79. TUTVUMINE MEISTRIGA.

Keegi istub puu all ja silmitseb kõrgel oksal rippuvat küpset õuna.
Seejärel, jõudnud otsusele, otsib välja pika kepi ja lööb õuna oksa
küljest lahti.
Toimub LOOMING….

„Miks te nimetate seda loominguks, Vanaisa?“
„See „keegi“ oli subjekt. „Õun“ oli materjal. „Kepp“ oli tööriist. Sooritanud teo kui loomingulise akti, sai õuna oksalt maha lööja Meistriks.“
„Sellisel juhul on kõik, mis me teeme, looming. Ja me kõik oleme meistrid?“
„Mingil määral see ongi nii. Kui sul on olemas Materjal ning sinu käes on Tööriist ja sa lood sellega Muutuse, siis võib sind õigusega kutsuda Meistriks. Meister – see on Looja, kes mõistab käsitseda mingit Tööriista ja loob Muudatusi. Loob Muutumisi… Kas sa mõistad? – Ära omista sõnale „Meister“ kõrgematesse kategooriatesse kuuluvate soorituste tähendust. Meister võib olla meisterlikkuse erinevatel tasanditel. Sina peaksid kõigepealt mõistma seda, et Õpilasest saab Meister siis, kui ta on sõbrunenud kas või ühe kasuliku asja. Meisterlikkuse tase – vaat mis segab sind mõistmast! Täiustumisel ei ole piire, ei ole olemas ka Meistri kõrgeimat aukraadi… Me oleme harjunud mõtlema, et Meister on kusagil kaugel ja kõrgel nagu Jumal. Inimesed ei taha tunnistada Meistrit mitte üksnes oma tuttavate seas, vaid koguni iseendas! Ükski prohvet pole kuulus omal maal…
Inimlik egoism takistab sul lähedast inimest Meistriks kutsuda. Seesama egoism – hirmu, arguse ja isikliku vastutuse kartuse tõttu – pelgab tunnistada Meistriks ka iseendas…
„Ma olen Meister!“ – ütle seda, ja Elu nõuab sinult laitmatust! Kuid kas laitmatus on igale hingele jõukohane? Sellepärast kardabki meie pisike hingeke nimetada end Meistriks, sest teab : Kui juba haarasid ohjadest, siis ära ütle, et ei ole võimeline…
Kuid vaata sügavamale, ja sa näed, et hingekese taga on peidus hing, mis loob ja mis on võimeline ütlema: „Ma olen Meister!“
Ning nii algaja kui ka vana Meister on ühtemoodi ÕPPIJAD. Ei ole lõppu Teadmiste teel, ei Täiustumise teel.
„Kes on kõige suurem?“ küsiti Kristuselt. „See, kes on kõige pisem,“ vastas Jeesus, upitanud oma õlgadele väikese lapse.
Sedasama ütlen sulle ka Meistrite kohta. Ei ole suuri, ei ole väikseid. Iga väike kasvab ja saab suureks. Iga suur vananeb ja kängub… On lihtsalt Meistrid! Me kõik oleme Meistrid oma ürgses rollis. Ajuti uinutab meid laiskus ja me unustame, et on olemas Maailm ühes Materjaliga, on Tööriist ja on Mõte, mis püüdleb Muutuste poole. Muutuste poole!
Muutuste Loomine ongi meisterlikkus.
See, kes loob Muutusi, on MEISTER.“

***

Kõik olev hingeb…
Kõigel oleval on hing….

„Mäed, tasanduge maaga! – ja nad tasandusid.
Vetevood, avanege! – ja nad avanesid.
See, kes oskab vestelda Materjali hingedega, võib korda saata igasuguseid imesid.“
„Kas ka elutu hing kuuleb?“
„Tsükkel – see on Mateeria hingamine. Kõik, mida sa enda ümber näed, on pidevas muutumises. Sina näed tänu nendele muutustele. Aeg on muutuste tagajärg.
Igal asjal, igal nähtusel on oma tsükkel. Tsükkel – see on tõus ja langus, kasvamine ja kahanemine, sissehingamine ja väljahingamine, „õhkutõusmine“ ja „maandumine“. Kuidas saaks hingav olend olla ilma hingeta? – Hing ja hingamise hetk.
Hingamise hetk…“
„Kuid mil viisil on tsükliliselt arenev substans võimeline meid kuulda?“
„Tema poole pöördudes rikud sa üksiti ta tsükli kulgemist, „lööd hingamise segi“, ja tema võtabki sind kui jõudu, mis rikub ta tsüklit.“
„Kas me kahjustame hingi?“
„Oleneb, kuidas sa ta poole pöördud. Kui aitad ta arenemisele kaasa, toetad ta tsüklit, siis see on hea. Kui sinu vahelesegamine aga lõhub tsüklit, siis see ei ole hea.“
„Hävitada on halb?“
„Aga kui lõigata haigel kasvaja välja?“
„Need on erinevad asjad.“
„Ei. See on üks ja seesama. Kui sa aitad arengule kaasa, siis kiirendad hingel sisehingamist. Kuid pane tähele: mitte igaüks ei soovi, et aidatakse sissehingamist kiirendada.
Takistamise korral sa kiirendad väljahingamist. Sellega lühendad vananemise ja närbumise aega. Pane tähele sedagi: on neid, kes soovivad abi vastu võtta ja kiirendada valu aega, lühendades seda.
Sina ehk mõtled, et sissehingamist on parem aidata, kuid otsusta ise: sa läksid sõbra juurde ja kostitasid tema lapsi tahvli šokolaadiga. Sina oled rahul ja nemad ka. Kuid hiljem hakkas neil šokolaadi liigsöömisest maks kõvasti valutama. Kuidas sa sellisel juhul oma tegu hindaksid?“
„Kuid kavatsused olid mul ju õilsad?“
„Aga tulemus? Tulemus on alati ühesugune: igal juhul, kui sekkud võõrasse hingesse, võõrasse tsüklisse, sa kas kiirendad arenemist või takistad seda. Sellepärast ongi Nietzche öelnud: „Armasta oma ligimest“ tähendab eelkõige: „Jäta oma ligimene rahule“.“
„Mida ma pean siis tegema? Üldse mitte elama? Selle järgi, mida te praegu rääkisite, oleme me alati „kahjustajad“.“
„Ma ei ole seda öelnud. Kui sa oled elus, tähendab see, et oled kohustatud elama: niihästi aitama kui ka takistama, nii nagu Elu ka sinuga toimib.
Sa oled looja, sest sul on alati valikuvabadus: kas aidata hinge sissehingamisel või kiirendada väljahingamist.“
„Kas kiirendada väljahingamist tähendab „maha lüüa“?“
„Sul on naljasoont,“ muigas Taat. „Jah, mina, mu sõber, näitasin sulle kahte teed Maailmaga suhtlemiseks: Kokkuleppe teed ja Vägivalla teed. Kõigel on hing. Kõigega võib
v e s t e l d a.
Maailm ei kuule mitte ainult meie sõnu, ei võta vastu mitte ainult meie emotsioone, vaid püüab kinni ka meie kõige väiksemad mõttevälgatused…
Mõtle ja k a s u t a seda, mida ma sulle rääkisin.“

***

Et süüdata lõket,
Ei ole vaja mitte üksnes tuld,
vaid ka puid….
„Jumal ilmutab oma Ideed Substantsi kaudu. Vaim ilmutab end keha vahendusel. Samuti on Meister võimelne väljendama ennast ainult Materjali kaudu.“
„Millele oleks soovitav rajada oma suhted Materjaliga, mida elus kasutame, Vanaisa?“
„Armastusele.“
„Milles see armastus ilmneb?“
„Pidevas hoolitsuses materiaalse Maailma eest. Kõigepealt hoolitsus oma keha ja oma riiete eest. Seejärel tuleks korda teha oma kodu, siis korraldada suhted omasugustega ja alles pärast – Sõprus sind ümbritseva Maailma asjade loomusega…“
„Mida ma peaksin tegema praegu, et Asjade Maailm võtaks vastu mu sõpruse?“
„Kõigepealt MITTE SEKKUDA! Mis tahes looduse Jõude mitte ekspluateerida, kui ei ole vajadust selleks korralikult tunnetanud. Aidata Asjade Maailma, kui asjad seda paluvad.“
„“Paluvad“? Kuidas seda mõista?“
„Kui veekraan tilgub, siis keera see kinni või paranda ära; kui puud segab kuivanud oks, siis eemalda see; kui teerajakesel on klaasikild või nael, võta see üles ja aseta kohta, kus ta ei ole ümbruskonnale ohtlik. Kõik, mis toimub asjade kordaseadmise nimel, on sinu panuseks Maailma usalduse võitmisel. Kuid pea meeles: TEADVUSTA alati oma toimingute otstarbekust!
Mida sa ka ei teeks, kuid kui sa tead, m i l l e k s sa seda teed – siis oled ÕIGEL teel.“
„Kas selline suhtumine asjadesse ei muuda mind ihnuskoiks?“
„Üks kreeka filosoof on ütelnud : Hüve ei ole mitte see, et loobud asjadest, vaid see, et valitsed neid, mitte ei allu neile! Kui sa teadvustad oma tegevuse, oled alati tugevam sellest, mida teed. Niikaua kui sa teda mõtestad, pole tegevusel jaksu sind vangistada.“ Kui sa teadvustad oma tegevuse, oled alati tugevam sellest, mida teed. Niikaua kui sa teda mõtestad, pole tegevusel jaksu sind vangistada.“
„Te räägite kokkuleppest, kuid siin on ju vägivald?“
„Maailm on õiglane selle poolest, et kergem tõmbub raskema poole. Linnusulg kukub maa peale, mitte aga maa sule peale! Tugev domineerib alati selle üle, kes nõrgem…
Narkootikumi jõud on enamikust inimestest tugevam, seepärast võtabki inimeste tahtmise üle võimust. Ahvatlus on tugev… Seepärast ongi ohtlik anda end kogu täiega, sajaprotsendiliselt välisele Maailmale!
Kui sa lakkad kontrollimast mõistlikku otstarbekust, siis muutud tõepoolest tüütuks ja ihneks: asjad hakkavad valitsema sind, mitte sina neid.
Karda teadvustamatut! Armastus ja hoolitsus asjade maailma eest on alati Hüve ja toob Vägevust, kui Meister ei kaota seejuures võimet TEADVUSTADA seda, mida teeb ja mida loob.
Mäletad, ma rääkisin sulle Sõdalaste Aukohtust?
Kui Seadust rikkunu on tunnistanud oma üleastumist ja tema õigustav põhjendus võetakse Kohtu liikmete poolt vastu, siis – säärane Seaduse rikkuja m õ i s t e t a k s e õ i g e k s ja teda ei karistata… Kui sa t e a d, et on õigus!“
„Aga kui ei tea?“
„Mitteteadmine on selle Teadmine, kes sind j u h i b, selle, kes on vangistanud sinu hinge ja juhib seda! See on võõras Jõud, kes on teinud sinust orja.
Rabele orjusest lahti, leia oma Hing iseenda ja Maailma TEADVUSTAMISE kaudu.“
„Kas Teadmise tee on Hinge tagasitoomise tee?“
„Teadmise tee on Kadunud Poja Tagasitulek.“

***

Varjud elavnevad…
Asjade Maailm alustab oma öist elu…

Me näeme päeval asju. Kas ainult silmad annavad meile sellise hüve?
Ei, mitte ainult nemad! Päike surub oma kiirtega asjad kokku ja need võtavad tihedama vormi, seetõttu on neil meie silmade jaoks kindlapiirilised kontuurid.
Kuid saabub öö, päike loojub ja asjad laienevad, kestad nende ümber suurenevad, lõikudes omavahel ja suheldes üksteisega. Sellepärast ongi paljudele öö nii hirmutav… Hirmutab oma laialiaetud „jõukombitsatega“:
Jaa, mu kallid, sellisel hirmul on alust: Asjade Maailm ärkab ellu. See, mis päeval vaikis ja kuulas, hakkab rääkima ja tegutsema öösel.
Tundlik inimene kuuleb Asjade hääli. Öö hääli, Varjude hääli. Nagu laps, kes vestleb nukuga.
Kas Pisipõnn eksibki nii väga, elustades oma mänguasju?
Oh, inimesed, inimesed! Kui te ainult kuuleks, mida mõtlevad ja mida räägivad teist teie asjad! Öösel! Jajaa! Kuulake neid!
Muide, teie unenäod ongi need „dialoogid“, igaüks teist on neid näinud, aimamata, et need ei ole võetud niisama õhust, vaid teid tundvate asjade reaalsetest vestlustest ja monoloogidest.
Pidage meeles: mitte ainult teie ei oska rõõmustada ja solvuda, vihastada ja tänada.
Seda oskab ka kogu Asjade Maailm.
Ainult et nad teevad seda e r i l i s e l t, teie jaoks märkamatult.
„Miks?“ küsite kindlasti.
Asjade Maailma teadmised – see on Vägevus. Kas igaüks on suuteline seda omama? Kas igaühel on küllaldaselt jõudu olla tema ise ja mitte kaotada Hinge, kui tal on Võim Maailma üle?
Õppige… Võib- olla keegi teist suudabki…
Tahad saada Meistriks? Õpi kuulama Asju.
Leia Asjade Maailmast oma lemmikud ja saa nendega sõbraks.
Kuidas seda teha? Mida selleks vaja on?
Higi ja Verd. Higi ja Verd. Higi ja Verd…
Higi kui pideva Töö tulemust. Verd kui kavatsuste Siirust.
Õpi tervitama seda Materjali, mis on sulle „käe järgi“. Õpi teda ettevaatlikult kasutama. Õpi hoolitsema ta eest ja tunne ära tema keel. Vestle Materjaliga ja võida ta usaldus.
Jäta ta peale oma higipiisad tasuks tema abi eest.
Ära kurvasta, kui oled oskamatusest lõiganud sõrme ja mõni piisk sinu verd on kukkunud Materjalile, mida kasutad oma töök!
Seeläbi oled temaga HINGESUGULASEKS saanud…

80. TUTVUMINE TÖÖRIISTAGA.

Tööriist on Meistri käepikendus…

„Vanaisa, miks mõnikord räägitakse, et tööriist on samasugune elusolend nagu inimene?“
„Sellepärast, et igal tööriistal on alati oma peremees ja riist on kellegi käe või hinge pikenduseks. Tihti – Meistri hinge jätkuks.
Meie muistsed esivanemad ei lahkunud oma relvast. Sellega sõdalased nii puhkasid kui ka võitlesid. Aja jooksul imbus relv peremehe hingest ja vaimust läbi ja sai tema ustavaks või ebaustavaks osaks. Sõltuvalt nende omavahelisest kooskõlast või ebakõlast. Minnes sõtta, lõi sõdalane ühe oma nugadest koduõues kasvasesse puusse, mille ise oli istutanud. Kui sõdalasega oli kõik korras, oli nuga puhas ja elus. Kui aga sõdalane sai haavata või surma, kattus nuga roostega ja tumepunaste plekkidega, mis sarnanesid paakunud verega.
Selline on inimese ja talle ustava Tööriista vahelise sideme Jõud…“
„Tänapäeval ei ole selline asi võimalik… Seda enam, et ei ole ka vajadust magada relvaga.“
„Ma ei arva nii. Täna on maailm sama mis eilegi, üleeile ja tuhat aastat tagasi. Ainult et meil ei ole käes enam relv, vaid instrumendid, kellel voolimisnuga, kellele skalpell, kellel sõna, labidas või kirves, kellel „ajud“ … ja suhtuma peab oma Tööriistasse samasuguse siira aupaklikkusega, nagu meie esivanemad suhtusid oma tollasesse instrumenti — relvasse!
Tänapäev? Kui Tööriistaga sõbruneda, siis saab ta ka täna oma Peremehega üheks.“
„Tuleb meelde, et kooliajal panin tähele, et kui võtta kiiruga pinginaabri sulepea ja hakata kirjutama, siis esimesed sõnad tulevad tõelise peremehe käekirjaga. Ja alles mõne aja pärast muutub käekiri sinu omaks. Kas sellel on ka seos hingede sugulusega?“
„On jaa. Hea, et sa oled nii tähelepanelik. Kui sulepead pruukida, imbub see oma „ekspluateerija“ Hinge ja vaimuga läbi. Sellepärast jääbki mõneks ajaks jälg – seniks kuni sinu hinge- ja vaimujõud tõrjub eelmise jõu välja. Kõrgtasemel Meistrid on koguni suutelised säilitama riistas endise peremehe hinge ja vaimu ning jätkata tööd kunagise omaniku stiilis.“
„Kuid nii võib ju valmistada võltsinguid?“
„Jaa, see on üks võimalusi kahjustada endist peremeest.“
„Kas seepärast meie esivanemad hoidsidki nii hoolega kõike o m a : riideid, juukseid, tarbeesemeid?“
„Jaa. Hingede hoidmise tseremooniad ja viisid olid meie esivanemate jaoks eriti tähtsad.“
„Kas kõik asjad saavad „meie omaks“ või ainult mõningad?“
„Kuidas sa ise arvad?“
„Arvan, et kõik, ainult et erineval astmel.“
„Õige. On olemas kolme tasandi sidemed.“
„Mõistuslik, emotsionaalne, ja füüsilis. Magnetiline seos?“
„Samuti õige.“
„Aga mille poolest need seosed üksteisest erinevad?“
„Hoh-hoh-hoo! Vaat selles seisnebki Tööriista saladus!
Füüsiline, materiaalne side ei ole püsiv. Oled asja kaotanud, ta ära unustanud – ja enam ta ei ole sinu oma: ei kanna su vaimu ega hinge.
Kui aga on olemas emotsionaalne side ja sa kas armastad või ei ar,asta seda asja, siis isegi kui ta ära kaotad, on sul temaga side seni, kuni lakkad kahju tundmast või siis rõõmustamast kaotuse üle. Niikaua kuni sinu südames on mälestus asjast, oled sa temaga seotud… Kuid on olemas veelgi tugevam side.“
„Side mõistuse kaudu?“
„Mõistuslik või siis teadlikult mõtestatud side. Kui sa oled esemega niipalju sõbrunenud, et tead juba tema keelt ja suhtled temaga mõttes peetava kahekõne teel, ei saa mingid tõkked teie kokkulepet häirida. Isegi materiaalne surm ei lahuta teid.
KUI OLED KORRA KOKKU LEPPINUD, VÕID VAID ISE SELLE KOKKULEPPE KATKESTADA!…“
„Aga kuidas seda kokkulepet sõlmida, Vanaisa?“
„Peamine – ä r a k i i r u s ta! Alati lähene Tööriistale – nagu kõigile muulegi – metoodiliselt: füüsiline tutvumine, emotsionaalne tutvus, õpi tema keelt. Ja alles siis sõlmi teadlik kokkulepe.“
„Mis see füüsiline tutvus on?“
„Vaatlemine… Vaata, kuula, uuri, katsu, nuusuta… ühesõnaga – õpi tundma vormi.“
„Kuidas edasi, kuidas emotsionaalselt tutvuda?“
„Kui oled toppinud sõrme pudelikaela, on teda raske sealt välja tõmmata. Hirm ja sabin, mis tekib katsel vabastada sõrm säärasest lõksust. Ongi emotsionaalne tutvus.“
„Kas siis alti peab hirm olema?“
„Ei, mu sõber. Võib olla ükskõik milline emotsioon.“
„Kui ma noaga sõrme lõikan, kas see on ka emotsionaalne tutvus?“
„Jaa, ka see. Nii tutvus kui ka Õppetund, et oleksid ettevaatlikum.“
„Sain aru: kõik, mis kutsub esile emotsiooni, ongi emotsionaalseks tutvuseks.“
„Kolmas suhtlemise liik on teadlik mõtestamine.“
„Vestlus esemetega?“
„Just nimelt v e s t l u s. Vestlus on kõige kindlam side Asjade Maailmaga! „
Salajamahti, et Õpetaja ei näeks, võttis õpilane terava noa ja üritas nikerdada. Kuid… lõikas kätte.
„Ai, ai, ai!“ karjus ta valust. „Paha niisugune!“ pöördus ta Tööriista poole.
„Esiteks ei ole ma sinu oma. Teiseks võtsid sa mu oma Õpetaja ja minu Peremehe loata. Kolmandaks – sa ei oska ettevaatlikult tööd teha. Neljandaks – sa ei palunud, et ma sind aitaksin. Ja veel viiendaks – ebaõiglaselt süüdistades sa solvasid mind. Teinud viis viga, said viis Õppetundi. Mina, osa sinu Õpetaja hingest, annan sulle need Õppetunnid, oo Meistri Õpipoiss, kui sa vaid oskad k u u l a t a…“
Nõnda ütles Taat hooletule.
Mõtle ka sina. Sest me kõik teeme need viis eksimust tööriistade suhtes. Kuulnud aga Tööriista häält, püüa enam mitte eksida.
Teele, oo Teadmishimuline!

