ja Puhastumise abil. Ambur on kutse Taeva, Jumala poole. Seeparast soovitabki Taat teil vaadata mitte ainult oma veritseva kriimu peale napul, vaid ka oma hingeseisundi, oma vaimukindluse peale!
Need raamatud on homse paeva raamatud. Mitte koik ei saa neist aru ja ilmselt ei meeldi nad ka koigile. Kuid niisugune juba on Taat, ja niisugune on tema Skalpell.
See on Sanss! Voimalus transformeeruda, end muuta, mattes maha oma norkused ja seega saada paase Uude Ajastusse.
Ambur on Opetussonad. Veevalaja on Vordsete Liit, Soprus ja Individuaalsus. „Ja veel on PEREKOND“, lisab Taat.
Uus? Mida Uus endaga toob?
Uus Jumalus – see on PEREKONNA PUHADUS…
Jaa, jaa! Mis on inimesele koige tahtsam? Kodu ja Perekond, Lapsed kui Inimsoo jatk. Niisugune, nagu on sinu Hinge Kodu, niisugune on ka sinu Perekonna Kodu.
Kes sa oled, Uus Saadik? – Neid on palju! – Seekord saadab Jumal Maa peale palju oma Poegi ja Tutreid. Armastuse Liitude jaoks. Perekonna jaoks. Laste jaoks, Tuleviku nimel. Sest Ambur – see on naasmine Jumala juurde, Jumalainimene. Veevalaja, Uraan Veevalajas – see on Vordsus ja Vendlus. Tagasitulek Jumala juurde labi Kodu, Perekonna Suure Ajaloo…
Hiinas oli Keiser Jumala asemikuks riigis. On see moistlik? – Jaa. Moistlik on ka see, et Perekond on vaike Universum, kus on omad seadused ja oma Tee. Selles, kuidas elab Perekond, on suur kosmiline mote. Tana, praegu toimub valik. Katsetamine, jareleproovimine. Kas jatkub teil armastust, moistmist, kaastunnet, siirust selle ees, kes on andnud teile oma pool Hinge?
Armastage oma Teistpoolt. See on parim viis olla Inimene. Sest labi aegade on olnud Tugevad Mehed need, kes on olnud Truud!
Ustavus Inimese vastu on ustavus Jumala vastu. Sest kui sa reedad oma lahedast, siis reedad ka seda, mis on suur. Ei, ara loo kaega! – Sest te olete norgad, arad ja tuhised, kui reedate teise inimese usu teisse!
Mille poolest paistab silma Uus Inimene?
Ta oigustab usku endasse ja ei utle lahti oma eilsetest lubadustest. Tema vastutuses oma otsuste eest seisneb Joud.

Ei, Taat ei kai peale… See on tema, Taadi pihtimus. Kuid Aeg tuleb, ise saate selle tunnistajaks.
Saab olema raske. Tulevad lahingud Metsalisega iseeneses. Higi ja veri… Ja koige selle juures taitub Kuristik nendega, kes ei ole ustavad, on arad, ning alles jaavad need, kes on jagu saanud Metsalisest iseendas, jaab see, kes on Aus ja Oilis oma kavatsustes…
„Hasti raagib, „utlete teie.
Ei, Taat ei raagi, Taat HOIATAB.
Huudja haal korbes.
Kuid siiski usub Taat teisse, usub sellesse, et absoluutselt igauhes teist on olemas Joud, mis suudab taltsutada oma Metsalise, on olemas Valgus, on Jumal, ja et Tema kuuleb teid ja teie kuulete Teda.
Kas teilt noutakse siis palju?
Ei.
Lihtsalt olge Inimesed.
Ja armastage.
Ei, arge armastage karja, ega mitte karja kombel.
Armastage neid, kes teid usuvad.
Armastage oma Naisi, mehed.
Armastage oma Mehi, naised.
Veenduge, kui tahate, et pole paremat kui see, mis on teile juba antud Jumala poolt.
Vaadake oma lapsi.
Kas see ei ole Ime? Kas see ei ole Onnistus?
Kas see ei ole Onn? Kas on veel midagi roomustavamat kui nende naeratus?
Kas pole nende esimene Sona mitte Sakrament?
Kas Lapselapsed ei ole mitte Lohutus?
Inimsoo Eluloo Spiraal…
Arge katkestage Spiraali, sest ju teie voite seda teha!
Voite, sest teil on VALIKUVABADUS!
Taat ei palu, Taat jagab teiega motteid ja sudame haalt – VALIGE OMA LASTE HUVANG!
Sest Kasvamine on parem kui Langus. Teie jaoks.
„Aga Taadi jaoks?“ kusite teie.
Taadi jaoks on nii Tous kui ka Loojang uhtemoodi ilusad. Tema on Vana. Kuid teie olete veel noored ja vajate Valgust.
Teie jaoks on Tous onnistus, sest tarkab Veevalaja Ajastu.
Taat on aga nainud mitmeid Touse ja Loojanguid…
On varem nainud ja naeb ka seda Tousu , ja naeb igavesti…

Onnistagu Teid Jumal,
Igavesed Randajad teadmiste Rajal…

78. KOHTUMINE OPETAJAGA.

Vesi voolab sinna, kus on madalam… Opetaja tuleb siis, kui
Opilane on valmis saama Teadmisi…
Arge rutake soovima, sest soovid taituvad…

„See, mida me kardame, enamasti juhtubki…
Inimene laks labi metsa ja eksis teelt. „Metsavaim eksitas,“ motleb ta. Tal hakkas hirm. „Oosel on siin hunte, mul laheb tabaraks!“ mootles eksinu. Ja oligi tosi – hundid ei lasknud end kaua oodata…“
„Kas nad soid ta ara?“
„Ei, ei soonud, kuid ajasid kullalt hirmu naha vahele.“
„See on juhus. Ega siis hundid tea, kuhu inimene laheb.“
„Ons ikka nii? Kas Maailmas on juhuslikkust? Sa kiirustasid jalle ja ei motelnud sellele, et huntidele motlemine kutsuski nad kohale.“
„Kas siis mote on nii tugev, et voib ulatuda isegi hundi vaimuni?“
„Mote on tugevam tunnetest, seda enam veel kehadest. Tapselt nii oligi: moeldes ja kartes huntidega kohtuda, kutsuski eksinu nad enda juurde. Hundi Vaim kuulis motet, mida oli veel voimendatud hirmutundega, ja viis mottetransatsiooniga kohale oma „hoolealused“ vormid – hundikarja.“
„Aga kas neid saab ka mottega ara ajada?“
„Kiil luuakse kiiluga valja. Inimese raev on voimeline ara ajama ja hirmutama ukskoik millist looma. Lovi, tiigrit ja isegi krokodilli. Kuid see on eriline kunst. Mote peab olema hirmuvaba. Mote peab olema suunatud Heatahtlikkusele ja Sekkumatusele „looduse siseasjadesse“.“
„Kas peab motlema heast?“
„Vooral territooriumil peab olema leplik, ei tohi olla pealetukkiv ega agressiivne. Oma seadustega voorasse kloostrisse ei minda… Selles seisnebki kunst rannata ohutult mooda Metsikuid Radu…“
„Jarelikult me tombame oma motete ja tunnetega ise sundmusi ligi?“
„Jaa, see on Seadus. Tapselt samuti tombab Opilane Opetajat ligi. Kes on valmis vastu vota Teadmisi ja puudleb nende poole, kohtabki oma teel Opetajat. See ei pea alati olema inimene. Opetajaks voivad olla koik – nii inimene, loom, raamat kui ka taim, uksainuke sona voi sundmus… Koiges, koiges voib olla su opetaja. Tahtis on mitte mooda minna… Kui kostab kusimus, annab Maailm kindlasti vastuse. Oska vaid Maailma vastuseid lugeda. Praegu ma raagin sinuga. Kas void vastata, miks?“
„Sest ma olen valmis vastu votma teie oppetunde?“
„Selleparast, et sa kusid. Vastuse otsimine ongi puudlemine Teadmise poole. Kusijal on alati oigus. Opetaja on kohustatud vastama sellele, kes on kusimuse esitanud.
Minul, mu Sober, ei ole teist voimalust.
Kui ma sulle ei vastaks, tahendaks see minna vastamisi Teadmiste Jouga.
Teadmised ei armasta, kui neid varjatakse nende eest, kes ihalevad teada saada!
Teadmised karistavad varjamise eest!
Teadmised ei armasta, kui neidlaotatakse Maailma laiali ilma kusimusteta, kuid veel vahem armastavad seda, kes kusimusele ei vasta.
Teadmised – see on alati SIIRUS…“

79. TUTVUMINE MEISTRIGA.

Keegi istub puu all ja silmitseb korgel oksal rippuvat kupset ouna.
Seejarel, joudnud otsusele, otsib valja pika kepi ja loob ouna oksa
kuljest lahti.
Toimub LOOMING….

„Miks te nimetate seda loominguks, Vanaisa?“
„See „keegi“ oli subjekt. „Oun“ oli materjal. „Kepp“ oli tooriist. Sooritanud teo kui loomingulise akti, sai ouna oksalt maha looja Meistriks.“
„Sellisel juhul on koik, mis me teeme, looming. Ja me koik oleme meistrid?“
„Mingil maaral see ongi nii. Kui sul on olemas Materjal ning sinu kaes on Tooriist ja sa lood sellega Muutuse, siis voib sind oigusega kutsuda Meistriks. Meister – see on Looja, kes moistab kasitseda mingit Tooriista ja loob Muudatusi. Loob Muutumisi… Kas sa moistad? – Ara omista sonale „Meister“ korgematesse kategooriatesse kuuluvate soorituste tahendust. Meister voib olla meisterlikkuse erinevatel tasanditel. Sina peaksid koigepealt moistma seda, et Opilasest saab Meister siis, kui ta on sobrunenud kas voi uhe kasuliku asja. Meisterlikkuse tase – vaat mis segab sind moistmast! Taiustumisel ei ole piire, ei ole olemas ka Meistri korgeimat aukraadi… Me oleme harjunud motlema, et Meister on kusagil kaugel ja korgel nagu Jumal. Inimesed ei taha tunnistada Meistrit mitte uksnes oma tuttavate seas, vaid koguni iseendas! Ukski prohvet pole kuulus omal maal…
Inimlik egoism takistab sul lahedast inimest Meistriks kutsuda. Seesama egoism – hirmu, arguse ja isikliku vastutuse kartuse tottu – pelgab tunnistada Meistriks ka iseendas…
„Ma olen Meister!“ – utle seda, ja Elu nouab sinult laitmatust! Kuid kas laitmatus on igale hingele joukohane? Selleparast kardabki meie pisike hingeke nimetada end Meistriks, sest teab : Kui juba haarasid ohjadest, siis ara utle, et ei ole voimeline…
Kuid vaata sugavamale, ja sa naed, et hingekese taga on peidus hing, mis loob ja mis on voimeline utlema: „Ma olen Meister!“
Ning nii algaja kui ka vana Meister on uhtemoodi OPPIJAD. Ei ole loppu Teadmiste teel, ei Taiustumise teel.
„Kes on koige suurem?“ kusiti Kristuselt. „See, kes on koige pisem,“ vastas Jeesus, upitanud oma olgadele vaikese lapse.
Sedasama utlen sulle ka Meistrite kohta. Ei ole suuri, ei ole vaikseid. Iga vaike kasvab ja saab suureks. Iga suur vananeb ja kangub… On lihtsalt Meistrid! Me koik oleme Meistrid oma urgses rollis. Ajuti uinutab meid laiskus ja me unustame, et on olemas Maailm uhes Materjaliga, on Tooriist ja on Mote, mis puudleb Muutuste poole. Muutuste poole!
Muutuste Loomine ongi meisterlikkus.
See, kes loob Muutusi, on MEISTER.“

***

Koik olev hingeb… Koigel oleval on hing….