***

Rakud, vermed, higi ja veri
On Tööriista valitsemise hind…

„Kas Tööriist võtab alati Peremehe omaks, Taat?“
„Ei, mitte alati. Tavaliselt ta tõrgub, kontrollib seeläbi, kui tugev on too, kes tahab teda pruukida. Töövahend sarnaneb algul taltsutamatu hobusega. Hobune kuuletub tões ja vaimus vaid sellele, kes teda esimesena saduldanud ja jäänud sadulasse püsima. Nii ka Tööriist: tema usaldus, sõprus ja teenistusvalmidus tuleb ära teenida! Töötada, kuni peod rakkus, higistada, teda endale omaseks tehes, kuid sageli ka end vigastades, nii et veri väljas…“
„Kas selline vastupanu ei tähenda mitte, et Tööriist lihtsalt ei taha selle inimesega tegemist teha?“
„Võib ka nii olla… Ainult et minu meelest tahavad kõik vabad olla ja ükski olevus ei soovi alluda vabatahtlikult. Peab allutama kas vägivallaga või siis tõmmates kavalalt lõksu… Või siis kokkulepe sõlmida. Armastuse, mu sõber, peab välja teenima! Ohver tuleb tuua! Ohvril, kingil, heateol on võime aheldada olevuse hinge ja vaimu, ja too hakkab sind tunnustama.
Nähes, kui sihikindlalt püüab väike laps kõrge puu otsast õuna kätte saada – kas sul ei teki siis tõesti tahtmist, et ta selle siiski kätte saaks?
Nii ka Tööriist oma olemusega, nähes sinu rakke ja vaadeldes sinu püüdlusi, varem või hiljem tunnustab sind ja hakkab sind teenima.
Nähes, kui sihikindlalt püüab väike laps kõrge puu otsast õuna kätte saada – kas sul ei teki siis tõesti tahtmist, et ta selle siiski kätte saaks?
Nii ka Tööriist oma olemusega, nähes sinu rakke ja vaadeldes sinu püüdlusi, varem või hiljem tunnustab sind ja hakkab sind teenima. Liiatigi, mu noor sõber, räägivad su vermed ja tagsilangused Tööriista omandamise rajal tähelepanematusest ja Kooseksisteerimise Seaduse rikkumisest.“
„Millisest seadusest te räägite?“
„Kordan: alguses vaatle vormi, seejärel imetle seda ja tunneta ning alles siis palu asja olemuselt abi tema omandamiseks! Kui oled omandanud, ole tähelepanelik ja ettevaatlik: ära kaldu kõrvale, vaid kuula, mida sulle räägib Tööriista olemus ja mida ta õ p e t a b. Töötegemise ajal sinu Töövahend e l a b !“
„Tähendab, et Tööriista omaks tehes võib ka end mitte vigastada?“
„Võib, kui kõike väga täpselt teha ja kuulda võtta Tööriista Häält. Kuid… see on vähestele kontimööda. Räägitakse, et esimene vasikas läheb ikka aia taha. Kuid eks igaüks tuleb lõpuks toime.
Meistri tee on OKKALINE…“
„Torgib?“
„Nii torgib kui ka hammustab,“ naeratas Taat oma Õpilasele. „Kuid sina ära anna alla. Egas me sinuga siis need ole, kes sadulas ei püsi, eks ju?“
„Nii see on. Vanaisa. Esialgu ma ei kavatse alla anda.“
„Ja ongi tore. Näe, sul ongi võimalus seda tõestada,“ tegi Taat jutule lõpu, ulatades õpilasele Voolimisnoa ja kuiva pirnipuutüki…

81. KOLME ÜHENDUS.

„Ühendades omavahel kolm punkti, saame kolmnurga. Kui vahemaad punktide vahel on võrdsed, on kolmnurk võrdkülgne, harmooniline, kindel.
Kui vahemaad ei ole võrdsed, on kolmnurk isekülgne, ebakindel.
Samad lood, mu sõber, on ka Meistri toodetega. Meistri töö eesmärgiks on harmoonia oma Idee, Tööriista ja Materjali vahel. Loodav ese tuleb laitmatu, kui säilib selle kolmainsuse mõistlik harmoonia. Kuid võrdväärsete vahekordade rikkumise korral on teos „ebakindel“, olles vaenujalal nii omaenese koostisosadega kui ka välismaailmaga.“
„Kuidas selle kolmainsuse harmooniat saavutada?“
„Ära erista oma „kompanjone“ – Tööriista ja Materjali – tähtsuse järgi. Materjalisse tuleb suhtuda samamoodi kui Tööriistasse. Loomine – see on omamoodi meditatsioon. Mis tahes tegevusse süüvides tuleb keskenduda üheksa kümnendikku tähelepanust kolmele Põhialusele: Ideele, Materjalile ja Tööriistale.“
„Aga milleks jääb see üks kümnendik?“
„Kümnendik osa, Piibli kümnis – see on osa tähelepanust, mis kuulub sinu VALVURILE…
Iialgi ära pühendu asjale kogu täiega! See viib su ära, kannab Elust minema. Neelab alla… Kui jätad Valvuri tähelepanuta, kaotad terviklikkuse, kaitse allakäigu eest.“
„Kes see „Valvur“ on?“
Valvur on Kaitseingel. See osa mitte kunagi uinuvast alateadvusest, mis kontrollib ümbritsevat maailma ja hoiatab sind ohu eest. See on SEE, tänu millele Meie oleme Meie. Narkootikum neelab inimese alla ainult sel põhjusel, et inimene ei kontrolli seda kümnendikku, laseb Valvuri vabaks ja muutub Jõududele avatuks. Jõud haaravad Valvurist mahajäetud hinge ja „söövad“ selle ära.“
„Kuidas hoida Valvurit endaga?“
„Ettevaatlikkust ja valvsust mis tahes tööd tehes! Kümnendik osa tähelepanust – see on isekuse puudumine. Isekus ja kõrkus näitab seda, et Valvur on inimese maha jätnud ja inimene sureb varsti…
Mõtle Surmale – nii räägiti muiste. Surm on alati meie kõrval. Valvur on SEE, kes alati valvab su Surma järele ja ei lase teda sinu Eluväravate ligi.
Kunagi ära pühendu mitte millelegi tervenisti! – see on Valvuri esimene tingimus, esimene Õppetund. Iialgi ära ole hooletu – on Valvuri teine tingimus, tema teine Õppetund.
Mõtle Surmale – see on tema kolmas tingimus, tema, Valvuri Õppetund…“
„Kas võib siis elada pidevalt surmale mõeldes?“
„Elu ongi ainult siis täiuslik, kui sa ei ole fanatt ega lollpea, kes vahib taevasse ja istub porilombis. Olla realist – see tähendab eelkõige teadvustada seda, et sa oled Keha, mis on täis Ideed- Vaimu, ja et sul on Hing kui enesest arusaamise tervik. Keha on surelik, seepärast püüa hoida end Surmast ohutus kauguses ja kasuta selleks Valvurit. Vaim on surematu, seepärast ära karda Surma, sest see – EI OLE VEEL LÕPP. Hing elab seni, kuni elab mälestus sinust, kuigi su keha on juba surnud. Hoolitse selle eest, et mälestus sinust oleks vääriline, seepärast hinda hinge heites oma viimast Hingetõmmet… Inimene elab selleks, et s u r r a… See, kuidas me sureme, on meie kõige tähtsam saavutus. Seepärast, mu sõber, mõtle surmale, ära karda teda ning rutta tegema rohkem Head, et mälestus sinu Hingest oleks kerge…
Memento mori, öeldi muiste. Memento nori…“

82. LOOMING ON VILI…

„Meistri loodu on vili, uus olevus. Nii nagu iga olevus, nii tahab ka tema olla isseisev ja sõltumatu.
Et vastsündinu saaks hingena vabaks ja sõltumatuks, on hädavajalik ta vabastada platsentast. Nii vajab ka igasugune inimlooming vabastamist „vanemlikust“ sõltuvusest, mis seob teda oma loojaga.“
„Kuid miks, Vanaisa? Kas siis on nii halb, kui looming on seotud Meistriga?“
„Kas sa tahaksid terve elu olla seotud Ema nabanööriga?“
„Kui see just peab nii olema, siis kuidas Meister oma loomingust vabaneb?“
„Vaja on end võõrandada oma loomingust; ta peab oma töö kinkima kellelegi, või mis veel targem – müüma uuele peremehele.“
„Miks müüa targem on?“
„Sest kingitus võib olla lõks. See, kes saab kingituse, jääb kinkija ees võlglaseks. See on Teadjate kaval lõks… Kui aga ese on lihtsalt ära müüdud, siis on sul nähtud vaeva ekvivalent tasu näol käes ja sa ei ole enam selle eseme peremees; ühes sellega ei ole eseme olemus sulle midagi võlgu, ta on sinust vaba. Said aru?“
„Peaaegu sain. Kuid…“
„Kas sa kardad hinnata oma tööd? See hirm, mu Sõber, on omane kõigile õpilastele.
Meister teab alati oma teoste reaalset jõudu ja hinda, seepärast ei häbene ka oma taiese reaalset jõudu ja väärtust välja kuulutada. Õpilane seevastu pole kindel, et on oma idee harmooniliselt teostanud, ja seepärast on tal raske küsida õiget hinda. Meister erinebki Õpilasest selle poolest, et ei häbene anda oma Tööle õiglast hinnangut.
Õpilane tunnetab Alateadvusega, oma Valvuriga oma loomingu ebatäiuslikkust, tunneb, et see ei ole laitmatu, selles on „lõpetamatuse vaimu“, ja seepärast ongi ta kõhklev. Õpilane alles õpib ja tema töö on talle Õppetunniks! Õppe eest peab ta aga ise maksma, mitte küsima tasu. Seepärast ei saagi Õpilase ebatäiuslikule tööle määrata kindlat hinda… Mida antakse, see on minu – nii peab Õpilane mõtlema.“
„Kuidas aga peab mõtlema ja käituma Meister?“
„Meister? Meister TEAB!“
„Mida ta teab, Vanaisa?“
„Meister oskab määrata iga asja, igasuguse loomingu hinda. Ta kuuleb loodud olevuse häält ja tunnetab ta meeleolu igas situatsioonis. Oma teose meeleolu ja hääle järgi määrabki ta, mida loodu tahab ja kuhu ta tahab kuuluda. Meisterlikkuse üks saladusi ongi T E A D A HINDA…
Hind – see on kulutatud jõu ekvivalent. Järelikult – ka oskus lasta vabaks loodu hing, anda talle iseseisev ja sõltumatu elu.
Nii nagu sina ei pea olema oma Töö võlglane, nii ei pea ka temal olema sinu ees mingeid kohustusi.
Seda nõuab K O K K U L E P E !…“
„Siin ma märkan väikest paradoksi: kas me ei anna loomingut müües teda justkui uude orjusesse?“
„Kui me virgume unest ja vaatame Päikest, kas me ei allu siis mitte Päeva Jõule? Aga õhtul voodisse heites – kas me ei kuuletu siis Öö Jõule? Jaa, mu sõber, me anname asja uuele peremehele üle. See on kogu olemasoleva saatus! Ka meie oleme orjad Eluredelil. See Redel ulatub otsatusse kõrgusesse ja alla sügavusse, tema pulki on meist nii all-kui ka ülalpool, mu armas Sõber…
Me oleme kellelegi peremehed ja kellelegi orjad. Selline on Seadus… Tähtis on lahkuda Redelilt, sealt maha minemata: mitte olla ori ega otsida endale orje. Tähtis on mõistlik pürgimine Priiusele, hinge, vaimu ja keha Vabadusele…
Seepärast laseb Meister, püüeldes Vabaduse poole, oma loomingu orjusest vabaks… Ja kannab hoolt, et ta looming satuks selle kätte, kes ei hakka seda mõttetult solvama ega pilkama.
Ei ole hoopiski tähtsusetu, kellele sa annad või müüd oma töö! Sellest oleneb su tulevik, sest sinu loodu on kuskil sügaval-sügaval koos sinuga seotud Igavikuga, seotud Osaduse Niidiga…
Sinu loomingu saatus on osake sinu saatusest, oo Looja! Pea seda meeles. Lase omaloodud lapsukesel RAHUS minna… Võta nende eest vastu vääriline l u n a t a s u, ja neil hakkab kergem. Sinul samuti. Võta, mida väärid, et sa hiljem e i k a h e t s e k s! Kahjutunne eseme pärast hakkab piinama nii sind kui ka asja ja seega kahjustama eseme suhteid uue peremehega. Pea seda meeles! Energia Jäävuse Seadus kehtib kõigis Maailmades. Mida külvad, seda lõikad. Sinu loodu on s i n u Jõud. Ja jõukulud tuleb korvata. Kui sa ei täienda jõude materiaalse tasuga, siis võtab elu need jõud sinu võlgnikelt, nii nagu ise tahab – kuid sinu jaoks ei ole see mitte alati hea.
Parem võta ise t a s u . Nii kiirendad sa teose vabanemist „sünnitajast“ ja annad Loomingule Vabaduse, kindlustades endale Jõudude taastumise.
Kui keeldutakse materiaalset t a s u võtmast, tähendab see, et soovitakse hingelist tasu, tundeid ja kiindumist. Kui sinu pakutud tasu vastu ei võeta, võetakse sind hingelisse orjusesse. Sina ise, sinu hing on V A J A L I K ! – sellele, kes lükkas tagsi su pakutud tasu. Kui sa oled nõus olema võlgnik – siis olgu nii. Kui ei – võtku oma Töö tagasi või siis keelita tasu vastu võtma. VALIK ON SINU…“