„Maed, tasanduge maaga! – ja nad tasandusid.
Vetevood, avanege! – ja nad avanesid.
See, kes oskab vestelda Materjali hingedega, voib korda saata igasuguseid imesid.“
„Kas ka elutu hing kuuleb?“
„Tsukkel – see on Mateeria hingamine. Koik, mida sa enda umber naed, on pidevas muutumises. Sina naed tanu nendele muutustele. Aeg on muutuste tagajarg.
Igal asjal, igal nahtusel on oma tsukkel. Tsukkel – see on tous ja langus, kasvamine ja kahanemine, sissehingamine ja valjahingamine, „ohkutousmine“ ja „maandumine“. Kuidas saaks hingav olend olla ilma hingeta? – Hing ja hingamise hetk.
Hingamise hetk…“
„Kuid mil viisil on tsukliliselt arenev substans voimeline meid kuulda?“
„Tema poole poordudes rikud sa uksiti ta tsukli kulgemist, „lood hingamise segi“, ja tema votabki sind kui joudu, mis rikub ta tsuklit.“
„Kas me kahjustame hingi?“
„Oleneb, kuidas sa ta poole poordud. Kui aitad ta arenemisele kaasa, toetad ta tsuklit, siis see on hea. Kui sinu vahelesegamine aga lohub tsuklit, siis see ei ole hea.“
„Havitada on halb?“
„Aga kui loigata haigel kasvaja valja?“
„Need on erinevad asjad.“
„Ei. See on uks ja seesama. Kui sa aitad arengule kaasa, siis kiirendad hingel sisehingamist. Kuid pane tahele: mitte igauks ei soovi, et aidatakse sissehingamist kiirendada.
Takistamise korral sa kiirendad valjahingamist. Sellega luhendad vananemise ja narbumise aega. Pane tahele sedagi: on neid, kes soovivad abi vastu votta ja kiirendada valu aega, luhendades seda.
Sina ehk motled, et sissehingamist on parem aidata, kuid otsusta ise: sa laksid sobra juurde ja kostitasid tema lapsi tahvli sokolaadiga. Sina oled rahul ja nemad ka. Kuid hiljem hakkas neil sokolaadi liigsoomisest maks kovasti valutama. Kuidas sa sellisel juhul oma tegu hindaksid?“
„Kuid kavatsused olid mul ju oilsad?“
„Aga tulemus? Tulemus on alati uhesugune: igal juhul, kui sekkud voorasse hingesse, voorasse tsuklisse, sa kas kiirendad arenemist voi takistad seda. Selleparast ongi Nietzche oelnud: „Armasta oma ligimest“ tahendab eelkoige: „Jata oma ligimene rahule“.“
„Mida ma pean siis tegema? Uldse mitte elama? Selle jargi, mida te praegu raakisite, oleme me alati „kahjustajad“.“
„Ma ei ole seda oelnud. Kui sa oled elus, tahendab see, et oled kohustatud elama: niihasti aitama kui ka takistama, nii nagu Elu ka sinuga toimib.
Sa oled looja, sest sul on alati valikuvabadus: kas aidata hinge sissehingamisel voi kiirendada valjahingamist.“
„Kas kiirendada valjahingamist tahendab „maha luua“?“
„Sul on naljasoont,“ muigas Taat. „Jah, mina, mu sober, naitasin sulle kahte teed Maailmaga suhtlemiseks: Kokkuleppe teed ja Vagivalla teed. Koigel on hing. Koigega voib
v e s t e l d a.
Maailm ei kuule mitte ainult meie sonu, ei vota vastu mitte ainult meie emotsioone, vaid puuab kinni ka meie koige vaiksemad mottevalgatused…
Motle ja k a s u t a seda, mida ma sulle raakisin.“