83. UJU, MU LAEVUKE, UJU…

„Mõttekeeris tungib Meistri Hinge…
Ei ole tal asu, ei istu söök ega jook, aina „passitab“ : mida ja kuidas teha, et Keeris läheks Vormi ja sünniks uus Sisu?
Milline Materjal valida uue Vormi valamiseks? – Selline, mis on sinu jaoks s õ b r a l i k.
Selline, mis tõrkumata võtab vastu sinu Tööriista Jõu ja allub sinu Ideele.“
„Kuidas siis materjal tõrkuda saab, Vanaisa?“
„Meisterdad-meisterdad, juba hakkab töö valmis saama, kuid järsku võtab kätte ja puruneb tükkideks, nagu vahel tegija käes juhtub. See ongi Materjali salakavalus…
Kuid Materjal võib mitte alla anda ka seetõttu, et Tööriist ei ole õigesti ette valmistatud! Ära unusta Tööriista: räägi temaga, puhasta, valmista tööks ette, ühesõnaga – „pane pidurüüsse.“
Tööriist peab alati olema ette valmistatud, häälestatud tööks. Kuna ta on sinu käe pikenduseks, siis tema valmisolek annab tunnistust ka sinu valmisolekust kanda Idee üle Vormi, rüütada oma Loomelapsuke Substantsi.“
„Lapsuke?“
„Töötades ja loovutades oma jõud nii Materjalile kui ka Tööriistale, puhud sa elu sisse uuele olendile – vormile, mis on hingestatud sinu vaimuga. Idee kuulub Maailmale, kuid Jõud, mis andsid elu uuele hingele, on s i n u Jõud!
Seepärast ongi Meistri looming ta oma Laps…
L õ p u l e j õ u d m i n e …Töö on tehtud ja Uus Elu hingab: sisse, välja, sisse, välja…“
„Kuidas see välja paistab, Vanaisa?“
„Meister juba imetleb oma Tööd, puhastab teda ja korjab töövahendid kokku. Koristab töökohalt Materjali jäägid… Natuke kurb on….“
„Aga edasi? Ning miks kurb on?“
„Edasi on Vabanemine. L a h k u m i n e . Meister kas kingib oma Töö edasi või siis müüb uuele peremehele pruukimiskes. Või jätab ajutiselt oma kasutusse.“
„Miks ajutiselt?“
„Aga sellepärast, mu uudihimulik sõber, et need elusad Lapsed segavad muidu uute Laste loomist! Vana töö on armukade ja ei lase uut tööd teha!
Loodud Olendid on ARMUKADEDAD!
Tuleb lasta Lapsed Maailma, andes neile õiguse Elada.
Uju, mu Laevuke, uju…
Kurbus on Meistri silmis, kui ta vaatab minema ujuvale Laevukesele järele; tema oma käega loodud Laevukesele…
Kurbus on Ema silmis, kui saada Lapsi nende oma Kodudesse.
Kodust Koduni – niisugune on Loodud Olendi kurb teekond. Jumala juurest Jumala juurde…
Meistrile on kõige raskem L A H K U M I N N A osast oma Hingest, oma Loomingust…
Jõud, mis suudab vabastada osakese endast, ongi Meistri kõige HINNALISEM varandus, tema kõige Õilsam Saavutus.
Saavutuseks on LAHKU MINNA ISEENDAST…
Kas te olete lahku läinud iseendast? Te mõistate Teadmataati…“

71. URAAN.

Noormees istus oma maja juures pingil ja jälgis, kuidas kaks poissi püüdsid käivitada sõiduautot. “Taadi tembud,” mõtles ta. Ta teadis Taadi säherdustest trikkidest, seepärast jälgiski erilise huviga. Viieteistkümne minuti pärast hakkas mootor tööle ja poisid sõitsid ära…

“Miks te neid noormehi täna karistasite, vanaisa?”
“Las mõistatavad ise. See on nende probleem.”
“Aga kui nad ei saagi aru?”
“Tähendab, nii soovib Jumal.”
“Kuidas te teete seda, vanaisa? Kas see on sisendus?”
“Ei, ma ei sisenda kunagi ega kellelegi midagi. Lihtsalt Jõul on omadus solvuda ja vihastuda.”
“Ja sellepärast ei läinudki Jõu solvaja auto mootor käima?”
“Võib isegi lõhkeda. Uraan võib anda tugevat elektromagnetelist kiirgust. Kes on Uraaniga tõeline sõber, seda ta sel viisil kaitseb. Kui poistel olid elektronkellad käe peal, siis jäid vist needki seisma. Seda enam aga nende makilindid…”
“Kas nad tahtsid teie konsultatsiooni lindistada?”
“Jaa, nad ei kuulanud minu hoiatusi.”
“Kas lindistamine õnnestus?”
“Kui ma ei oleks seda märganud, siis oleks võinudki ehk õnnestuda. Kuid neil ei läinud korda mind ninapidi vedada. Jõud avastas nende kavatsuse, tema ka nende lindistuse kustutab, jääb ainult müra ja ragin…”
“Aga miks auto käima ei läinud?”
“Häired süütes – Jõu kiirguse tõttu. See on ju Uraan, aga mitte mõni mänguasi.”
“Kas teie saate Uraani jõuga sõbralikult läbi?”
“Jaa. Seepärast ära mõtlegi naerda taadi üle: mitte kõiki nalju ei võta uraan naljana, mõni asi võib talle mitte meeldida, siis hoaia alt, naljahammas!”
“Aga ma ei ole mõtelnudki teid petta!”
“Tean, tean… Ma lihtsalt õpetan sind olema alati ettevaatlik. Mõnikord suudan ma ise vaigistada oma abilise Uraani aktiivsust.”
“Uraan – kas see on Veevalaja ajastu sümbol?”
“Jah, pojake. Uraan on Homne Päev.”
“Kuidas oleks parem temaga sõbraks saada?”
“Tuleb õppida mõistma Matemaatikat ja Valemeid.”
“Aga kuidas veel?”
“Peab meeldima koostada graafikuid, jooniseid, skeeme. Tegelda raadioelektroonikaga. Mitte lõhkuda raadio – ja elektriseadmeid… Aga peamine – mitte needa Tšernobõli ega radioaktiivsust.”
“Miks see peamine on?”
“Radiaktiivsus on Uraani energia. Kui sa oled temaga sõber, siis muutud ise reaktoriks. Väline radiatsioon ei ole sulle enam ohtlik.”
“Kas seda võb igaüks saavutada?”
“Ei. Kellele on Jumala poolt antud… Kuidas Kosmogrammis on pandud paika geenid sinu rakkudes, selleks oled sa ka võimeline, mu uudihimulik sõber…”
“Kas te arvestate ka Uraani seisundit Kosmogrammis?”
“Jaa, Uraani seisund näitab täpselt, kas Uus Ajastu võtab sind vastu või hõõrub pulbriks.”
“Aga kui näiteks Uraan ei võta vastu, kas ma siis võin kuidagi saavutada ta usaldust?”
“Sa oled kaval, nagu ma näen! Võid, pojake, võid. Selleks on sul head tööriistad – käed! Tööst tekkinud rakud pihus – see ongi su Tee! Töö! Pidev töö! Ja ära oota tasu! Tasu on sellisel juhul elu pikendus, mille annab sulle Surm…”
“Õudne, vanaisa!”
“Elu on õiglane. Elu on ühteaegu nii hirmus kui ka ilus, sest on alati õiglane.”
“Säärase pigilinnu elu peaks olema päris raske…”
“Miks sa nii mõtled?
Töös peitub eriline nauding, pojake! Minu Uraan on samuti rakkes. Töö tasustas mind Uraani sõprusega. Ja tänu sellele tööle võin ma nüüd vahel ise olla Kiirguse Reaktoriks. Sellepärast mu käed ravivadki…”
“Sain aru! Seepärast siis kiiritataksegi vähkkasvajaid!”
“See ei ole alati õige, nii et ära ülearu arva midagi. Tehnika ei tea, millal, kui palju ja kuidas kiiritada. Standardsus on ravimisel ohtlik!”
“Aga kas käsi teab?”
“Käsi teab, teab meist paremini! Käsi oskab määrata, millist ja missuguses koguses kiiritust on vaja, liiatigi on ta võimeline seda ise tegema.”
“Igaüks seda teha ei saa?”
“Jaa, selle võime tagab Uraan Sünnikaardis.”
“Kuidas on aga ohtlike ettearvamatute mutatsioonidega?”
“Mutatsioon on Arengu hädavajalik tingimus. Kas me sinuga oleksime inimesed, kui mutatsiooni ei oleks? Ilma selleta ei ole arengut, liiatigi Ajastute ülemineku ajal.”
“Kas sellest ongi nii suur suremus?”
“Suur suremus astub ühte sammu kõige väärtuslikumate isendite kõrgetasemelise valikuga. Ajastute murranguajal on alati nii.”
“Ja kui kaua see “Apokalüpsis” võib kesta?”
“Kõige ohtlikum aeg oli 1995. Aasta keskpaigani, kuid üleminek kestab 1999. Aastani.”
“Ja pärast?”
“Elame- näeme…”
“Kas see on saladus?”
“Ei ole. Siis toimub Kahe Jõu vahel “suhete klaarimine”.”
“Mis jõud need on?”
“Vägivald ja Kokkulepe.”
“Kas paljud elavad selle üle?”
“Paljud.”
“Aga kas te teate, kes jääb ellu.”
“Nägija näeb, kellele mis on määratud. Kellel Jumal on silmad avanud, see NÄEB.”
“Aga kuidas inimesi ohu eest hoiatada?”
“On Tunnusmärgid. On Jumal. Las kuulavad vanemaid, targemaid. Las puhastavad end eilse päeva saastast. Minagi aitan ju ainult neid, kes ei põlga mu abi, kuulab mu sõna ja täidab mu nõuandeid.”
“Kas teie patsiendid jäävad ellu?”
“See, kes oma südames ei unusta inimestele ütlemast “tänan”, jääb kindlasti elama.”
“Aga kes unustab?”
“Kui ei õpi seda ütlema, siis…
Praegu on aeg tasuda oma võlad ja tänada neid, kellele oled võlgu.
Ja kiirusta nõudma omagi osa oma võlglastelt, et oma passiivsusega ei tõukaks neid Veevalaja küüsi. See on väha tähtis! Väga!
Kes on võlgu, ei saa minna Uude Ajastusse mööda Puhast Teed.”
“Kas ka Räpane Tee on olemas?”
“On. See on Vägivald.”
“Tuleb välja, et ka vägivallatsejad jäävad ellu?”
“Noh, aga kuidas siis muidu! Maa ja Taevas on üks. Vägivald ja Kokkulepe on Elumedali kaks poolt. Veevalaja sümbolil on kaks välku: Vägivald ja Kokkulepe. Kuid mina valin Kokkuleppe tee. Mõni valib Vägivalla tee. See on Elu… On Karjane, on Lambad, on ka Hunt, aga ka Šašlõkk, mida Karjane sööb… Muidu sureb Karjane nälga. Nii on Maailm loodud. Meil kõigil on Valikuvõimalus, vaba voli. Inimene saab inimeseks ainult siis, kui ta on teinud oma VALIKU. Ja ei olegi tähtis, kas see on Kokkuleppe või Vägivalla tee. Nad on JUMALA meelest võrdväärsed, need Elumedali kaks külge…
Ära ole Elu peale kuri – ja ta ei peksa sind ega viruta jalaga. Ära haara kepi järele, kui näed silmapiiri koera. Ta ei kavatsegi sind hammustada, kui sina ei plaani teda lüüa. Ära õrrita ka Elu oma rahulolematuse ja agressiivsusega, vaid tea, et riiuhimu on harimatus, arenemata teadvuses oleva tühise ja madala hirmu tunnusmärk.”

72. PAJUPÜHA.

Pühadelaupäeval toovad inimesed majja rohelust. On suvise pööripäeva pidu – Kolmainupüha. Pajupühaks ( originaalis Вербна Недиля) kutsutakse seda püha Ukrainas. Vanemad inimesed, kes mäletavad kombeid, viivad jõekalda äärde niiti, lõnga, värvilise riide ribasid… Et rohesilmsetel näkineidudel oleks tegevust ja nende süda rõõmustaks…
Räägitakse, et kes näkineidudele sellise kingituse viib, hakkab ilusti käsitööd tegema ja veel, et ta ei upu kunagi. Miks on Paju aujärjele tõstetud? Arvatakse, et erilise sideme pärast Veega, ja ka haldjad teevad tema ümber ringmänge… Varem tehti joogiveeämbrid ainult Pajupuust, ja kui mitte Pajupuust, siis pandi kindlasti ämbrisse ühes veega ka Pajust tehtud võru. Paju kasvab seal, kus Vesi Maasse läheb – Puu kaudu. Vaat, see ongi Kolmainsus, mu kallid… Vesi ja lõkke-Tuli ja Puu lillepärgadega.
Vesi on ürgne külmus. Tuli – puhastav soojus, Puu aga Elu ja Arengu sümbol. Vesi toidab Puud, aga Tuli põletab teda, muutes ta taas tuhaks – Maa- mullaks, Vaim aga, Lõkke soojus, pürib Taevasse. Maa ja Taevas, ning nende vahel Tuli, Inimene.
Vesi Maasse, Puu Taevasse. Nende vahel on Tule soojus. Inimese Vaim. Taevas on isa, Maa on ema, Tuli-poeg. Ka siin on
KOLMAINSUS!
Kas teie peate Pajuga sõprust? Ah et mitte eriti… Näen, näen, kevadel murrate tibudega oksi, kaunistate nendega oma maju või kortereid. On hea, kui te palute neid tulla endale küla. Aga kui ei? Murrate terve kimbu? Viite hoopis turule?
Mida teeb Taat?
Taat ravib… Käib mõnikord jõekalda ääres, korjab Pajult murdunud oski. Toob nad koju ja paneb veega pudelitesse. “Pajulaatsaret,” naljatab ise. Kevadine aeg lõpeb, okstel aga tulevad juured, ilmuvad lehed. See ongi heategu! Miks mitte ka teil proovida?
Kui tuleb järgmine kevad – ärge laiselge! Need oksad puhastavad teie maja, ja kui kasvama lähevad needki, mis te oma käega päästnud ja kalda äärde istutanud olete, siis koos kasvamisega kasvab Paju õnnistusel ka teie Jõud. Teie maja täitub rahu ja rikkusega, nagu istutatud Puule kasvavad lehed. Puutüvi laieneb ja teie tervis tugevneb. Ja hing saab täis rahu ning Kolmainu Õnn on teiega, tänuks selle eest, et Pajukuninganna eest hoolt olete kandnud…
Ärge laiselge, ja sellest tuleb teile ainult Head!
Ärge laiselge…
Leidke murtud oks, elustage ta veega, andke talle oma hoole läbi Elu. Ja Elu täidab teid ennastki!…”

73. LÕHESTATUD PUU.

Ühe katkise asemele antakse kaks tervet…
Tudeng oli näinud, et Taat andis tihti inimestele Talismanina kaasa puulaastukese. Mis laast see on? Milles seisneb tema saladus?

“Milles seisneb lasastukese saladus? Aga kas sa tead, millisest puust nõiad endale luudasid tegid?”
“Ei tea, ega ole kuulnud ega lugenud.”
“Puust, mis oli Tormist murtud. Või siis Välgust lõhestatud.”
“Kas sellisel Puul on eriline Jõud?”
“Sellel on meeles Ürgelementide, Jõudude lahingud. Võidelnud on Puu ja Tuul, või siis Puu ja Pikne. Tuulekeeris sai Puust võitu ja too hakkas endas kandma Tuulekeerise Jõudu. Seepärast kihutabki Baba-jagaa puukünas koos Luuaga nagu vihur.”
“Kuid see on ju muinasjutt!”
“Vähemalt minu kuuldes ära räägi niisuguseid rumalusi! Võhikule on see muinasjutt, Teadjale aga Elu. Keeris- see on Jumala Jõud, tema Plaan. Kolm Risti. Sellisest puust laastuke kannab endast Kolme Risti Jõudu.”
“Kust sellist laastu hankida?”
“Seda ei hangita. Selle annab Jõud.”
“Kuidas nii?”
“Kevadisel Pööripäeval läheb Ravija metsa Jõu otsingule. Kui Jõud on tema vastu armuline, siis kingib talle sellise Puu.”
“Aga mingil teisel aastaajal?”
“Ainult Pööripäevadel! Muul ajal on Jõud väiksem.”
“Kui puu tuleb teel ette, kuidas siis käituda?”
“Paljaste kätega, ilma tööriistata murda pilbas, tänada Jõudu ja ruttu, tagasi vaatamata ära minna! See on ohtlikum ja tugevam toiming kui sõnajalaõie leidmine.”
“Kas teie olete leidnud sellist Puud?”
“Ega siis need Talismanid, mis ma inimestele kingin, minu aiast ole!”
“Ja kas Jõud teeb teile tihti Kingitusi?”
“See on minu asi. Kui leiad – saad Tugevaks. Ei leia – otsi Jõudu teiste meetoditega. Kuid kunagi ära unusta tänada!
Jõule, nagu meile kõigile, meeldib, kui talle ollakse TÄNULIKUD!”

74. TÄHELEPANU TOIDAB.

“Vanaisa, te räägite tihti vajadusest leida Jõudu. Kuid kas Jõud ei ole mitte Vägivalla tee?”
“Jõudu, pojake, on mitmesugust. On Füüsiline Jõud, on Hinge Jõud, aga on ka veel Vaimu Jõud… Ma ei soovita sul varastada või kelleltki ära võtta, vaid soovitan teha t ö ö d ja sellega kasvatada endas nii Füüsilist Jõudu kui ka Hinge Jõudu. Vaimu Jõud ehk Tahe kasvab sisemise distspliini ja enesekontrolli teel ning kooskõlas teadlike, mõistlike tegudega.
Vägivald on vargus või siis teiste allasurumine oma isikliku heaolu nimel. Seda ma sulle ei õpeta, seega minu kasutatud sõna “jõud” ei tähenda vägivalda, vaid eneseohverdust ja vastutust oma tegude eest.”
“Nagu Radoneži Sergi ja Sarovi Serafim?”
“Nii nagu kõik, kes on vaimult tugevad.”
“Kuidas saab vaimult tugevaks? Kuidas alustada teed Vaimu Jõu poole?”
“Hoh-hoh-hoo! See on vääriline küsimus. Me ju sinuga, pojake, ainult sellest räägimegi.”
“Kuid peab ju olema mingi võti Jõu juurde?”
“Võtmeid ei ole ainult üks. Iga Jõu juurde on oma võti.
Esimene võti: mõtle, mida teed.
Alati kontrolli ja teadvusta oma kõiki toiminguid. Sel viisil arendad endas valvsust, tähelepanelikkust ja ettevaatlikkust. Omandad palju kasulikke omadusi, kui täidad seda väikest tingimust: mõtle alati, mida teed.”
“Kas tervendamine hoolika käsitsi pesupesemise abil ongi sellele rajatud?”
“Ka sellele. Selle reegli järgmine teeb inimese elu vastutavaks, annab talle Jõudu.
Teine võti : mõtle, mida tunned.
Oma tunnete analüüs annab sulle kontrolli Südame üle, oma soovide üle. Aga see omakorda annab sulle võime näha teiste inimeste hingi ja aidata neid oma Teadmistega. Alati mõtle, mida tunned! Mäletad kahe Linnu kujutist?”
“Üks neist sööb ja teine jälgib teda?”
“Ole nii see, kes sööb, kui ka see, kes jälgib. Vaata end kõrvalt!
Kontroll oma tunnete üle teeb sind sõltumatuks instinktidest ja viib sind seeläbi “karja saarelt” isiksuse saarele”.”
“Kas siis ilma kontrollita oma tunnete üle ei olegi isiksust?”
“Ei. See, kes on instinktide ori, on Ori ja on võimeline elama ainult karjas. Kuid igaühel on võimalus saada isiksuseks ja väljuda karjast.”
“Hakata lindude jälgijaks?”
“Võib tõusta kõrgemale oma eilsest iseendast, kui õpetada end mõtlema ja aru saama oma tunnetest.”
“Kuid siis saab “minust” ju “mitte-mina”?”
“Sa ei ole niigi “mina”. Sina – see on ainult mälestus minevikust. Me ei ole kunagi enam need, kes me olime kõigest hetk tagasi. Sest kui sa tõsiselt mõtiskled oma tunnete üle, nõrgendad sa nende mõju endale ja annad juhitimisohjad mõistuse kätte.”
“Aga kas ei ähvarda sel puhul see, et ma võin muutuda külmaks ja tundetuks?”
“Kui lämmatada tunded mõistuse abiga, siis jah. Kui aga neid kuulda võtta ja neist aru saada, siis jääd iseendaks, ainult selle vahega, et sul on kontroll iseenda üle Saad Isiksuseks, Loojaks.
Ja lõpuks kolmas võtmeke: mõtle, mida mõtled.
Aga see, pojake, on juba Võimsuse tipp. Kui sa puudutad Mõtte, Mõistuse saladust, siis riivad ka Pöörise Saladust, Kolme Risti Ideed katvat eesriiet!”
“Kohutav ja ohtlik…”
“Ohtlik ja kohutav, sest kaotad tervenisti oma isiksuse…
Keha Jõud annab karjainimese, hinge Jõud teeb sind isiksuseks, kuid vaimu Jõud kaotab ja lahustab isiksuse, tehes sind surematuks..
Surematu Koštšei… Need “väljavaated”, mis Mõistus sulle avab, ei jäta kivi kivi peale noist vaimsetest kaardimajakestest, mis oled endale ehitatud, arvates, et “haarasid Vanajumalal habemest”…
Tühisuste tühisus, ütled, korrates Kogujat. Sest meid, pojake, ei ole, pole olnud ega…”
“Ei saa kunagi olema?”
“Jaa.”
“Kuidas siis nii?”
“Sest me oleme, oleme olnud ja saame olema.
Olen igavene, sest olen olemas! On kuulutanud suur Goethe. Ja ega ma vaidlegi talle vastu. Nõustun nii Koguja “tühisuste tühisusega” Kui ka Goethega, et “olen igavene, sest olen olemas…”
Mõistus, mu sõber, on sellepärast mõistetamatu, et lihtsalt e i o l e g i (!), mida mõista…”
“Kuidas ei ole? Maailm on täis saladusi.”
“Täis,pojake, täis… Kuid kõigi nende saladuste jaoks on üks- ü k s! – võti: Pööris, Jumal. Ja see, kes on Jumala tahtel sattunud Pöörise Keskmesse, see räägibki: “Vennad-maalased, Maailm on tüsisuste tühisus, kuna ta on täieline, võrdtähenduslik ja eneseküllane. Minevik on Tulevik. Tulevik on Minevik. Aga Olevikku ei ole, sest see on – dünaamiks! – kõigest Mineviku ja Tuleviku vaheldumine…”
“Ja see on tasu Teadmiste eest?”
“Tasu Teadmiste eest on Vabadus. Valikuvabadus. Ja see on vääriline tasu!
Mis on etem Vabadusest? Jumal on andnud meile ühe asja – Valiku! Valikuvabaduse. Sest kui kaalud on tasakaalus, piisab vaid väikesest tuulepuhangust – ja nad lähevad Tasakaalust välja. Headus muutub Kurjuseks ja Kurjus Headuseks. Olgu see siis kas Vasak või Parem tee, olgu Vägivald või olgu Kokkulepe. Sest tasakaal kannab kolmesada kuutkümmend kraadi, kuid aastas on kolmsada kuuskümmend päeva ja veel natuke… Valikuvabadus!
Maailm – see on Kaalud. Suured-suured Kaalud, mis koosnevad suurest hulgast väikestest. Ja kõik kõigub, kõigub, kõigub…
On kõikumine, kuid on ka tasakaal, õnnistus, millest on kaks väljapääsu. Kaks Teed. Vasak ja Parem. Ülemine ja Alumine. Taevas ja Maa. Jumal ja Saatan. Pea ja Saba. Kotkas ja Madu. Jeesus ja Juudas… Kaksikud!
Ning hind on neil üks. ÜKS!
Ja see hind on – IGAVIKU PENDLI VÕNKED…”

75. ARMASTUS; ALANDLIKKUS; KAASTUNNE.

Kõrgelennulised ja kauged sõnad, ütlete?
Kuid Taat ei ole teiega nõus. On tunud ae, kullakesed, meelde tuletada inimese Hinge ja Vaimu. Sest ei ole meil praegu teisi “vabaduse astmeid”, teisi radu üle kuristike Ajastute vahetusel.
Ajastute vahetus – see ei ole üle läve astumine!
Mitte kõik ei ületa seda rada homsesse. Seepärast ärge kiirustage mõtlematult eemalduma neist kolmest Puhuse allikast: Armastusest, Alandlikkusest ja Kaastundest…

“Vanaisa, aga kuidas inimeses need omadused arenevad?”
“Kaastunne on Keha omadus, Armastus Südame, Hinge omadus ning Alandlikkus – Vaimu, Tahte omadus.
Kaastunne ilmutab end siis, kui inimene ei ole eriti materiaalsuses kinni ja kui välismaailm näitab talle oma valu – siis võtab inimene seda kui omaenda isiklikku valu. Kui aga ümberringi kõik on rõõmsad, siis täidab ka inimese hinge rõõm. Kaastundlikul ei ole kadedust, tal ei ole püüdu koguda endale midagi võõra töö arvelt. Ta on – peegel. Ta keha on puhastunud, pole enam solvunud ei iseenda, ei ümbritseva maailma peale. See on terviklike ja harmooniliste isikute omadus.
Sinu sõber maalis pildi – ja see rõõmustab sind. Tänaval komistas inimene ja kukkus – ning sul on valus…
Kaastunne – see on ümbritseva- Maailmaga osaduses olemine. See on imetore omadus, sest Maailm on mitmepalgeline ja sellise inimese elu muutub rikkaks ja täidetuks…”
“Aga haletsemine? Kas haletsemist võib nimetada Armastuseks?”
“Mõtle ise. Armastus – see ei ole vihkamise puudumine, vaid Hinge eriline avatud seisund. See on Südame Kaastunne, kui inimene tõuseb tavalisest kehalisest kaastundest kõrgemale.”
“Mis vahet siin on, vanaisa?”
“Armastus alati annab, valgustab. Kui kellelgi on valus, siis ainult nähes Armastuse- inimese silmi, lahkub valu kannatajast. Sest Armastuse-inimene toob Valgust ja Rõõmu, sõltumata sellest, kes ta ümber on. Maailm muutub tema sära läbi. Valud kaovad ja inimesed muutuvad paremaks, kui nad on. Armastus on Inimhingede Ravitseja…”
“Aga kas Alandlikkus on siis Vaimu Ravitseja…?”
“Vaim ei põe. Seepärast ka ei tervene. Vaim on püsivuse määr, elujõudude kogus. Vaim on kas tajutav või tajumatu, ja siis räägitakse, et teda lihtsalt ei ole. Alandlikkus kas on või teda ei ole…”
“Mis siis on Alandlikkus? Kas see on allumine Jõule?”
“See on allumine Jumalale, Maailmale, Seadusele. Kuid mitte tuim mõtlematu allumine, vaid teadvustatud vajadus elada harmoonilise arengu seaduse järgi.
Alandlik allub Seadusele, kuid ise ei sunni vägisi kedagi. Ta on ise vaba ja soovib näha vabadena kõiki, kes teda ümbritsevad. Ta ei ole ori ega tunnista orjust. Ta on vali ja karm. Ta on Kirurg!”
“Aga kas ei ole julm nõuda inimestelt võimatut? Mitte kõik ei ole suutelised mõistma seadusi, veel enam leidma endas jõudu nende täitmiseks?”
“Kuidas võimatut? On saavutuste ja Kaastunde tee, on Armastuse ja isegi Alandlikkuse tee. Kuid kõigepealt on vaja tahta sellel teel käia! Ja seejärel mitte laiselda, vaid minna mööda seda uut valitud rada. Ning ära räägi julmusest.
Julmus on meelekindluse, vaimunõrkuse ja laiskuse tunnus. Karmus aga suuremeelsuse, tugeva tahte ja vaimsuse tunnus. Eriti, kui see on põhjalikult teadvustatud karmus. Õpetaja karmus.
Mäletan, et üks inimene vastas hästi säärasele küsimusele, öeldes, et julmus tuleb siis, kui inimene sooritab teadvustamata teo, kuid kui ta teab, mida teeb, siis ei ole see enam julmus, vaid karmus. Karmus on Suurte Meistrite joon!…”
“Kuid mispärast siiski inimesed on julmad, vanaisa? Kas ainult nõrkusest ja oma tegude teadvustamatusest?”
“Nõmedus ja meelekindlusetus, vaimunõrkus on tingitud laiskusest.
Mõnitades teisi, naudib säärane inimene iseennast, kogub võõrast valu ja muudab selle oma rahuloluks.”
“Kuid see on juba sadism!”
“Selline inimene on ise sisimas haige ja soovib näha rohkem valu välismaailmaski, sest Sarnane on näinud Sarnast. Rõõm külvab rõõmu. Aga valu külvab valu… Tema nõmedus seisneb selles, et oma valuga ei pea võitlema, tehes valu teistele, vaid vastupidi – tuleb külvata headust välisilma, ja see väline hüveolu tõrjub välja ka sisemise valu. Kuid selleks on vaja teha Tööd! Ent nõrgad ongi sellepärast nõrgad, et nad on laisad.
Metsaline on meie sees, pojake! Igaühe sees on metsaline ja võitlema peab temaga iseeneses! Metsaline – see on Laiskus.”
“Jälle Laiskus? Kui tihti teda küll kohtab, seda sigatsejat!”
“Jaa. See ongi Laos, samas kui Töö on Elu looja.”
“See kõik tundub nii “kõrge ja kaugena”. Kuid kuidas siis elus, pisiasjades kasvatada endas vajalikke omadusi, vanaisa?”
“Kuidas sa ütlesidki? “Kõrge” ja “kauge”? Ei, pojake. Mis on kaugel, see on ka ligidal. Mis kõrgel – see ka madalal. Paljudel inimestel, kes meid sinuga ümbritsevad, on selliseid väärtusi nagu Alandlikkus, Kaastunne ja Armastus. Lähed mööda tänavat, vaatad – pingil kaks armunut. Häbi sulle, ära vahi, vaid rõõmusta hinges ning soovi neile kõige paremat!
Lähed edasi ja näed, et eesmineja pillas piimapudeli puruks. Ära hakka kohe kähku naerma, vaid mõtle, et tema asemel oleksid võinud olla sina ise. Tunne natukengi kahetsust, et täna jääb keegi väike laps mannapudrust ilma. See ongi Kaastunne.
Sa käid tütarlapsega kohtumas. Kuid oled hakanud märkama, et ta pöörab suuremat tähelepanu sinu sõbrale. Ära vihasta, vaid anna neile võimalus teineteist lähemalt tundma õppida, ja ära sega vahele, kui nad sobivad omavahel rohkem ja sina osutud “liigseks kolmandaks”. Niimoodi käitudes, mõteldes teiste tunnetele, kasvatad sa om südames Armastust.
Alandlikkus… See, mu sõber, on eriline väärtus. Austa ja armasta oma isa, austa endast vanemaid ja kasvatajaid, õpetajaid. Ja üldse pea meeles, et Õpetaja – see on elu ise, see on kõik, milles elu sulle end ilmutab. Pööra kõigele kohast tähelepanu, olgu see siis Tugeva Talisman või sääsehammustus. Kõik on Õpetaja, Jumal. Õpi temalt, Jumalalt…
ÕPPETUND ON IGAS ELUHETKES.
Seepärast ma palusingi sul tookord tuua kivi. Mäletad? Ega sa ole veel unustanud oma esimest Õppetundi?”
“Ma mäletan, Taat.”
“Pea meeles, pojake. Alandlikkus on Maailma Suurvaimude omadus.
ALANDLIKUD ON INIMESED JUMALAST!…”

76. TAADI VIIMNE ÕPPETUND.

Taat viis oma õpilase kaugele. Läbi metsade ja üle põldude, üle jõgede ja külade kaudu… Viis päeva käisid nad jala.