***

Et suudata loket,
Ei ole vaja mitte uksnes tuld,
vaid ka puid….
„Jumal ilmutab oma Ideed Substantsi kaudu. Vaim ilmutab end keha vahendusel. Samuti on Meister voimelne valjendama ennast ainult Materjali kaudu.“
„Millele oleks soovitav rajada oma suhted Materjaliga, mida elus kasutame, Vanaisa?“
„Armastusele.“
„Milles see armastus ilmneb?“
„Pidevas hoolitsuses materiaalse Maailma eest. Koigepealt hoolitsus oma keha ja oma riiete eest. Seejarel tuleks korda teha oma kodu, siis korraldada suhted omasugustega ja alles parast – Soprus sind umbritseva Maailma asjade loomusega…“
„Mida ma peaksin tegema praegu, et Asjade Maailm votaks vastu mu sopruse?“
„Koigepealt MITTE SEKKUDA! Mis tahes looduse Joude mitte ekspluateerida, kui ei ole vajadust selleks korralikult tunnetanud. Aidata Asjade Maailma, kui asjad seda paluvad.“
„“Paluvad“? Kuidas seda moista?“
„Kui veekraan tilgub, siis keera see kinni voi paranda ara; kui puud segab kuivanud oks, siis eemalda see; kui teerajakesel on klaasikild voi nael, vota see ules ja aseta kohta, kus ta ei ole umbruskonnale ohtlik. Koik, mis toimub asjade kordaseadmise nimel, on sinu panuseks Maailma usalduse voitmisel. Kuid pea meeles: TEADVUSTA alati oma toimingute otstarbekust!
Mida sa ka ei teeks, kuid kui sa tead, m i l l e k s sa seda teed – siis oled OIGEL teel.“
„Kas selline suhtumine asjadesse ei muuda mind ihnuskoiks?“
„Uks kreeka filosoof on utelnud : Huve ei ole mitte see, et loobud asjadest, vaid see, et valitsed neid, mitte ei allu neile! Kui sa teadvustad oma tegevuse, oled alati tugevam sellest, mida teed. Niikaua kui sa teda motestad, pole tegevusel jaksu sind vangistada.“ Kui sa teadvustad oma tegevuse, oled alati tugevam sellest, mida teed. Niikaua kui sa teda motestad, pole tegevusel jaksu sind vangistada.“
„Te raagite kokkuleppest, kuid siin on ju vagivald?“
„Maailm on oiglane selle poolest, et kergem tombub raskema poole. Linnusulg kukub maa peale, mitte aga maa sule peale! Tugev domineerib alati selle ule, kes norgem…
Narkootikumi joud on enamikust inimestest tugevam, seeparast votabki inimeste tahtmise ule voimust. Ahvatlus on tugev… Seeparast ongi ohtlik anda end kogu taiega, sajaprotsendiliselt valisele Maailmale!
Kui sa lakkad kontrollimast moistlikku otstarbekust, siis muutud toepoolest tuutuks ja ihneks: asjad hakkavad valitsema sind, mitte sina neid.
Karda teadvustamatut! Armastus ja hoolitsus asjade maailma eest on alati Huve ja toob Vagevust, kui Meister ei kaota seejuures voimet TEADVUSTADA seda, mida teeb ja mida loob.
Maletad, ma raakisin sulle Sodalaste Aukohtust?
Kui Seadust rikkunu on tunnistanud oma uleastumist ja tema oigustav pohjendus voetakse Kohtu liikmete poolt vastu, siis – saarane Seaduse rikkuja m o i s t e t a k s e o i g e k s ja teda ei karistata… Kui sa t e a d, et on oigus!“
„Aga kui ei tea?“
„Mitteteadmine on selle Teadmine, kes sind j u h i b, selle, kes on vangistanud sinu hinge ja juhib seda! See on vooras Joud, kes on teinud sinust orja.
Rabele orjusest lahti, leia oma Hing iseenda ja Maailma TEADVUSTAMISE kaudu.“
„Kas Teadmise tee on Hinge tagasitoomise tee?“
„Teadmise tee on Kadunud Poja Tagasitulek.“

***

Varjud elavnevad…
Asjade Maailm alustab oma oist elu…

Me naeme paeval asju. Kas ainult silmad annavad meile sellise huve?
Ei, mitte ainult nemad! Paike surub oma kiirtega asjad kokku ja need votavad tihedama vormi, seetottu on neil meie silmade jaoks kindlapiirilised kontuurid.
Kuid saabub oo, paike loojub ja asjad laienevad, kestad nende umber suurenevad, loikudes omavahel ja suheldes uksteisega. Selleparast ongi paljudele oo nii hirmutav… Hirmutab oma laialiaetud „joukombitsatega“:
Jaa, mu kallid, sellisel hirmul on alust: Asjade Maailm arkab ellu. See, mis paeval vaikis ja kuulas, hakkab raakima ja tegutsema oosel.
Tundlik inimene kuuleb Asjade haali. Oo haali, Varjude haali. Nagu laps, kes vestleb nukuga.
Kas Pisiponn eksibki nii vaga, elustades oma manguasju?
Oh, inimesed, inimesed! Kui te ainult kuuleks, mida motlevad ja mida raagivad teist teie asjad! Oosel! Jajaa! Kuulake neid!
Muide, teie unenaod ongi need „dialoogid“, igauks teist on neid nainud, aimamata, et need ei ole voetud niisama ohust, vaid teid tundvate asjade reaalsetest vestlustest ja monoloogidest.
Pidage meeles: mitte ainult teie ei oska roomustada ja solvuda, vihastada ja tanada.
Seda oskab ka kogu Asjade Maailm.
Ainult et nad teevad seda e r i l i s e l t, teie jaoks markamatult.
„Miks?“ kusite kindlasti.
Asjade Maailma teadmised – see on Vagevus. Kas igauks on suuteline seda omama? Kas igauhel on kullaldaselt joudu olla tema ise ja mitte kaotada Hinge, kui tal on Voim Maailma ule?
Oppige… Voib- olla keegi teist suudabki…
Tahad saada Meistriks? Opi kuulama Asju.
Leia Asjade Maailmast oma lemmikud ja saa nendega sobraks.
Kuidas seda teha? Mida selleks vaja on?
Higi ja Verd. Higi ja Verd. Higi ja Verd…
Higi kui pideva Too tulemust. Verd kui kavatsuste Siirust.
Opi tervitama seda Materjali, mis on sulle „kae jargi“. Opi teda ettevaatlikult kasutama. Opi hoolitsema ta eest ja tunne ara tema keel. Vestle Materjaliga ja voida ta usaldus.
Jata ta peale oma higipiisad tasuks tema abi eest.
Ara kurvasta, kui oled oskamatusest loiganud sorme ja moni piisk sinu verd on kukkunud Materjalile, mida kasutad oma took!
Seelabi oled temaga HINGESUGULASEKS saanud…