“Olemegi kodus”, ütles Teadmataat, istudes väiksele kingule. “Siin, pojake, sündis ammusel kaugel ajal meie Suguselts. Sel kohal, kus me praegu istume, on palju Jõudu. Jõgedevahemaa, ala Rossova ja Rossi vahel, mis suubuvad Dneprisse-Borysthenesesse…
Siin räägin ma sulle veel viimastest asjadest, mis puutuvad tervendamisse.”
“Kas te enam ei hakkagi minuga suhtlema?”
“Kõigest, mis sulle vaja oli, olen ma juba rääkinud. Nüüd annan Viimse Õppetunni, aga edasi – mine juba ise.
Täna räägin sulle sellest, kuidas taastada jõudu, ehk enesereanimeerimisest.
Sa pead ise mõistma, kui tähtis on osata e l l u j ä ä d a.
Praegu võid siin kingul pikutada ja puhata, kuid õhtul lõkke ääres ja täiskuu paistel räägin sulle Ellujäämise kunstist.
Kuid sa ära päri midagi, lihtsalt kuula ja jäta meelde…”
Öö… Karjane-Kuu valgustab paika, kus ühinevad Ross ja Rossova. Lõke. Teadmataat ja noormees. Taadi vaikne hääl öös…
“Nii nagu kõik, mis on seotud Eluga, on ka enesereanimeerimisel kolm astet: füüsiline ehk kehaline, hingeline ja vaimne. Kui haigestub keha, või kui ta on mürgitatud, siis on parim vahend taastumiseks – vedelik ja töö. Keskmine füüsiline koormus ja vee või ravimtee tarvitamine. Miks? Sest töötegemine tugevdab vereringet, aga vesi viib neerude kaudu mürgid ja tõved välja. See on lihtne valem füüsiliseks taastumiseks. Teha tööd ja juua vedelikku – ja seda seni, kuni tuleb suur isu. Päev, kaks, kolm, seitse, kümme päeva – kuid ära söö midagi, enne kui tekib tohutu isu! Siis aga söö väheke seda, mida sa kõige enam soovid, mida ihaleb organism. Niimoodi ravitakse füüsilisi hädasid ja isegi tugevaid mürgitusi.
Kes on tugevam, võib lisaks kasutada ka hingelist enesetaastamist. Mis see on? Esiteks – Kingituste ja rinnale hinge asupaika paigutatud Talismanide kasutamine. Teiseks – viibida nende läheduses, keda armastate. Kolmandaks – mõelda neile, keda rmastate. Neljandaks – unistada homsest päevast. See on väga tugev moodus, sest toob lisakasu. Ma nimetan viimast meetodit “Kassiks”, sest kui me unistame tulevikust, me justkui viskaks homsesse päeva mägironijate kolmekidalise “kassi” koos nööriga ja tirime end mööda seda nööri homsesse. Surm taganeb, kui me püüdleme homsesse, kui me ei ole veel kaotanud lootust tulevikule. Surm saavutab meie üle võidu vaid siis, kui kõik sidemed on purustatud ja Lootus on kadunud. Kuid kui on olemas keegi, kes meid siiralt armastab, vajab meid, kui meil on homseks Eesmärk, siis Elu palub Surmal taganeda ja meile antakse võimalus täita oma unistus. Mõistad? Šanss antakse meile kindlalt, ku on olemas Unistus! Seepärast unista, pojake! See on üks paremaid viise hoida kinni Elust, kui ei laiskle ja võitled oma plaanide täitumise eest…
On veel Vaimu taastamine. See on väga keeruline, kuid ka kõige kvaliteetsem toiming. Eneseanalüüs ja mineviku läbivaatamine – et leida põhjused, mis on viinud haigestumiseni, tüsistuseni. Kui sa oled ära märgitud ja seisad surmale lähedal, siis tõtta vaatama minevikku ja leidma oma viga, mis on saanud sinu säärase seisundi põhjustajaks. Niipea kui oled analüüsis trehvanud Tõele, tunned kohe kergendust; tea: Surm on taganenud. Kuid ole valvas!
Elu paneb sind proovile – et kas oled omandanud Õppetunni. Homme, ülehomme olukord kordub, ja annaks Jumal, et sa seda maha ei magaks, ei jätaks tähele panemata!
Teist korda on Surma ära ajada palju keerulisem. Vaimu enesetaastamine on kõige kvaliteetsem, kuid ka kõige ohtlikum! Ohtlik seepärast, et nõuab Alandlikkust.
Hingeline taastumine on samuti kõrge kvaliteediga, kuid nõuab Armastust. Keha taastumine on kõige lihtsam, kuid nõuab ühtlasi palju tööd ja distspliini. Kui oled noor, õpi oma probleemidega toime tulema füüsilisel tasandil – tööga, distspliini ja puhtusearmastusega. Kui oled vanem, õpi end armastama, ole truu sellele, kes sind armastab. Ainult Armastus annab sulle võimaluse mõista, mis on Vaim. Teisiti ei saa ollagi. Teist teed ei ole. Ilma puhtuse ja terviseta ei ole keha ja ei saa olla ka hingepuhtust ja –värskust, aga ilma hingepuhtuse ja – värskuseta ei jõua sa Vaimuni.
Elu Puhta Vaimuni…
See, mida olen sulle edasi andnud, on suur Tarkus. Kuid täielikult mõistad sa seda alles aastate pärast. Ühes hallide juustega laskub su peale ka Tarkuse Sool… Seepärast ära rutta kohe kõike mõistma ja kohe kõike omandama…
Vanasti oskasid kasakad end taastada… Palju, palju saladusi kannavad oma paunades Teadmataadid, kuid… sina oled veel noor. Kui aga elad Inimese kombel, siis saavutad ise palju, oma mõistuse ja südamega. Ma ei keeldu sind õpetamast, kuid olen slle juba palju rääkinud. Annaks Jumal sulle seda kõike mõista ja Vanataadi nõuandeid tegelikkuses järele proovida. Edaspidi, pojake, me vestleme küll veel, kuid teistest asjadest.
Ravimisest, ma mõtlen, ei maksa enam rääkida. Ma olen vana. Rääkides väsin, tahaks rohkem vaikida… Olen peaaegu kõik ära rääkinud. Kõik teadmised Ravimisest on sinu käes. Mida olen teadnud, selle ka sulle edasi andnud…”
Vanaisa läks eemale. Tulnud lõkke juurde tagasi, jätkas:
“Veel üks asi, “informatsioon järelemõtlemiseks”. Nägid, kuidas surid taimed seal, kus oli palju uriini? Miks? Sellepärast, et uriin – see on Surnud Vesi. Ta sööb ümbritseva elu ära ja annab selle edasi neerudesse. Selle inimese Elu Väravatesse, kes urineerib… Sellepärast loomad märgistavadki oma territooriumi uriiniga. Nad võtavad neerudesse Jõudu, mitte ainult ei märgista oma valdusi. See on Maagia, pojake… Ma niisama, jutujätkuks… õpeta end järele mõtlema, iseendalt Maailma kohta küsima. Ja Maailm vastab sulle su oma häälega ja sinu oma südame kaudu…
Ära rutta otsima endale Õpetajat. Õpetaja on sinu ümber – ta on kõigis! Kuhu iganes ka jäi peatuma su pilk, seal on ka Õpetus. Kuhu jäi pidama süda – seal ongi Õppetund.
Sest Inimene on sündinud Loojaks, mitte aga orjaks. Hoia oma väärikust, kuid mitte sel viisil, et demonstreeriksid seda teistele, vaid seeläbi, et sa ei alanda nende väärikust, kes sind ümbritsevad. Tahad olla õnnelik – olegi siis! Kui lihtne see on, kas pole tõsi?
See ongi nii, pojake! Ära mõtle teistest halba, ära soovi mitte kellelegi seda, mida sa ei taha endale, ja ära kahjusta kedagi. Nii, kuidas sa suhtud Elusse, täpselt nii suhtub Elu sinussegi…
Sa ei usu?
Sinu asi, uskuda või mitte. Ainult vaat mis ma sulle lõpetuseks ütlen. Surmal on oma Saladus. Ja seisneb see selles, et Surm on sinu ees võimetu, kui sul EI OLE VAENLAST. Sinu tõeline vaenlane – see oled sa ise! Kui sa oled suutnud võita endas Metsalist, siis sellega oled ka saanud Võimsaks Surematuks.
Tõsi küll, sinu keha sureb nagu keha ikka. Kuid ta annab Elu teisele. Hing – see on ju Mälu. Vaim aga on ju PÖÖRIS, mis OLI, On ja TULEB…
Ära sülita kaevu, ütleb rahvasuu. See olgu sulle Reegliks. Ole siiras. Ei ole olemas midagi, mis oleks Siirusest tugevam. Ära salatse, ära kavalda. Õpi tunnistama oma ebatäiuslikkust… Sest kõik loodu on e b a t ä i u s l i k … Selles seisnebki Vaimu Alandlikkus ebatäiusliku Keha pideva muutumise ees.
Vaim ja Liha… Täiuslik ja muutumatu Vaim ebatäiuslikus ja igavesti muutuvas Kehas. Need on medali kaks külge. Jumal ja Saatan.Sina oled Hing. Vaimu ja Keha vahel. Ja ära löö ei Vaimu ega keha, sest nad on üks Tervik, ilma teineteiseta ei suuda nad luua… Aga nende looming on Hing ehk Sina, Inimene…”

77. PEREKOND ON ELU ALUS.

See, mida teile, kallid lugejad, nendes raamatutes on pajatatud, ei ole nali ega autori väljamõeldis. Need on Meistrite läbiproovitud Tõed, mis olid, on ja saavad olema.
Pluuto siseneb Amburi tähtkujusse, lahkudes Skorpionist. Maagia, Emotsioonide Tund on lõpule jõudnud. Saabub Vaimu aeg. Kuidas siis jääb Ravimisega? Kas seegi jääb seljataha?
Ei. Inimene haigestub ikkagi ja ka ravida tuleb ikkagi. Ainult et mitte retseptid, nõidus ja posimine ei aita teda, vaid Tervendamine Vaimu ja Puhastumise abil. Ambur on kutse Taeva, Jumala poole. Seepärast soovitabki Taat teil vaadata mitte ainult oma veritseva kriimu peale näpul, vaid ka oma hingeseisundi, oma vaimukindluse peale!
Need raamatud on homse päeva raamatud. Mitte kõik ei saa neist aru ja ilmselt ei meeldi nad ka kõigile. Kuid niisugune juba on Taat, ja niisugune on tema Skalpell.
See on Šanss! Võimalus transformeeruda, end muuta, mattes maha oma nõrkused ja seega saada pääse Uude Ajastusse.
Ambur on Õpetussõnad. Veevalaja on Võrdsete Liit, Sõprus ja Individuaalsus. „Ja veel on PEREKOND“, lisab Taat.
Uus? Mida Uus endaga toob?
Uus Jumalus – see on PEREKONNA PÜHADUS…
Jaa, jaa! Mis on inimesele kõige tähtsam? Kodu ja Perekond, Lapsed kui Inimsoo jätk. Niisugune, nagu on sinu Hinge Kodu, niisugune on ka sinu Perekonna Kodu.
Kes sa oled, Uus Saadik? – Neid on palju! – Seekord saadab Jumal Maa peale palju oma Poegi ja Tütreid. Armastuse Liitude jaoks. Perekonna jaoks. Laste jaoks, Tuleviku nimel. Sest Ambur – see on naasmine Jumala juurde, Jumalainimene. Veevalaja, Uraan Veevalajas – see on Võrdsus ja Vendlus. Tagasitulek Jumala juurde läbi Kodu, Perekonna Suure Ajaloo…
Hiinas oli Keiser Jumala asemikuks riigis. On see mõistlik? – Jaa. Mõistlik on ka see, et Perekond on väike Universum, kus on omad seadused ja oma Tee. Selles, kuidas elab Perekond, on suur kosmiline mõte. Täna, praegu toimub valik. Katsetamine, järeleproovimine. Kas jätkub teil armastust, mõistmist, kaastunnet, siirust selle ees, kes on andnud teile oma pool Hinge?
Armastage oma Teistpoolt. See on parim viis olla Inimene. Sest läbi aegade on olnud Tugevad Mehed need, kes on olnud Truud!
Ustavus Inimese vastu on ustavus Jumala vastu. Sest kui sa reedad oma lähedast, siis reedad ka seda, mis on suur. Ei, ära löö käega! – Sest te olete nõrgad, arad ja tühised, kui reedate teise inimese usu teisse!
Mille poolest paistab silma Uus Inimene?
Ta õigustab usku endasse ja ei ütle lahti oma eilsetest lubadustest. Tema vastutuses oma otsuste eest seisneb Jõud.

Ei, Taat ei käi peale… See on tema, Taadi pihtimus. Kuid Aeg tuleb, ise saate selle tunnistajaks.
Saab olema raske. Tulevad lahingud Metsalisega iseeneses. Higi ja veri… Ja kõige selle juures täitub Kuristik nendega, kes ei ole ustavad, on arad, ning alles jäävad need, kes on jagu saanud Metsalisest iseendas, jääb see, kes on Aus ja Õilis oma kavatsustes…
„Hästi räägib, „ütlete teie.
Ei, Taat ei räägi, Taat HOIATAB.
Hüüdja hääl kõrbes.
Kuid siiski usub Taat teisse, usub sellesse, et absoluutselt igaühes teist on olemas Jõud, mis suudab taltsutada oma Metsalise, on olemas Valgus, on Jumal, ja et Tema kuuleb teid ja teie kuulete Teda.
Kas teilt nõutakse siis palju?
Ei.
Lihtsalt olge Inimesed.
Ja armastage.
Ei, ärge armastage karja, ega mitte karja kombel.
Armastage neid, kes teid usuvad.
Armastage oma Naisi, mehed.
Armastage oma Mehi, naised.
Veenduge, kui tahate, et pole paremat kui see, mis on teile juba antud Jumala poolt.
Vaadake oma lapsi.
Kas see ei ole Ime? Kas see ei ole Õnnistus?
Kas see ei ole Õnn? Kas on veel midagi rõõmustavamat kui nende naeratus?
Kas pole nende esimene Sõna mitte Sakrament?
Kas Lapselapsed ei ole mitte Lohutus?
Inimsoo Eluloo Spiraal…
Ärge katkestage Spiraali, sest ju teie võite seda teha!
Võite, sest teil on VALIKUVABADUS!
Taat ei palu, Taat jagab teiega mõtteid ja südame häält – VALIGE OMA LASTE HÜVANG!
Sest Kasvamine on parem kui Langus. Teie jaoks.
„Aga Taadi jaoks?“ küsite teie.
Taadi jaoks on nii Tõus kui ka Loojang ühtemoodi ilusad. Tema on Vana. Kuid teie olete veel noored ja vajate Valgust.
Teie jaoks on Tõus õnnistus, sest tärkab Veevalaja Ajastu.
Taat on aga näinud mitmeid Tõuse ja Loojanguid…
On varem näinud ja näeb ka seda Tõusu , ja näeb igavesti…

Õnnistagu Teid Jumal,
Igavesed Rändajad teadmiste Rajal…

78. KOHTUMINE ÕPETAJAGA.

Vesi voolab sinna, kus on madalam… Õpetaja tuleb siis, kui
Õpilane on valmis saama Teadmisi…
Ärge rutake soovima, sest soovid täituvad…

„See, mida me kardame, enamasti juhtubki…
Inimene läks läbi metsa ja eksis teelt. „Metsavaim eksitas,“ mõtleb ta. Tal hakkas hirm. „Öösel on siin hunte, mul läheb täbaraks!“ mõõtles eksinu. Ja oligi tõsi – hundid ei lasknud end kaua oodata…“
„Kas nad sõid ta ära?“
„Ei, ei söönud, kuid ajasid küllalt hirmu naha vahele.“
„See on juhus. Ega siis hundid tea, kuhu inimene läheb.“
„Onś ikka nii? Kas Maailmas on juhuslikkust? Sa kiirustasid jälle ja ei mõtelnud sellele, et huntidele mõtlemine kutsuski nad kohale.“
„Kas siis mõte on nii tugev, et võib ulatuda isegi hundi vaimuni?“
„Mõte on tugevam tunnetest, seda enam veel kehadest. Täpselt nii oligi: mõeldes ja kartes huntidega kohtuda, kutsuski eksinu nad enda juurde. Hundi Vaim kuulis mõtet, mida oli veel võimendatud hirmutundega, ja viis mõttetransatsiooniga kohale oma „hoolealused“ vormid – hundikarja.“
„Aga kas neid saab ka mõttega ära ajada?“
„Kiil lüüakse kiiluga välja. Inimese raev on võimeline ära ajama ja hirmutama ükskõik millist looma. Lõvi, tiigrit ja isegi krokodilli. Kuid see on eriline kunst. Mõte peab olema hirmuvaba. Mõte peab olema suunatud Heatahtlikkusele ja Sekkumatusele „looduse siseasjadesse“.“
„Kas peab mõtlema heast?“
„Võõral territooriumil peab olema leplik, ei tohi olla pealetükkiv ega agressiivne. Oma seadustega võõrasse kloostrisse ei minda… Selles seisnebki kunst rännata ohutult mööda Metsikuid Radu…“
„Järelikult me tõmbame oma mõtete ja tunnetega ise sündmusi ligi?“
„Jaa, see on Seadus. Täpselt samuti tõmbab Õpilane Õpetajat ligi. Kes on valmis vastu võta Teadmisi ja püüdleb nende poole, kohtabki oma teel Õpetajat. See ei pea alati olema inimene. Õpetajaks võivad olla kõik – nii inimene, loom, raamat kui ka taim, üksainuke sõna või sündmus… Kõiges, kõiges võib olla su õpetaja. Tähtis on mitte mööda minna… Kui kostab küsimus, annab Maailm kindlasti vastuse. Oska vaid Maailma vastuseid lugeda. Praegu ma räägin sinuga. Kas võid vastata, miks?“
„Sest ma olen valmis vastu võtma teie õppetunde?“
„Sellepärast, et sa küsid. Vastuse otsimine ongi püüdlemine Teadmise poole. Küsijal on alati õigus. Õpetaja on kohustatud vastama sellele, kes on küsimuse esitanud.
Minul, mu Sõber, ei ole teist võimalust.
Kui ma sulle ei vastaks, tähendaks see minna vastamisi Teadmiste Jõuga.
Teadmised ei armasta, kui neid varjatakse nende eest, kes ihalevad teada saada!
Teadmised karistavad varjamise eest!
Teadmised ei armasta, kui neidlaotatakse Maailma laiali ilma küsimusteta, kuid veel vähem armastavad seda, kes küsimusele ei vasta.
Teadmised – see on alati SIIRUS…“

 60. TERVENDAMINE.

   “Ei või olla,” kostetakse. “Vähk on ravimatu,” räägib klassikaline meditsiin. Nemad räägivad, aga Taat teeb oma tegusid… Temal on oma lähenemine, oma arvamus.

    “Vanaisa, ma olen kuulnud, et teil on olnud edu mõnede patsientide vähkkasvajate ravimisel? On see nii?”

   “Kui on haigus, siis järelikult on ka võimalus seda ravida. Kas mitte seda ei ole ma sulle õpetanud? Ja kui sa juba küsid kasvajatest, siis pead teadma, et kasvaja – see on tühjus, laos.”

   “Kasvaja? Mina oletasin, et kasvaja on liiasus, täidetus.”

   “Ei, pojake. Väliselt paistab nagu täis olevat, aga seest… Sees on tühjus. Organismi kaitsvate jõudude nõrgeneminse tõttu läheb mõnedes rakkudes geenistruktuur rikki ja need hakkavad arenema mitte organismi tervikliku programmi järgi, vaid oma uees, enesehävitamise programmi järgi. Sellest tekibki pahaloomuline kasvaja.”

   “Mil viisil vähirakud siis levivad?”

   “Selle arvel, et nad ei võta oma kasvuks jõudu seestpoolt, nagu seda teevad terved rakud, vaid ümbritsevatelt tervetelt rakkudelt, ja sellega kurnavad neid ja muudavad nad endasugusteks.”

   “Kuidas seda protsessi peatada?”

   “Aga kuidas sina seda peataksid?”

   “Arvan, et terve difusiooni abil?”

   “Konkreetsemalt?”

   “Piht, talismanid, rohud… Võib-olla ka operatsioon. Kas teie olete operatsooni vastu?”

“Ei, pojake. Koguni kahe käega olen poolt. Ravida vähki ilma kasvajat eemaldamata on väga keeruline, kuigi mitte tulutu. Kuid arukam on siiski opereerida ja alles seejärel hoolitseda vaimu tugevdamise eest, samuti hinge terviklikkuse eest, talismanide ja rohtude eest.”

   “Kas teie teadmisi võib kasutada ka “massilises ulatuses”?”

“Kui keegi tunneks asja vastu tõelist huvi, siis ma võiksin ju üht-teist laiemale ringile soovitada- operatsioonijärgseks taastumiseks või siis eneseraviks haiguse algstaadiumis. See parandaks tunduvalt ravi tulemusi…”

   “Kui ma kunagi leian asjast huvitatud spetsialiste, kas ma võin siis loota teie abile?”

   “Miks mitte? See teeks rõõmu.”

   “Heakene küll, vanaisa, ma pean seda silmas. Veel üks küsimus: mis on sellise tühjuse põhjused?”

   “Onkohaiguste põhjus on kurjas ja vägivaldses suhtumises välismaailmasse, ümbruskonda. Kuna inimene on tugev, ei anna see vägivaldsus tema tervises tunda. Kuid niipea kui tema jõud on ammendatud, hakkab tööle Peegli Seadus, tagasilöök. Loodus hakkab varem kokkuriisutut ära võtma. Selle “arvete tasumise” protsessiga kaasnabki jõu vaakumi tekkimine organismi mingis kindlas paikkonnas. Tühjuse kohale hakkabki võrsuma kasvaja.”

   “Aga mina, vastupidi, olen tähele pannud, et need inimesed on õige malbed?”

“Kui juba ollakse nõrgad, on kõik “murust madalamad ja veest vagasemad” Kuid varem… Varem, kui oldi terved – oldi uhked, enesearmastajad ja egoistid. Nad jäävadki sellisteks, kuid nende kurjus ei ole enam nii tugev. See võtab tusameelse torisemise, etteheidete ja ümbritsevatesse äärmise meelepahaga suhtumise kuju. Kõik on sellistele midagi “võlgu”, kõik on nende vastu “tähelepanematud”, miski pole nende jaoks nii, nagu nemad tahaksid. Oled sa seda tähele pannud?”

   “Aga lapsed? Millal siis nemad jõudsid endale haigust “koguda”?”

   “Millest sa räägid, pojuke? Hunt ütleb kitsetallele: “Sa oled juba selles süüdi, et ma süüa tahan..””

   “Kuid te ju ise ütlesite, et asi on kurjuses?”

   “Jaa. Põhjus on ja ei ole ka selles! Kui laps põeb vähihaigust, siis on ta juba pärilikult loomu poolest kuri. Ta ei ole selles süüdi. Nii tahtsid Tähed, selliselt asetsesid nad tema esimese hingetõmbe aegu…

    Looduse ppolt kaasa antud kurjus on nii tugev, et juba lapsepõlves annab end tunda. Ja ära arva, et ilmtingimata peab kaklema ja hammustama. Kõige sagedamini on laps tasane, kuid väga ja väga kättemaksuhimuline! Oled ju kohanud selliseid? Aga kättemaks ongi ülima kurjuse ja vägivalla väljendus. Sest selline laps kardab võidelda otseselt, ta teeb seda salamahti, nurga tagant nagu kaval rabane – kas mingi teoga või lihtsalt emotsioonide ja kirgedega või siis kurja, vägivaldse mõttega.”

   “No küll te hirmutate mind! Nii võib ju kartma hakata.”

   “Ära naljatle.  See ei ole nali, ja veel eriti sellise inimese jaoks. See on tema valu ja tema tee. Tema probleem, mille ta peab lahendama. Lahendama viivitamatult, muidu tuleb surm…”

   “Tähendab, see kurjus on Jumalast?”

   “Jumalast. Tähtedest. Niisugune tee on sellele inimesele antud. Tema ei ole selles süüdi.

   Tal on võimalus. Šanss! Võimalus TERVENEDA! Terveneda, võites endas loomuomase tigeduse ja iha vägivalla järele…

   Nägid, kuidas järve ääres ühed lapsed müravad veega, kuid teised tallavad naudinguga väikseid konni lömaks? Vahi siis, kelle loomus on õilis ja kellel vägivaldne.”

   “Kas te annate kõigile võimalus paraneda?”

   “Mina ei anna võimalust – selle on andnud Jumal. Igaüks, kes vägivaldseks sündinud, võib leida endas jõudu, et terve elu talitseda oma loomupärast kurjust. Sellega päästab ta end hirmsast halastamatust tõvest. Ent kui samaaegu see, kes küll sünnilt puhas ja pole lapsepõlves konni lömastanud, muutub laisaks, ähvardab teda sama haigus, kuid siis mitte tema vägivaldsuse, vaid tegevusetuse ja avitaja teest loobumise pärast-“

   “Kuidas siis neid haigestunuid aidata?”

   “Las vägivaldne loobub vägivallast, õilis aga kinkigu end teistele, ja ärgu häbenegu seda ega laiselgu. Kohustuslik on Vaimupiht, eneseanalüüs, õiglane lähenemine endale. Ihu, rõivaste, kodu puhtus. Mõistlikud suhted lähedaste, sõprade ja võõrastega. Ja üleüldse, kordan, õilis vägivallatu – kuid mitte osavõtmatu! – suhtumine ümbritsevasse Maailmasse.”

   “Aga mis rohtusid kasutada?”

   “Kas sa ei ole mitte ülearu innukas, mu noor sõber? Mäletad, mis sa mulle täna lubasid?”

   “Leida neid, kes huvituksid teie kogemustest?”

   “Jaa. Kui selliseid on ja kui ma neid usaldan, siis räägin palju konkreetsemalt ja individuaalsemalt, kuidas “paigata” seda auku, mille kaudu kaob tervis ja ilmub inimesi hirmutav VÄHK…

   Seni aga piisab sulle mõtisklemiseks sellestki, mis ma olen rääkinud.”

      61.  SAJANDI HAIGUS.

    “Milles on teie arust AIDS-I olemus, vanaisa?”

   “See nähtub juba haiguse nimestki – kaitsvate jõudude vajakajäämine. Vaimu defitsiit. Kui vähk on hinge haigus, siis AIDS on vaimu haigus. Vaimu tugevdamise võtetest ma ju kogu aeg räägingi.”

   “Aga on ka mõni konkreetsem põhjus?”

   “On. Liialdused. Eriti seksuaalsed.”

   “Loomuvastased?”

   “Kordan sulle uuesti: mürk – see on doos, kuid mitte aine.

   Mis on loomuvastasus? Me ise oleme loomuvastased. Kõik maailmas on loomuvastane. Seda peab mõistma. Mõistma, et me viibime igavesti iseenese peegelpiltide eksikujutistes. Ja samal ajal viibime ometigi ühtlasi igavesti Tões! Maole on halb nii alatoitlus kui liigsöömine. Täpselt nii on iga asjaga. Kõik, mida on mõõdukalt, tuleb kasuks. See, mida on vähe ja mida üle, viib hävingule. Liialdamine ongi nõrgenenud immuunsuse põhjuseks.

   Tahad jääda AIDS-ist puutumata ja areneda – ole MÕÕDUKAS!”

   “Kas te saaksite kaasa aidata ühingus, mis haigeid selle tõve küüsist päästa püüab?”

   “Midagi ma võiksin ju näidata, kuid see on peaaegu lootusetu asi, kui inimene ei puhasta enne seda oma hinge ega otsusta tugevdada vaimu ja TASUDA OMA KÕIKIDE ISIKLIKE PATUSTAMISTE EEST.”

   “Ons siin mingi saladus?”

   “Ei ole mõtet teha saladust sellest, mida nagunii kunagi ei saada teada.

   Miski ei ole õige ega vale. On vaid see, mis on Seaduspärane…

   Maailm eksisteerib, ja sellega on kõik öeldud.

   Aidata?

   Aidata võib alati. Aidata leida oma Tee. Kellele jätkub OTSUSTAVUST ja PÜÜDLEMIST tervise poole, see on ka võimeline vältima AIDS-i!”

        62.  KIVI.

    On olemas sellised inimesed nagu Müüritöölised. Need, kes annavad kivile elu, luues temast Eluaseme. Kuid on ka Kivide ja Kristallide töötlemise Meistreid. Mille poolest nad erinevad üksteisest? Selle poolest, mis tõstab esile iga Meistri – see on hingestatus ja vaimustus, mis tekib kokkupuutest Materjaliga…

   Kui Meistril ei ole mõnda aega kokkupuudet oma Elemendiga, muutub ta selliseks nagu meremees ilma mereta, nagu kala ilma veeta, tal hakkab ebamugav, ja veelgi enam – hakkab paha! Miks? Sellepärast, et Element on saanud inimesega sõbraks, annab talle Jõudu ja Innustust.

   Taat ja õpilane laskusid kärjääri, endisesse Vulkaanikraatrisse, Musta Kivi juurde. Noormeest üllatas surnud mardikate – skarabeuste, “ silositikate”, nagu neid kutsutakse – hulk. Miks nad siin surevad?

 

   “Taat, miks mardikad siin ära surevad? Võib-olla on siin paha energia?”

   “Oled sa kunagi kuulnud Elevantide Kalmistust?

   Skarabeused, nagu Elevandidki, on pühad, täidetud erilise Jõuga. Elevant on tark. Sitikas on virk tegija. Neil on eriline õnnistus, Jõud, ja sellepärast tulevadki surema Jõu asupaikadesse. Must Kivi sarnaneb nende mardikatega, on ju nii? See on nende Jõud, sellepärast nad tulevadki siia.”

   “Miks nad otsustasid surra just siin?”

   “Sest siia on maetud nende “naba”, kivide kraater on aegade – Mineviku, Tuleviku ja Oleviku – kokkupuutekoht. Surres Jõu punktis, muutuvad mardikad ajas surematuteks. Kas panid tähele, milline kuju on Kraatril?”

   “Nagu lehter, sarnaneb ümberpööratud koonusega.”

   “Aga milised on püramiidid Egiptuses?”

   “Võti ja Lukk?”

   “Püramiidide ja Kraatrite vahel on vastastikune seos. Nii üks kui ka teine on Jõud. Üks on olendite Jõud, teine Elementide Jõud. Kraater on Kivi. Püramiid on nende olendite Jõud, kes on tema rajanud. See on üks katsetest saavutada surematus… Sitikad roomavad surema Kraatrisse, Elevandid mäekurusse, inimesed aga ehitavad Püramiide, Maju, Mälestussambaid.. See on inimese püüdlus, täitumatu soov saada surematuks…”

   “Mille poolest on Kivi Jõud eriline?”

   “Eriti peen kiirgus. Plutooniline energia. Laava sisin. Jää külmus. Kivi on hangunud Magma: Jää on saanud Tulest jagu. Magmas sisaldub kõikide olevuste tants. Kõik me oleme Magmast läbi käinud ja seepärast on Kivi meie ammune elupaik. Seepärast ehitamegi oma majad Kivist. Kes on tundlik, selles elab veel Mälu, see tunnetab oma sugulust temaga, Kiviga.”

   “Kuidas see tunne väljendub?”

   “Tõmbena. Vastupandamatu tõmbena mägede poole, Kivi juurde, sellest tehtud asjade ja kalliskivide juurde, lõppeks – ehitiste poole Kivi  k u t s u b!”

   “Kas ta kutse ei ole ohtlik?”

   “Iga kutse on ohtlik. Ohtlik selle poolest, et võib võtta sinu hinge ja viia enesega kaasa. Kuid kartma ka ei pea. Lähenedes Kivile, äratad üles oma mälu ja lähened Igavikule, vaimsele surematusele.”

   “Kuid on ju oht saada ära lummatud?”

   “Kõike tuleb teha mõõdukalt. Jõusse ei tohi liialt kiinduda. Jõudu peab  k o n t r o l l i m a, ainult siis võid täie õigusega nimetada end inimeseks.”

   “Kus on rohkem Jõudu, töötlemata kivis või Meistri töödeldus?”

   “Aga mis sa arvad?”

   “Kahtlen, et ma ei saa sellele küsimusele vastata.”

   “Sellepärast, et ei olegi kindlat vastust. Kivi jääb kiviks, säilitades alati oma jõud. Ainult et Meistri töötlus katab selle Jõu kupliga, oma isikliku kavatsuse kookoniga. Töödeldud Kivi on Meistri isikliku Jõu katte all olev elav generaator.  Meister on eemaldanud Kivilt tema sideme Kodukohaga ja ühes sellega muutnud ta  e u n u h h i k s.

Eemaldanud sideme Koduga, mis tähendab, et ka Minevikuga, ja andnud talle omaenese eesmärgistatud mõtte.”

   “Kas siis Meistri eesmärk võib olla tugevam Kivi Jõust?”

   “Raske vastata… Kivi – see on Aja Jõud, Maa Jõud. Kas saab keegi olla tugevam Igavikust?

   Puutudes kokku Kivi Elemendiga, me elame üle Igaviku! Mis on veel ülevam, kui tunda end olevat osaduses Ajaga?

   Mägedest paremad saavad olla vaid mäed, kus sa pole veel käinud, laulab Võssotski. Mees, kes oli üllatavalt tundlik Aja Kutse suhtes…

   Kuid ole ettevaatlik, pojake. Aegade tee on kõige ohtlikum kõigist teedest!”

 63. HÜVA TEGU.

  Hüva Hallpea… Tark looja ravib Õnnistuse kaudu nii vaimu, hinge kui ka inimese ihu. Anna Vanakesele tükk leiba – ja sa saad sellest ainult rikkamaks. Kui ei raatsi anda, tulevad hädad su oma kodu kallale… Kui sa ei anna rändajale Vanakesele juua, nõrgeneb su vaim.  Ulatad Vanakesele koti – vaim tugevneb. Hallipäises Vanakeses on Vaimu Tugevus, õnnistatud Jumala poolt.

 

   “Vanaisa, mismoodi mõjub tänulikkus? Milles see tegelikult väljendub?”

   “Näed, pojake, mul on jalas matkapüksid. Need kinkis mulle üks naispatsient tänutäheks abi eest. Ta teadis, et mulle meeldib käia mööda metsi ja aasasid, ning otsustaski mind “riidesse panna”. Ma olen talle sellise tähelepanu eest üliväga tänulik, ja kasutades tema Kingitust, täidan teda Jõuga.”

   “Kas see on sisendus distantsilt?”

   “Ei, selliste rumalustega ma enam ei tegele. See on Jõudude Difusioon. Kui kaks hiirt on tulnud ühest ja samast valgusallikast, siis mõjutades neist ühte, muutub ka teine. Kas sa tead, kuidas kaksikud on oma tajumistes seotud? See on kvantfüüsika, mida sa pead kindlasti omandama, kui oled otsustanud tõsiselt lähemalt tegelda Jõudude teooria ja praktiga.”

   “Jõudude teooria ja praktika?”

   “Maagia on juba vananenud nimetus. Sõnast “maagia” levib müstikat. Sellepärast mõned nimetavadki peenmateeria maailma ja selle nähtusi “Jõudude Teooriaks.” Selline termin on ka mulle omasem.”

   “Kui te ütlete, et see on juba difusioon, siis kuidas saab sel viisil edukalt ravida?”

   “Aga nii ravitaksegi! Ravitsemismeistrid ravivad sageli sedaviisi, et ei mõjuta mitte haava ennast, vaid kuuli või nuga, mis on vigastuse tekitanud. Oled sa sellest kunagi kuulnud? Ravijale makstakse vahel suuri summasid, tehakse kalleid kingitusi. Ja kui see raha on teenitud ausa tööga, siis seisneb raviefekt juba selles, et makstakse!”

   “Kuidas nii?”

   “Aga, mu uudishimulik sõber, olen sulle juba rääkinud, et kui haigestub inimene, siis haigestuvad ka kõik asjad, mis talle kuuluvad! Ja kui ta annab Meistrile osa oma haigeid asju või “haiget” raha, siis Meistri käes saavad need juba meie lemmiku difusiooni abil terveks, aga sellega – nendesamuste kvantfüüsika seaduste järgi – muudetakse mitte üksnes selle inimese kõigi teiste asjade, vaid ka tema enda seisundit! Saad nüüd aru?”

   “Kas see on omalaadne puhastumine?”

   “See on ühteaegu nii puhastumine Meistri käte kaudu kui ka “rahapesu”, mille poole nii väga püüdlevad ettevõtjad.”

   “Kas nad sõidavad teie juurde “raha pesema”?”

   “Osalt küll.”

   “Aga kui see ei ole nende raha?”

   “Siis puhastub peremees, selle raha tõeline peremees. Kuid mitte see, kes selle rahaga maksis. See, kes maksis, jääb haigeks, juhul kui on selle raha varastanud. Ära unusta, et raha ei ole ainult paber, vaid on Märk, inimese töö ja vaimu mõõdupuu!

   Numbrilise väärtuse kõrval on rahal ka vaimne kaal. Juhtub, et rublaline kaalub rohkem kui sajaline.”

   “Kas selle eest tehtud töö koguse pärast?”

   “Töö kvaliteedi pärast. Võib teha lolli, kahjulikku tööd, kuid saab ka töötada, hoolitsedes Maailma eest.”

   “Tuleb välja, et raha ei olegi põlatud asi?”

   “Aga miks üldse miski peab olema põlatud?”

   “Meid õpetati, et rikkus on pahe.”

   “Aga vaesus, viletsus ja kerjamine – kas see on hüve?”

   “Kuid nii räägitakse ju.”

   “Ja las räägivad oma lõbuks. Inimesed jäävad inimesteks; neil on keel olemas, nii nad ka seda kasutavad, et rääkida ükskõik mida, mis pähe tuleb. Kuid minu arust väärakus jääb väärakuseks, olgu see ennast täis õginud punkari ebardlikkus või siis haisva ja räpase, asfalteeritud kõnniteel oleva kerjuse oma.”

   “Kas te räägite disharmooniast?”

   “Kõik, mis on ebaharmooniline, puudulik või üleliigne, viib alati haiguste ja väärastusteni, ja kindlasti, surmkindlasti sureb see aja jooksul välja.

   Jumal on Õiglus. Aga Õiglus- see on Mõõdukus. Mõõdukus põhineb aga sellel, et võtta võib ainult seda, mida oled ära teeninud, välja teeninud. Kui kiirustades oledki Elult midagi Avansiks võtnud, siis rutta tasa teenima, muidu on su hing orjuses seni, kuni sa pole tasunud!

   Mis on Puhas Inimene? See on see, kes on oma võlad tasa teeninud. Luuka evangeeliumis on öeldud, et inglid laulsid Jumala auks. Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest Temal on hea meel! … Hea Meel!

   “On need need inimesed, kes ei ole orjuses?”

   “Jaa, selline inimene ei ole enam ori. Ta on Looja. Tööinimene! Vaba. Ta on Jumala palge ees puhastunud.”

   “Ja Jumal täidab ta soovid?”

   “Mõistlikud soovid täidab.”

   “Kuid on ju ka mittemõistlikke soove?”