80. TUTVUMINE TOORIISTAGA.

Tooriist on Meistri kaepikendus…

„Vanaisa, miks monikord raagitakse, et tooriist on samasugune elusolend nagu inimene?“
„Selleparast, et igal tooriistal on alati oma peremees ja riist on kellegi kae voi hinge pikenduseks. Tihti – Meistri hinge jatkuks.
Meie muistsed esivanemad ei lahkunud oma relvast. Sellega sodalased nii puhkasid kui ka voitlesid. Aja jooksul imbus relv peremehe hingest ja vaimust labi ja sai tema ustavaks voi ebaustavaks osaks. Soltuvalt nende omavahelisest kooskolast voi ebakolast. Minnes sotta, loi sodalane uhe oma nugadest koduoues kasvasesse puusse, mille ise oli istutanud. Kui sodalasega oli koik korras, oli nuga puhas ja elus. Kui aga sodalane sai haavata voi surma, kattus nuga roostega ja tumepunaste plekkidega, mis sarnanesid paakunud verega.
Selline on inimese ja talle ustava Tooriista vahelise sideme Joud…“
„Tanapaeval ei ole selline asi voimalik… Seda enam, et ei ole ka vajadust magada relvaga.“
„Ma ei arva nii. Tana on maailm sama mis eilegi, uleeile ja tuhat aastat tagasi. Ainult et meil ei ole kaes enam relv, vaid instrumendid, kellel voolimisnuga, kellele skalpell, kellel sona, labidas voi kirves, kellel „ajud“ … ja suhtuma peab oma Tooriistasse samasuguse siira aupaklikkusega, nagu meie esivanemad suhtusid oma tollasesse instrumenti — relvasse!
Tanapaev? Kui Tooriistaga sobruneda, siis saab ta ka tana oma Peremehega uheks.“
„Tuleb meelde, et kooliajal panin tahele, et kui votta kiiruga pinginaabri sulepea ja hakata kirjutama, siis esimesed sonad tulevad toelise peremehe kaekirjaga. Ja alles mone aja parast muutub kaekiri sinu omaks. Kas sellel on ka seos hingede sugulusega?“
„On jaa. Hea, et sa oled nii tahelepanelik. Kui sulepead pruukida, imbub see oma „ekspluateerija“ Hinge ja vaimuga labi. Selleparast jaabki moneks ajaks jalg – seniks kuni sinu hinge- ja vaimujoud torjub eelmise jou valja. Korgtasemel Meistrid on koguni suutelised sailitama riistas endise peremehe hinge ja vaimu ning jatkata tood kunagise omaniku stiilis.“
„Kuid nii voib ju valmistada voltsinguid?“
„Jaa, see on uks voimalusi kahjustada endist peremeest.“
„Kas seeparast meie esivanemad hoidsidki nii hoolega koike o m a : riideid, juukseid, tarbeesemeid?“
„Jaa. Hingede hoidmise tseremooniad ja viisid olid meie esivanemate jaoks eriti tahtsad.“
„Kas koik asjad saavad „meie omaks“ voi ainult moningad?“
„Kuidas sa ise arvad?“
„Arvan, et koik, ainult et erineval astmel.“
„Oige. On olemas kolme tasandi sidemed.“
„Moistuslik, emotsionaalne, ja fuusilis. Magnetiline seos?“
„Samuti oige.“
„Aga mille poolest need seosed uksteisest erinevad?“
„Hoh-hoh-hoo! Vaat selles seisnebki Tooriista saladus!
Fuusiline, materiaalne side ei ole pusiv. Oled asja kaotanud, ta ara unustanud – ja enam ta ei ole sinu oma: ei kanna su vaimu ega hinge.
Kui aga on olemas emotsionaalne side ja sa kas armastad voi ei ar,asta seda asja, siis isegi kui ta ara kaotad, on sul temaga side seni, kuni lakkad kahju tundmast voi siis roomustamast kaotuse ule. Niikaua kuni sinu sudames on malestus asjast, oled sa temaga seotud… Kuid on olemas veelgi tugevam side.“
„Side moistuse kaudu?“
„Moistuslik voi siis teadlikult motestatud side. Kui sa oled esemega niipalju sobrunenud, et tead juba tema keelt ja suhtled temaga mottes peetava kahekone teel, ei saa mingid tokked teie kokkulepet hairida. Isegi materiaalne surm ei lahuta teid.
KUI OLED KORRA KOKKU LEPPINUD, VOID VAID ISE SELLE KOKKULEPPE KATKESTADA!…“
„Aga kuidas seda kokkulepet solmida, Vanaisa?“
„Peamine – a r a k i i r u s ta! Alati lahene Tooriistale – nagu koigile muulegi – metoodiliselt: fuusiline tutvumine, emotsionaalne tutvus, opi tema keelt. Ja alles siis solmi teadlik kokkulepe.“
„Mis see fuusiline tutvus on?“
„Vaatlemine… Vaata, kuula, uuri, katsu, nuusuta… uhesonaga – opi tundma vormi.“
„Kuidas edasi, kuidas emotsionaalselt tutvuda?“
„Kui oled toppinud sorme pudelikaela, on teda raske sealt valja tommata. Hirm ja sabin, mis tekib katsel vabastada sorm saarasest loksust. Ongi emotsionaalne tutvus.“
„Kas siis alti peab hirm olema?“
„Ei, mu sober. Voib olla ukskoik milline emotsioon.“
„Kui ma noaga sorme loikan, kas see on ka emotsionaalne tutvus?“
„Jaa, ka see. Nii tutvus kui ka Oppetund, et oleksid ettevaatlikum.“
„Sain aru: koik, mis kutsub esile emotsiooni, ongi emotsionaalseks tutvuseks.“
„Kolmas suhtlemise liik on teadlik motestamine.“
„Vestlus esemetega?“
„Just nimelt v e s t l u s. Vestlus on koige kindlam side Asjade Maailmaga! „
Salajamahti, et Opetaja ei naeks, vottis opilane terava noa ja uritas nikerdada. Kuid… loikas katte.
„Ai, ai, ai!“ karjus ta valust. „Paha niisugune!“ poordus ta Tooriista poole.
„Esiteks ei ole ma sinu oma. Teiseks votsid sa mu oma Opetaja ja minu Peremehe loata. Kolmandaks – sa ei oska ettevaatlikult tood teha. Neljandaks – sa ei palunud, et ma sind aitaksin. Ja veel viiendaks – ebaoiglaselt suudistades sa solvasid mind. Teinud viis viga, said viis Oppetundi. Mina, osa sinu Opetaja hingest, annan sulle need Oppetunnid, oo Meistri Opipoiss, kui sa vaid oskad k u u l a t a…“
Nonda utles Taat hooletule.
Motle ka sina. Sest me koik teeme need viis eksimust tooriistade suhtes. Kuulnud aga Tooriista haalt, puua enam mitte eksida.
Teele, oo Teadmishimuline!