   “On. Ainult et siis annab Jumal vastu kaela. Ja väga valusalt.”

   “Vabandage mu ebaviisakuse pärast, kas teie olete vastu kaela saanud?”

   “Olen saanud, saan ja hakkan saama. Selline on meie rist. Me üha laiskleme, kaldume teelt kõrvale, andes loodule isikliku varjundi, unustades Jumala.”

   “Kuidas sellest aru saada?”

   “Kui räägin ja tegutsen enda huvides, ignoreerides seda, mida sosistab mulle läbi Südame Jumal, Maailm, Looja.”

   “Sosistab?”

   “Jaa, Pluuto sosistab.”

   “Millega see sosin sarnaneb?”

   “Hõõguvate süte sisinaga tuule käes… Kuid harva, kui keegi seda kuuleb…”

   Nad istusid lõkke ääres tükk aega vaikides. Vanataat ja noormees.

   “Kuidas näeb välja karistus, Taat?”

   “Alul osutatakse veale hoiatavate märkide kaudu.”

   “Kass läheb üle tee?”

   “Jaa. Kui sa ei pannud tähele ja ei kuuletunud sellele, siis saad tunda väljastpoolt tulevat ebameeldivust, mis on seotud sinu varaga. Kui sa ei pane ka seda tähele, teeb Jumal nii, et su vaim langeb, tekib depressioon. Eirad sedagi, karistatakse hinge ja tundeelu. Kurbus ja kannatus tulevad su juurde. Kui ei pane neidki tähele, jõuab Jumal sinu kehani, oma viimase instantsi juurde. Ja nii, et seda on raske parandada!”

   “Kehalised haigused – kas see on viimne karistus?”

   “Jaa, see on häbiväärne karistus rumalale ja tundetule olevusele. Sellepärast on vaja kiirustada end puhastama ja ravima, ja tähelepanelikult tuleb jälgida Märke.”

   “Mis need “märgid” on?”

   “Kõik, absoluutselt kõik, mis meie ümber on! Kui oskad kõrvutada oma mõtteid, tegusid ja tundeid väliste märkidega, saavutad Inimeseks, Loojaks kutsutud olendi loomuliku Võimsuse, ja su selline Tee on Jumalale ligemal. Väike on Suures ja Suur Väikeses.

   OSKA VAADATA MAAILMA ENDA ÜMBER, kuid alati pea meeles ka Iseennast. Sa oled vääriline osa Jumal- Loojast ja loodud Tema näo järgi…”

64.    LODJAPUU.

    Punetav Lodjapuu… Kas ta ei võiks saada meie kandi sümboliks? Juba muistsetest aegadest peal on elustava veega kaevude juurde istutatud Lodjapuupõõsas. Kasakad käisid seal vett joomas ja oma hobuseid jootmas…

    Elav vesi ja Punetav Lodjapuu, millel laulab Ööbik… Taat näebki vaimusilmas Kasakat, kes oma Ratsust sõpra joodab…

   Suur Jõud on nendes väikestes punastes marjades! Taat on sellest juba rääkinud. Kuidas vaid meie, teadmatud, oskaksime seda Jõudu mõistlikult kasutada?

   Istudes Kaevu kõrval, mille Taat on kunagi ammu-ammu ise kaevanud, tema oma kätega meisterdatud pingil, tema istutatud lodjapuu all, esitasimegi selle küsimuse meie – ja arvan, et teiegi poolt – austatud Taadile.

 

   “Pojake, selle puukese kasutamiseks on palju võimalusi. Pruugitakse nii juuri kui ka lehti ja marju. Ainult et mina suhtun Lodjapuusse omamoodi. Mina kasutan ainult tema vilju.”

   “Miks ainult vilju?”

   “Koor on taime nahk. Ma ei soovi asjata hävitada elu, kui saab läbi ajada ka viljadega. Kõige õigem ongi ainult vilju kasutada.”

   “Aga kuidas siis on lood Naistepunaga?”

   “Ma , pojake, ei murra kogu taime. Nopin ainult natuke õisi ja murdekohta praavitan süljega. Naistepuna on minu ustav vana Sõber. Seepärast ta lubabki mul kohelda end võrdlemisi karmilt. Kuid Lodjapuu marju ma ka solvata ei taha, kui ütlen, et Naistepuna on mulle lähem. Ärgu solvugu Pähklipuu. Astelpaju, Pune, Vaarikas, Sõstar ega ükski mu paljudest Sõpradest!

   Nad kõik on suurepärased oma kasulikkuse poolest, kui inimene suhtub neisse austuse jakohese tänulikkusega.”

   “Kuidas te, vanaisa, Lodjapuud kasutate?”

   “Lodjapuu vilju kasutan sügistalvisel ajal oivalise vahendina jõu tugevdamiseks ja mitmesuguste haiguste ravimisel, mis tekivad külmast ja rõskusest. Punane Tuline ravib niisket Külma.”

   “Kuidas te Lodjapuu viljadest ravimist valmistate?”

   “Kõigepealt palu taime neid endale kinkida. Seejärel pese neid puhtas külmas vees ja puhasta rootsudest. Pane taldrikule ja kuivata päikese käes. Pärast võta portselanist või savist kausike ja puust nuiaga tambi marjad pudruks. Läbi marli kurna viljaliha mahl emailnõusse ja puista see tublisti suhkruga üle. Lase päev seista, siis vala purkidesse, sule hoolikalt kaanega ja pane külmkappi. Jõud on tarvitamiseks valmis. Said aru, tudeng?!

   “Kuid kuidas seda kasutada?”

   “Keevasse vette pane üks-kaks lusikatäit – ja Ole Terve! Ainult et mitte rohkem kui kaks tassi päevas! Ülemäärane Jõud on sama ohtlik kui puudujääk.”

   “Millega siis ülemäärane Jõud kahjustab?”

   “Tahtmisega seda ilma vajaduseta tarvitada. Näiteks tahad kedagi läbi peksta või siis noorest peast minna tüdrukuid jahtima.”

“Mis sellises jahis siis halba on?”

   “Halb on see, et eesmärgiks ei ole Sõpra leida, vaid lihtsalt seksuaalsel teel vabaneda liigsest jõust. Mõistad?”

   “Mõistan. Kuid veel Lodjapuust. Kui palju on neid purgikesi ühe inimese kohta hooaja jooksul vaja?”

   “Üks kuni kaks liitrit täiskasvanud inimese kohta, mitte rohkem!

   Ja ära uut Sõpra unusta. Kui kasutad Lodjapuud, tema Jõudu, ära unusta ka tema eest hoolitseda, ja kas või mõnikord harva räägi südemest selle imelise Taimega. Selle eest peab ta sind alati meeles ja õnnistab sind. Ja ka aitab, kui see on hädavajalik…”

 65. HÄDAVAJALIKKUS.

    “Mul on kerkinud küsimus, vanaisa!

   Kas on õige kasutada oma lähedasi Jõu allikatena?
Kas ei ole patt, kui ema võtab Jõudu oma lapselt?”

   “Ei ole mõistlik otsida otsa ega äärt Maailmal, mil ei ole algust ega lõppu nagu rõngassaial. Difusioon on pidev ja kulgeb Emalt Pojale või Pojalt Emale. Seadus on selline, ja teist ei ole lihtsalt antud… Kuni sa veel ei oska kõndida, kannab Ema sind kätel ja toidab oma ihuga. Kuid mõõdub aeg, ja Poeg hoolitseb oma vanemate rahuliku vanaduspõlve eest. Tema viib ka nad viimsele puhkepaigale…”

   “Kuid moraal?”

   “Moraal – see on see, mis kellelegi kasulik on. Elul on omad S e a d u s e d. Ja Elu seadused on  v ä ä r a m a t u d…

   Varem või hiljem hakkab iga tarbija loovutama, kas siis vabatahtlikult või vägivalla toel. Kes on vägisi võtnud, sellelet ka vägisi võetakse. Kellele on antud, see annab ise ära. Kes on palunud, sellelt palutakse tagasi. Sellega valmistatakse ette tühjust – uue toitaine tarvis.”

   “Kuidas seda mõista?”

   “Me hingame. Sisse ja välja. On öö ja päev. Seepärast vaigista oma duaalsust, silmakirjalikkust Päeva ees ja Öö needmist. Sest päev väsitab sind, aga öö annab puhkust…”

   Taat jäi mõttesse ja istus tükk aega vaikides. Õpilane ei söendanud Teadmataati küsimustega tülitada ja ootas kannatlikult.

   “Ma jutustan sulle nüüd midagi.

   Kunagi noorpõlves sattusin ma oma perekonnast eemal olles väga raskesse situatsiooni. Ma olin hingeliselt täiesti läbi: tuli palju ravida, täiesti ilmapuhkuseta. Ühel ööl keeras Vaimupööris mu hinge segi. Nägin, kuidas toimus kahestumine, ja mu hing hakkas lahkuma minu “seaduslikust” kehast. Ma ei tahtnud seda! Hakkasin mõttes Jumalat paluma ja püüdsin teha Ristimärki… kuid käsi ei liikunud… Olin nagu kinni naelutatud… Ja siis … Minu ette ilmus mu vanema tütre kuju ja ma avasin silmad. Jõud raputas voodit ja see kõikus. Kui voodi rahunes, rahunesin ka mina: ma olin jälle oma kehas. Olin kehas…

   Kui koju jõudsin, sain teada, et tütar oli nendel öödel halvasti maganud ja nutnud. Kolm ööd… Tema mu TAGASI TÕI, minu oma Tütrekene.”

   “Kas tema jõud päästis teid?”

   “Jaa, tema armastus isa vastu hoidis mind selles maailmas kinni. Tema Päike…. Oma tervise hinnaga, oma jõu hinnaga…”

   “On see kahjulik?”

   “Kahjulik, kuid mitte hullem, kui jääda ilma isata.”

   “Aga kas ta teadis sellest?”

   “Ta oli kaheaastane pojake! Liiatigi ei tea inimene peaaegu mitte midagi maailmadest oma ümber ja leondamatutest niitidest.”

   “Kas Osaduse Niitidest?”

   “Osaduse Niitidest… Tal oli siis lihtsalt paha magada, aga võib-olla olid hoopis halvad unenäod…”

   “Kas niisugust asja juhtub sageli?”

   “Jaa, inimeste elus tuleb seda sageli ette. Ainult et nad ei mõtle selle üle, ei aima. Sellisel viisil päästame meie teisi ja niisamuti päästavad nemad meidki. Me ei tea vaid seda… paljutki ei tea…

   Vähe, väga vähe teab inimene…”

   “Aga teie, vanaisa?”

   “Mina olen nagu teisedki… Kuid… Taat on Taat: on nii Vanust kui ka Halle Juukseid. Vaat nemad juba teavad rohkem, nemad teavad KÕIKE.”

          66.  VAARIKAS.

    “Vanaisa, eile te rääkisite, et Jõu kogumiseks on kõige parem korjata taimede vilju. Kuid ma mäletan, kuidas te kevadel jootsite mind vaarikavarre teega.”

   “Kas ma olen sul keelanud kasutada Loodust? Tähtis on see, kas sa oled leidnud  P õ h j e n d u s e  o m a  t e g e v u s e l e. Kõik, mis on põhjendatud, on mõistlik. Kuna sa küsisid Vaarikate kohta, siis minule on kõige kasulikumad just varred, mis lõigatud sügavast metsast kevadise Pööripäeva aegu.”

   “Miks nii?”

   “Sest need varred on meie Päästjad talvisest kurnatusest. Vaarikavarte tõmmis annab organismile uut Jõudu, päästab teda laastavast jõuetusest, andes vitamiine. Elujõudu.”

   “Kas korjama peab kindlasti Pööripäeva aegu?”

   “Ei, kuid nii on kõige parem.”

   “Miks?”

   “Neil päevil on Jõudude eriline harmoonia. Neil päevil leitakse ka Lõhestatud Puu.”

   “Mis see veel on?”

   “Sellest räägime teine kord. Parem ära kiirusta ja keskendu Vaarikale.”

   “Kas kindlasti peab metsa minema või võib võtta ka oma aiast?”

   “Kust tahad, sealt ka otsi. Võta kasvõi talvel. Saladus peitub Jõus. Kõige rohkem on Jõudu seal, kus käib vähe inimesi; nad kurnavad Jõudu.

   Sellepärast ongi parem otsida kõrvalistest metsikutest kohtadest.”

   “Kui palju neid vaja on?”

   “Minu ja minu pere jaoks aitab 10 – 15 varrest. Üks vars päevas tervele pere peale.

   Aga veel pead sa meeles pidama, et võtad metsa kaasa natuke Jõudu kevadiseks taastumiseks.”

   “Ja missugune Kingitus metsa kõige rohkem rõõmustab?”

   “Ükskõik milline, mis tuleb südamest. Võid tuua ja metsas maasse kaevata vanu kasutamata jäänud maarohtusid, kändudele panna leivatükke loomade ja lindude tarvis, oravatele pähkleid…”

   “Aga kuidas seda jooki valmistada?”

   “Keedad varretükke kaks-kolm minutit, ja siis las jahtub, kuid jäägu soojaks. Tähtis on ka varsi õigesti säilitada. Tulnud metsast, lõika oma noaga nad kahe-kolme sentimeetri pikkusteks, pane purki, sule kaanega ning pista külkappi. Sellisel juhul nad jäävad Ellu ja annavad sulle Jõudu.

   Jõudu, mida on kevadel nii vaja.”

       67. KIRURGIA JA HING.

    Ega te ei ole unustanud, millele Taat vihjas? Kas ma ei saanud õigesti aru või siis Taat tõepoolest ütles, et võiks kaasa aidata onkoloogiliste operatsioonide järgsete haigete eduka taastusravi mõistlikul korraldamisel?

   “Kirurg – see on Õiglane Pluuto, Meister. Hing on Neptuuni, Kaastunde ja Armastuse valdkond. Nende kahe ühendamine ühel ja samal töökohal annab garanteeritud edu.”

   “Isegi onkohaiguste ravimisel?”

   “Jah, pole vahet, mis haigus on. Kui Kirurg teeb oma tööd hästi ja täpselt ning Halastajaõde pärast seda lisab õigesti ja Hingega oma osa, siis toob see kindlasti Tervenemise.”

   “Kuidas peab Kirurg töötama?”

   “Karmilt, täpselt ja laitmatult. Ilma emotsioonideta, külma jäisusega. Skalpell on Meistri käepikendus. Täpselt, kõrvalekaldumatult, haletsuseta tehtud tööd – vaat mida nõustakse Kirurgilt.”

   “Miks haletsuseta?”

   “Käsi hakkab värisema, ise kõhkleb – sellest tuleb ainult kahju. Haletsus on Halastus. Halastjaõde annab võimaluse, lootuse. Ta äratab inimeses magava hinge. Mitte manitsustega, vaid oma kohaloleku difusiooniga ja ennast-salgavusega, puhta Hinge isikliku eeskujuga ja tööga, hoolitsedes iga abivajaja eest… Nagu nunn…

   Ärata inimeses hing – ja ta saab terveks…”

   “Aga kuhu jäävad arstirohud?”

   “Ka need on vajalikud. Kuid – spetsiaalsed rohud! Need, millel on saladus.”

   “Milles peitub nende saladus?”

   “Kätes, mis neid valmistavad. Ravimise edukus ei sõltu ainult ravimi koostisest, vaid lisaks ka nende käte puhtusest, mis selle on valmisanud. Saladus on ka aines, millest rohi tehtud. Saladus on samuti selle aine hankimise tingimustes.”

   “Kas te konkreetsemalt võite sellest rääkida?”

   “Kas sul pead ei ole otsas? Mõtle! Kõik on juba ära räägitud. Liiatigi ei näe ma siin veel inimest, kes oleks asjast huvitatud, nagu oli lubatud, “heitis Taat muigelsui nalja. “Jah, pojake, varsti toimub meditsiinis terve revolutsioon. Ning selles mängib peaosa just Kirurgia ja Halastuse, Skalpelli ja Rahvameditsiini ühendamine. See liit avab inimeste massilise tervenemise ajajärgu. Millel see algab? Nad juba otsivadki teineteist ja päris varsti  k o h t u –v a d .”

   “Nagu pruut ja peigmees?”

   “Kohtuvad ja moodustavad paarid. Ja nende abielulised töised liidud on õnnelikud. Külmas ja Soojas, Jää ja Tuli. Kirurg ja Meditsiiniõde.

   Mis on, tudeng, sa ei usu taati?

   Aeg näitab sulle seda varsti.

   Pea püsti, tudeng!

   Elu on ilusam, kui sina temast mõtled, ilusam sellest, kuidas sina teda näed. Tee silmad rohkem lahti – ja sa veendud, et ta on ilus, kuigi KARM ja HALASTAMATU nagu Meisterkirurgi Skalpell…

   Ilus Halastajaõega, Kaastunde ja Armastusega…”

     68. MESI JA PÄHKEL.

    Taat võttis oma nahksest rännupaunast Pähkli ning asetas enda ja noormehe vahele.

   “Kas sa sellest Sõbrast tead midagi?”

   “Pähklist? Tean, et pähkel on meega väga maitsev…”

   “Pähkel on Materjal. Mesi – Meister. Kuid kas sa ka tead, et neid ei tohi omavahel segada?”

   “Miks?”

   “Sest Pähkli koor on tugev mürk ehk Surnud Vesi. Ta puhastab hästi organismi nõrkadest ja kahjulikest ainetest. See, mis on koore all, on Elav Vesi, uus materjal selle asemele, mis on end juba ära kurnanud, läbi töödeldud. Süües tuuma tervelt ära, me puhastame organismi vanadest rohtudest, anname talle uusi ja värskeid aineid. Ja alles pärast seda, kui oleme pähklituuma ära söönud, võime võtta lusikatäie Mett. Mesi on Elav Meistrimees, kes sätib Pähkli elava materjali laitmatult paika!”