***

Rakud, vermed, higi ja veri
On Tooriista valitsemise hind…

„Kas Tooriist votab alati Peremehe omaks, Taat?“
„Ei, mitte alati. Tavaliselt ta torgub, kontrollib seelabi, kui tugev on too, kes tahab teda pruukida. Toovahend sarnaneb algul taltsutamatu hobusega. Hobune kuuletub toes ja vaimus vaid sellele, kes teda esimesena saduldanud ja jaanud sadulasse pusima. Nii ka Tooriist: tema usaldus, soprus ja teenistusvalmidus tuleb ara teenida! Tootada, kuni peod rakkus, higistada, teda endale omaseks tehes, kuid sageli ka end vigastades, nii et veri valjas…“
„Kas selline vastupanu ei tahenda mitte, et Tooriist lihtsalt ei taha selle inimesega tegemist teha?“
„Voib ka nii olla… Ainult et minu meelest tahavad koik vabad olla ja ukski olevus ei soovi alluda vabatahtlikult. Peab allutama kas vagivallaga voi siis tommates kavalalt loksu… Voi siis kokkulepe solmida. Armastuse, mu sober, peab valja teenima! Ohver tuleb tuua! Ohvril, kingil, heateol on voime aheldada olevuse hinge ja vaimu, ja too hakkab sind tunnustama.
Nahes, kui sihikindlalt puuab vaike laps korge puu otsast ouna katte saada – kas sul ei teki siis toesti tahtmist, et ta selle siiski katte saaks?
Nii ka Tooriist oma olemusega, nahes sinu rakke ja vaadeldes sinu puudlusi, varem voi hiljem tunnustab sind ja hakkab sind teenima.
Nahes, kui sihikindlalt puuab vaike laps korge puu otsast ouna katte saada – kas sul ei teki siis toesti tahtmist, et ta selle siiski katte saaks?
Nii ka Tooriist oma olemusega, nahes sinu rakke ja vaadeldes sinu puudlusi, varem voi hiljem tunnustab sind ja hakkab sind teenima. Liiatigi, mu noor sober, raagivad su vermed ja tagsilangused Tooriista omandamise rajal tahelepanematusest ja Kooseksisteerimise Seaduse rikkumisest.“
„Millisest seadusest te raagite?“
„Kordan: alguses vaatle vormi, seejarel imetle seda ja tunneta ning alles siis palu asja olemuselt abi tema omandamiseks! Kui oled omandanud, ole tahelepanelik ja ettevaatlik: ara kaldu korvale, vaid kuula, mida sulle raagib Tooriista olemus ja mida ta o p e t a b. Tootegemise ajal sinu Toovahend e l a b !“
„Tahendab, et Tooriista omaks tehes voib ka end mitte vigastada?“
„Voib, kui koike vaga tapselt teha ja kuulda votta Tooriista Haalt. Kuid… see on vahestele kontimooda. Raagitakse, et esimene vasikas laheb ikka aia taha. Kuid eks igauks tuleb lopuks toime.
Meistri tee on OKKALINE…“
„Torgib?“
„Nii torgib kui ka hammustab,“ naeratas Taat oma Opilasele. „Kuid sina ara anna alla. Egas me sinuga siis need ole, kes sadulas ei pusi, eks ju?“
„Nii see on. Vanaisa. Esialgu ma ei kavatse alla anda.“
„Ja ongi tore. Nae, sul ongi voimalus seda toestada,“ tegi Taat jutule lopu, ulatades opilasele Voolimisnoa ja kuiva pirnipuutuki…

81. KOLME UHENDUS.

„Uhendades omavahel kolm punkti, saame kolmnurga. Kui vahemaad punktide vahel on vordsed, on kolmnurk vordkulgne, harmooniline, kindel.
Kui vahemaad ei ole vordsed, on kolmnurk isekulgne, ebakindel.
Samad lood, mu sober, on ka Meistri toodetega. Meistri too eesmargiks on harmoonia oma Idee, Tooriista ja Materjali vahel. Loodav ese tuleb laitmatu, kui sailib selle kolmainsuse moistlik harmoonia. Kuid vordvaarsete vahekordade rikkumise korral on teos „ebakindel“, olles vaenujalal nii omaenese koostisosadega kui ka valismaailmaga.“
„Kuidas selle kolmainsuse harmooniat saavutada?“
„Ara erista oma „kompanjone“ – Tooriista ja Materjali – tahtsuse jargi. Materjalisse tuleb suhtuda samamoodi kui Tooriistasse. Loomine – see on omamoodi meditatsioon. Mis tahes tegevusse suuvides tuleb keskenduda uheksa kumnendikku tahelepanust kolmele Pohialusele: Ideele, Materjalile ja Tooriistale.“
„Aga milleks jaab see uks kumnendik?“
„Kumnendik osa, Piibli kumnis – see on osa tahelepanust, mis kuulub sinu VALVURILE…
Iialgi ara puhendu asjale kogu taiega! See viib su ara, kannab Elust minema. Neelab alla… Kui jatad Valvuri tahelepanuta, kaotad terviklikkuse, kaitse allakaigu eest.“
„Kes see „Valvur“ on?“
Valvur on Kaitseingel. See osa mitte kunagi uinuvast alateadvusest, mis kontrollib umbritsevat maailma ja hoiatab sind ohu eest. See on SEE, tanu millele Meie oleme Meie. Narkootikum neelab inimese alla ainult sel pohjusel, et inimene ei kontrolli seda kumnendikku, laseb Valvuri vabaks ja muutub Joududele avatuks. Joud haaravad Valvurist mahajaetud hinge ja „soovad“ selle ara.“
„Kuidas hoida Valvurit endaga?“
„Ettevaatlikkust ja valvsust mis tahes tood tehes! Kumnendik osa tahelepanust – see on isekuse puudumine. Isekus ja korkus naitab seda, et Valvur on inimese maha jatnud ja inimene sureb varsti…
Motle Surmale – nii raagiti muiste. Surm on alati meie korval. Valvur on SEE, kes alati valvab su Surma jarele ja ei lase teda sinu Eluvaravate ligi.
Kunagi ara puhendu mitte millelegi tervenisti! – see on Valvuri esimene tingimus, esimene Oppetund. Iialgi ara ole hooletu – on Valvuri teine tingimus, tema teine Oppetund.
Motle Surmale – see on tema kolmas tingimus, tema, Valvuri Oppetund…“
„Kas voib siis elada pidevalt surmale moeldes?“
„Elu ongi ainult siis taiuslik, kui sa ei ole fanatt ega lollpea, kes vahib taevasse ja istub porilombis. Olla realist – see tahendab eelkoige teadvustada seda, et sa oled Keha, mis on tais Ideed- Vaimu, ja et sul on Hing kui enesest arusaamise tervik. Keha on surelik, seeparast puua hoida end Surmast ohutus kauguses ja kasuta selleks Valvurit. Vaim on surematu, seeparast ara karda Surma, sest see – EI OLE VEEL LOPP. Hing elab seni, kuni elab malestus sinust, kuigi su keha on juba surnud. Hoolitse selle eest, et malestus sinust oleks vaariline, seeparast hinda hinge heites oma viimast Hingetommet… Inimene elab selleks, et s u r r a… See, kuidas me sureme, on meie koige tahtsam saavutus. Seeparast, mu sober, motle surmale, ara karda teda ning rutta tegema rohkem Head, et malestus sinu Hingest oleks kerge…
Memento mori, oeldi muiste. Memento nori…“

82. LOOMING ON VILI…

„Meistri loodu on vili, uus olevus. Nii nagu iga olevus, nii tahab ka tema olla isseisev ja soltumatu.
Et vastsundinu saaks hingena vabaks ja soltumatuks, on hadavajalik ta vabastada platsentast. Nii vajab ka igasugune inimlooming vabastamist „vanemlikust“ soltuvusest, mis seob teda oma loojaga.“
„Kuid miks, Vanaisa? Kas siis on nii halb, kui looming on seotud Meistriga?“
„Kas sa tahaksid terve elu olla seotud Ema nabanooriga?“
„Kui see just peab nii olema, siis kuidas Meister oma loomingust vabaneb?“
„Vaja on end voorandada oma loomingust; ta peab oma too kinkima kellelegi, voi mis veel targem – muuma uuele peremehele.“
„Miks muua targem on?“
„Sest kingitus voib olla loks. See, kes saab kingituse, jaab kinkija ees volglaseks. See on Teadjate kaval loks… Kui aga ese on lihtsalt ara muudud, siis on sul nahtud vaeva ekvivalent tasu naol kaes ja sa ei ole enam selle eseme peremees; uhes sellega ei ole eseme olemus sulle midagi volgu, ta on sinust vaba. Said aru?“
„Peaaegu sain. Kuid…“
„Kas sa kardad hinnata oma tood? See hirm, mu Sober, on omane koigile opilastele.
Meister teab alati oma teoste reaalset joudu ja hinda, seeparast ei habene ka oma taiese reaalset joudu ja vaartust valja kuulutada. Opilane seevastu pole kindel, et on oma idee harmooniliselt teostanud, ja seeparast on tal raske kusida oiget hinda. Meister erinebki Opilasest selle poolest, et ei habene anda oma Toole oiglast hinnangut.
Opilane tunnetab Alateadvusega, oma Valvuriga oma loomingu ebataiuslikkust, tunneb, et see ei ole laitmatu, selles on „lopetamatuse vaimu“, ja seeparast ongi ta kohklev. Opilane alles opib ja tema too on talle Oppetunniks! Oppe eest peab ta aga ise maksma, mitte kusima tasu. Seeparast ei saagi Opilase ebataiuslikule toole maarata kindlat hinda… Mida antakse, see on minu – nii peab Opilane motlema.“
„Kuidas aga peab motlema ja kaituma Meister?“
„Meister? Meister TEAB!“
„Mida ta teab, Vanaisa?“
„Meister oskab maarata iga asja, igasuguse loomingu hinda. Ta kuuleb loodud olevuse haalt ja tunnetab ta meeleolu igas situatsioonis. Oma teose meeleolu ja haale jargi maarabki ta, mida loodu tahab ja kuhu ta tahab kuuluda. Meisterlikkuse uks saladusi ongi T E A D A HINDA…
Hind – see on kulutatud jou ekvivalent. Jarelikult – ka oskus lasta vabaks loodu hing, anda talle iseseisev ja soltumatu elu.
Nii nagu sina ei pea olema oma Too volglane, nii ei pea ka temal olema sinu ees mingeid kohustusi.
Seda nouab K O K K U L E P E !…“
„Siin ma markan vaikest paradoksi: kas me ei anna loomingut muues teda justkui uude orjusesse?“
„Kui me virgume unest ja vaatame Paikest, kas me ei allu siis mitte Paeva Joule? Aga ohtul voodisse heites – kas me ei kuuletu siis Oo Joule? Jaa, mu sober, me anname asja uuele peremehele ule. See on kogu olemasoleva saatus! Ka meie oleme orjad Eluredelil. See Redel ulatub otsatusse korgusesse ja alla sugavusse, tema pulki on meist nii all-kui ka ulalpool, mu armas Sober…
Me oleme kellelegi peremehed ja kellelegi orjad. Selline on Seadus… Tahtis on lahkuda Redelilt, sealt maha minemata: mitte olla ori ega otsida endale orje. Tahtis on moistlik purgimine Priiusele, hinge, vaimu ja keha Vabadusele…
Seeparast laseb Meister, puueldes Vabaduse poole, oma loomingu orjusest vabaks… Ja kannab hoolt, et ta looming satuks selle katte, kes ei hakka seda mottetult solvama ega pilkama.
Ei ole hoopiski tahtsusetu, kellele sa annad voi muud oma too! Sellest oleneb su tulevik, sest sinu loodu on kuskil sugaval-sugaval koos sinuga seotud Igavikuga, seotud Osaduse Niidiga…
Sinu loomingu saatus on osake sinu saatusest, oo Looja! Pea seda meeles. Lase omaloodud lapsukesel RAHUS minna… Vota nende eest vastu vaariline l u n a t a s u, ja neil hakkab kergem. Sinul samuti. Vota, mida vaarid, et sa hiljem e i k a h e t s e k s! Kahjutunne eseme parast hakkab piinama nii sind kui ka asja ja seega kahjustama eseme suhteid uue peremehega. Pea seda meeles! Energia Jaavuse Seadus kehtib koigis Maailmades. Mida kulvad, seda loikad. Sinu loodu on s i n u Joud. Ja joukulud tuleb korvata. Kui sa ei taienda joude materiaalse tasuga, siis votab elu need joud sinu volgnikelt, nii nagu ise tahab – kuid sinu jaoks ei ole see mitte alati hea.
Parem vota ise t a s u . Nii kiirendad sa teose vabanemist „sunnitajast“ ja annad Loomingule Vabaduse, kindlustades endale Joudude taastumise.
Kui keeldutakse materiaalset t a s u votmast, tahendab see, et soovitakse hingelist tasu, tundeid ja kiindumist. Kui sinu pakutud tasu vastu ei voeta, voetakse sind hingelisse orjusesse. Sina ise, sinu hing on V A J A L I K ! – sellele, kes lukkas tagsi su pakutud tasu. Kui sa oled nous olema volgnik – siis olgu nii. Kui ei – votku oma Too tagasi voi siis keelita tasu vastu votma. VALIK ON SINU…“

83. UJU, MU LAEVUKE, UJU…

„Mottekeeris tungib Meistri Hinge…
Ei ole tal asu, ei istu sook ega jook, aina „passitab“ : mida ja kuidas teha, et Keeris laheks Vormi ja sunniks uus Sisu?
Milline Materjal valida uue Vormi valamiseks? – Selline, mis on sinu jaoks s o b r a l i k.
Selline, mis torkumata votab vastu sinu Tooriista Jou ja allub sinu Ideele.“
„Kuidas siis materjal torkuda saab, Vanaisa?“
„Meisterdad-meisterdad, juba hakkab too valmis saama, kuid jarsku votab katte ja puruneb tukkideks, nagu vahel tegija kaes juhtub. See ongi Materjali salakavalus…
Kuid Materjal voib mitte alla anda ka seetottu, et Tooriist ei ole oigesti ette valmistatud! Ara unusta Tooriista: raagi temaga, puhasta, valmista tooks ette, uhesonaga – „pane piduruusse.“
Tooriist peab alati olema ette valmistatud, haalestatud tooks. Kuna ta on sinu kae pikenduseks, siis tema valmisolek annab tunnistust ka sinu valmisolekust kanda Idee ule Vormi, ruutada oma Loomelapsuke Substantsi.“
„Lapsuke?“
„Tootades ja loovutades oma joud nii Materjalile kui ka Tooriistale, puhud sa elu sisse uuele olendile – vormile, mis on hingestatud sinu vaimuga. Idee kuulub Maailmale, kuid Joud, mis andsid elu uuele hingele, on s i n u Joud!
Seeparast ongi Meistri looming ta oma Laps…
L o p u l e j o u d m i n e …Too on tehtud ja Uus Elu hingab: sisse, valja, sisse, valja…“
„Kuidas see valja paistab, Vanaisa?“
„Meister juba imetleb oma Tood, puhastab teda ja korjab toovahendid kokku. Koristab tookohalt Materjali jaagid… Natuke kurb on….“
„Aga edasi? Ning miks kurb on?“
„Edasi on Vabanemine. L a h k u m i n e . Meister kas kingib oma Too edasi voi siis muub uuele peremehele pruukimiskes. Voi jatab ajutiselt oma kasutusse.“
„Miks ajutiselt?“
„Aga selleparast, mu uudihimulik sober, et need elusad Lapsed segavad muidu uute Laste loomist! Vana too on armukade ja ei lase uut tood teha!
Loodud Olendid on ARMUKADEDAD!
Tuleb lasta Lapsed Maailma, andes neile oiguse Elada.
Uju, mu Laevuke, uju…
Kurbus on Meistri silmis, kui ta vaatab minema ujuvale Laevukesele jarele; tema oma kaega loodud Laevukesele…
Kurbus on Ema silmis, kui saada Lapsi nende oma Kodudesse.
Kodust Koduni – niisugune on Loodud Olendi kurb teekond. Jumala juurest Jumala juurde…
Meistrile on koige raskem L A H K U M I N N A osast oma Hingest, oma Loomingust…
Joud, mis suudab vabastada osakese endast, ongi Meistri koige HINNALISEM varandus, tema koige Oilsam Saavutus.
Saavutuseks on LAHKU MINNA ISEENDAST…
Kas te olete lahku lainud iseendast? Te moistate Teadmataati…“