   “Aga kui enne süüa Mett ja pärast Pähklit?”

   “Rikud Seadust ja ei saa maksimaalset kasu.”

   “Aga kui see kõik veega alla rüübata?”

   “See on hüva. Eriti, kui vesi on Allikast. Selline toit annab mitte ainult suurt ravivat, vaid ka lihtsalt tugevdavat efekti. Seda enam on see vajalik ja kasulik talvel.”

   “Kui palju peab mett ja pähkleid varuma?”

   “Kui sa päevas sööd kolm pähklit ja võtad teelusikatäie Mett, siis sellest piisab täiesti. Kui pidada sihukest “söömaaega” kas või kord päeva jooksul, siis ei ole vaja mingisuguseid teisi teesid ega rohtusid tarvitada. Sa lihtsalt ei muutu nõrgaks.”

   “Kas siis nii lihtne on olla terve?”

   “Jah, kui sa oled Mee ja Pähklid muretsenud ausal teel, teenitud raha eest. Kuid see ei ole veel kõik! Pähkel on Kolmainsus: kõva koor, ristjas südamik ja tuum.

    Põletatud pähklikoore tuhk ravib nahavigastusi ja haavu. Piiritusetõmmis südamiku vahekihtidest ravib südamehaigusi, tuum aga tugevdab mõtet ja aru. Tuumal on eriline saladuslik side Ajuga.”

   “Heameelega tahaks sellest rohkem kuulda. Kas räägite?”

   “Nuputa ise. Põhilise ütlesin ma ära. Kordan:

   Koor – kehale.

   Südamiku rist – Südamele.

   Kaks paari vilju – Ajule.

   Ilmuta nutikust, las onu Pähkel ise täpsustab sulle, kuidas ja millal võib teda Abilisena kasutada.

   Õigus ju, Pähklike? Ega Taat oma vana peaga ei lobisenud välja midagi liigset?…”

51. KOSUTAV KASEKE.

“Oh, kui paha… Sa ei käi Voolimisnoaga õigesti ringi! Oled olnud tema vastu jäme, et ta sulle nõndamoodi näppu lõikas,” sõnas Taat rangelt, kui nägi, kuidas noormees katkist sõrme teise käega kinni surus. “Istu, kohe toon sulle rohtu.”
Taat läks tarre ja tuli tagasi pudeliga, milles mingi vedelik… Teinud vatist tupsukese, läigatas ta sellele natuke kollakaspruuni vedelikku ja pani õpilasele vasakul käel oleva haava peale.
“Oi, kõrvetab!”
“Pole midagi, varsti läheb üle. See-eest saab ruttu terveks.”
“Mis eliksiir see teil on?”
“See on spetsiaalselt väikeste sisselõigete raviks ja haavade tervendamiseks. Kasepungad piirituses.”
“Kas te korjasite need kevadel?”
“Muidugi kevadel. Neid tuleb korjata sel ajal, kui nad ei ole jõundud veel avaneda. Vaik, mis punga enne avanemist ümbritseb, on Kase Kosutav Jõud.”
“Kas mina võin endale säärast rohtu valmistada?”
“Võid, kui puud sinu peale ei solvu. Eriti Kask.”
“Millisel ajal on kõige parem korjata?”
“Kui pung on vaigune, avanemise eel.”
“Hommikul päeval või õhtul?”
“Siis, kui tunned end hästi ja miski sind ei takista. Enne aga ära unusta teretada ja kokku leppida. Samuti ära unusta mõõdukust: ühelt oksalt lubatakse võtta ainult viis kuni kümme punga, mitte rohkem! Muidu võid oksa vigastada ja ta haigestub, kuid võib ka koguni ära kuivada.”
“Kas see kuidagi ka rohus kajastub?!
“Tingimata avaldub: tal ei ole siis vajalikku tervistavat jõudu.”
“Aga kui ma kogemata oksa katki murran?”
“Siis tõtta vabandust paluma ja määri murdunud kohta süljega.”
“Kas ma karistada ei saa?”
“Maailma oskab andeks anda! Erinevalt meist, enesega rahulolevatest inimestest, kes me oleme unustanud andestuse. Kui sa siiralt vabandust palud, andestab maailm sulle su hooletuse. Kuid tulevikus ole ettevaatlikum – järgmine kord võid juba karistada saada!”
“Kas pungad tuleb panna ainult piiritusse?”
“Võib olla mis tahes piirituslahus. See pole nii tähtis. Tähtis on pungad oksa küljest õigesti eemaldada.”
“Kas selleks on mingi tehnoloogia`”
“Ei, pojake. Seda peab tegema lihtsalt ettevaatlikult, et oksa mitte ülearu kahjustada. Tähtis on ka osata kokku leppida vastastikuste teenete asjus. Jõu kingi eest kohustatud mitte solvama Puid. Sellise suhtumise korral teenib su rohi kaua ja truult nii sind kui ka sinu sõpru. Teenib hästi ja ausasti!
Tagasi tulles öeldu juurde, kordan: ära ole Voolimisnoaga hooletu!
Tööriist on relv. Olgu see lusikas, nuga või nõel. Iga tähelepanematus ja lohakus viib ebameeldivusteni. Täna sa ainult vigastasid sõrme, homme aga võid tast hoopis ilma jääda. Mõtle ja leia põhjus. See oli sulle vihjeks ja hoiatuseks, et olid töövahendi suhtes ettevaatamatu. Kui inimene ei pööra sellistele õppetundidele tähelepanu, karistab jõud teda veel karmimalt. Leia põhjus! Leidnud selle, tunned kergendust. Ja ära korda vigu.”
“Kergendust?”
“Jaa. Kergendutunne pärast seda, kui oled oma vead üles leidnud, kinnitab järelduse õigsust. Kiirusta viga parandama, siis väldid uusi haavu ja ka vanagi paraneb tunduvalt kiiremini…”

52. TERVENEMISE AEG.

“Vanaisa, kas on võimalik täpselt määrata, kui kaua kestab tõvest tervenemine?”
“Sellele küsimusele, pojake, ei ole minu võimuses vastata. Jumal seda aega teab, kuid mitte ükski surelik seda teada ei saa! Mida siiramalt inimene minu nõuandeid järgib, seda lähemale tuleb tund, mil ta tunneb tohutut rõõmu nii võidust iseenda üle kui ka saavutatud Tervisest ja Harmooniast.
Peab vaeva nägema. Töö on parim sõber ja nõuandja. Terves töös terveneb hing ja mõtegi on puhas ja terve. Ja pea meeles, et parim tervendaja on see, kes õpetab PÜÜDLEMA TERVISE POOLE ja tööd tegema.
ÜLETAMA VÕITLUSES ISEENNAST, peletades Laiskust ja saavutades väsimuse.
VÄSIMUSE!
Annaks Jumal rohkem väsimust, et õppida end kiiresti TAASTAMA!
Jõu kiire Taastamine on Teadja ja Võimsa Inimese peamine relv.”

53. SEKS ON ERILISE JÕU ALLIKAS JA TEE ARMASTUSENI.

Tänapäeval, nagu te kõik olete tõdenud, on kioskide riiulid tuubil täis mitmekesist “produktsiooni” seksi kohta. Millest see räägib? Kas seksuaalkultuuri kohutavast defitsiidist? Või ohjeldamatust püüust keelatud vilja poole? Või siis inimsoo väärastumisest ja patususest? Või on see kultuuri allakäigu tunnistajaks, sarnane kommete langusega Rooma impeeriumis enne Suurt Katastroofi? Kas meie elu on säärast nähtuste tarvis piisavalt rikas?
Need teemad huvitasid meie tudengit mitte ainult tema nooruse pärast, vaid ka veel sellepärast, et talle oli väga meeldinud varem loetud raamat – Shree Rajneeshi “Seks, Armastus ja Palve – kolm etappi Jumalikkuseni.”
“Vanaisa, kas on tõsi, et seks on Armastuse juur ja aluspõhi, Armastus aga sünnitab Palve?”
“Sa küsid, kas ma olen Rajneeshiga nõus?”
“Kas te olete ka tema teoseid lugenud?”
“Tõe autor on Jumal! Mitte aga mingisugune Rajneesh või taat… Me kõik kanname ainult osakest Suurest Jumalikust Tõest.”
“Te olete siis sellise arvamusega nõus?”
“Seks on igasuguse materiaalse ilmingu Algjõud, Taeva ja Maa, Isa ja Ema Liit – Poja, materiaalse olendi sünnitamiseks. See on kõikide alguste algus. Lugupidamatu ja põlastav suhtumine sellesse Jõusse osutub võimetusele jõuda selle Viljani – Jumalasarnasusele Hingelise Armastuse kaudu. Inimene on imeilus! Inimkeha on Loomise Tipp. Kuna temas on Suur Loomevaim, Ürgseeme – PÖÖRIS!
Mida kõlvatut on selle loomingu imetlemises? Kuigi…”
“Häbitunne?”
“Jaa. Häbi on veelgi ilusam. Häbi on Hinge kõrgeima taseme seks. Häbelik inimene on loomult äärmiselt seksuaalne inimene. Sellepärast ta häbenebki ennast, oma keha, et armastab seda siiralt ning ei või lubada ega taha, et keegi seda arvustaks. Seda ebameeldivam on, kui intiimset ilu; inimese salajast terviklikkust hinnatakse negatiivselt. Sellpärast ta häbenebki. Hea kunstnik häbeneb alati oma teoseid, nii nagu Jumalgi oma hinge põhjas häbeneb oma loomingut – inimest.”
“Te kinnitate, et häbelikud inimesed on väga seksuaalsed?”
“Nunnad on kõige naiselikumad ja õrnemad olevused… Seda aga ei saa öelda nende kohta, kes müüvad oma keha tänaval.”
“Kuid tantsijannad on ju ilusad?”
“Ei vaidle vastu. Kuid neil on kadunud häbelikkus, Hingejõu indikaator, seepärast ei kardagi nad arvamusi ja hinnanguid. Hüpofüüs püüab kinni ümbritsevate inimeste seisukohti ja mõtteid, sellest tekibki häbelikkus kui tervikliku organismi alateadlik reaktsioon mõjudele – väliskeskkonna peentele mõjudele. Selline on häbi kui Peenmaailma vastuvõtja mehhanism.
Kuid, mu sõber, ma ei alaväärista tantsijannasid. Nende eesmärk on teenida raha. Aga et raha on vaimu mõõdupuu, kasutavadki nad oma keha tööriistana ellujäämiskunstis, võitluses koha pärast siin elus ja leivatüki eest.”
“Kas te mõistate nad hukka oma keha müümise eest?”
“Kas siis Ravija ei müü oma tervist? Veelgi enam – hea Ravija müüb vajajatele ka tükikese oma hinge, aga vahest ka Eluvaimu… Ei mul ole õigust hukka mõista. See on nende tee. Sul oleks juba aeg aru saada, et taat ei mõista kedagi hukka, m I t t e k e d a g i! Igaühele oma. Igaühel on o m a t e e . Iga hing on vaba valima ja selles on tema šanss, tema Looming.”
“Miks te siis varem rääkisite, et Vägivallamaagia – see on seks?”
“Nii ta ongi. Vägivald on hädavajalik ja loomulik, kuid ta on seksuaaljõudude loomupärase esmase arengu tunnus ja hingeliste jõudude loomupärase arenematuse näitaja. Inimene on tarbija. Sellele esimesel tasandil saab ta jõudu toidust ja seksist. Ja ära arva, et seda on vähe!
See on suur Jõud! See on Kehaline Jõud! Ilma toidu ja seksita kui ainevahetusta füüsiline keha ei eksisteeri. Seks on DIFUSIOON! Pea seda hästi meeles, tulevane ravitseja!”
“Tähendab, et kõik see, mida me varem rääkisime difusioonist, oli seksi kohta?”
“Jah, pojake. Igaühel on voli valida oma tee ise ja kellelgi ei ole õigust inimest tema valiku pärast süüdistada. Ühtmoodi rumal ja nõme on, kui inimene muutub mäletsevaks elajaks või ilma soota tuimaks muulaks.
Seks on vajalik ja arukas asi!
Jah, esialgu on ta jäme, kohmakas, ja toime pandud “värisevi käsi”. Kuid kui kõik on hakkama saanud, saavad teisedki. Anna aega – ja käed lakkavad värisemast ning inimene hakkab otsima enamat. Ta hakkab otsima peenemaid naudinguid, kui seda on lihtne füüsiline orgasm. Aga kus need naudingud siis on?
Neptuunis. Häbitundes! Häbelikus mängus, mängus kahele…
Siin toimubki loomaliku inimese muutumine Hinge Inimeseks. Hinge, mille sündides ei toimu füüsiline, genitaalne, vaid hingeline orgasm ehk Armastus.”
“Kas armastus on hinge orgasm?”
“Füüsiline orgasm on teraviku, mäetipu moodi. Ronid üles – ja laskud jälle alla. Kuid hinge orgasm selline ei ole! Ta on palju võimsam, ta on Igavene! Tal ei ole ajalist tippu. Ta on nagu Taevas, ajatu. Aeg ja Ruum tarduvad, kui kahel on koos hea ja õnnis olla…
See on tõeline lahustumine. Neptuun. Õndsus… Ülemate Inglite Hüve!
Oma ihalise väe poolest on see seisund igast maisest narkootikumist võrratult tugevam, tugevam mis tahes muust olukorrast, See on Kahe sulandumine Ühte – Armastusse.
Ainulisse Jumalasse…
Seda, kes on korra seda tunnet kogenud, ei tõmba enam kunagi tavalise füüsilise orgasmi poole. Inimene on nüüd iseteadev, rahulik…
Ta on ühenduses Jumalaga, see aga tähendab, et ta ei ole hoolimatu ühegi Olendi vastu, mille Isa ja Ema on loonud. Ta on kaastundlik, ei peida end teiste inimeste rõõmude ega pisarate eest…
Selline inimene ei ole enam vägivaldne. Ta on Halastajaõde ning hiljem juba Haavaarst.
Mitte keegi ega mitte miski ei suuda teda enam orjastada, sest ta on Terviklik, Jumalaga ühtne.
Sellepärast räägitaksegi, et armastuses on PÄÄSEMINE.
Kuid ma kordan:
Ei ole olemas Armastust ilma enne küllaldaselt läbielatud Seksita!”
“Tähendab, Freudil oli õigus, kui ta tugines seksuaalinstinktile?”
“Jaa, tal oli õigus. Seda, mis on olemas, ei saa vältida. Mida tugevam on sinu seksuaalne kirg ja mida mõistlikumalt ning rahulikumalt seda rahuldad, seda rohkem Jõudu on sinu Vaimus. Ja mida pingutatumalt ja arutumalt sa seda rahuldad, seda vähem on jõudu su vaimus.”
“Kas te räägite loomuvastasusest?”
“Kõik, mis olemas, on Elu. On olemas liialdamine, mida ongi nimetatud loomuvastasuseks. Kõik on antud ä r a t u n d m i s e k s . Sisene ja välju, saades kaasa kogemuse!
See teema, pojake, on väga tõsine. Sellest me saame sinuga hiljem veel palju rääkima. Kuid seni pead endale selgeks tegema, et Seks on Hüve, mille mõistlik kasutamine annab sulle mitte üksnes Jõudu, vaid juhatab ka teed Armastuseni, aga seejärel ka VABA INIMESE tõelise Vaimse Palveni.”

54. SOOVITUSED RAVIMISEKS.

Eile sai õpilane kuulda Teadmataadi õpetusi seksi kohta. Selle tulemusena tärkas tal huvi kuse- ja suguelundite haiguste ravivõimaluste vastu. Selle kohta ta hakkaski täna taati küsitlema.

“Vanaisa, kuidas oleks kõige parem ravida kuse- ja suguelundkonna häireid?”
“Kui sul on terved seksuaalsuhted, oled neis mõõdukas ja siiras, siis taastad juba ainuüksi sellega harmoonia ja tervise. Armastus on parim tohter. Füüsiline armastus ravib väga hästi hädasid, kui ta on mõõdukas ja ei kurna sekssuhetesse astujate psüühikat.”
“Mis tähendab “ei kurna”?”
“See tähendab seda, et pärast orgasmi ei ole antipaatiat, süütunnet ega koguni vastikust enese suhtes, veelgi enam pole neid aga partneri suhtes. On vaid lahe rõõm ja tänulikkus selle vastu, kes kinkis sulle rahuldustunde.”
“Aga kas käte pealepanemine siin ei aita?”
“See on mõistlik ja mõjub tulemuslikult, kui ravija on vaimselt arenenud. Meesterahvas on parim naistehaiguste arst, muidugi, kui ta on Mees, mitte punaste sõgedate silmadega sõnn. Käsi, mis vagusi ja õndsas rahus lebab naisterahva alakõhul, on parim ravija! Kuid käsi peab olema rahulik! Rahulik. Mitte ärgitama kirge, vaid andma õndsalikku lõõgastust, lahustumust. Sellisel moel on tugev, terve ja õilsameelne mees, mitte ilmtingimata ravija, võimeline vabastama naist mitmetest hädadest, nii intiimelulistest kui ka ükskõik millistest teistest.”
“Kas isegi fibromüoomist ja tsüstist?”
“Kui ta on piisavalt tugev, õilis ja siiras.”
“Aga kas ka naisterahvas suudab samal moel ravida nn. Meesteprobleeme?”
“Täpselt samuti on naine mehele päästjaks. Ainult et ei pea teda erutama, vaid rahustama nagu ema. Nagu Ema, jäta see meelde. Ainult nii ja mitte teisiti!”
“Aga kuidas nakkushaigustega on?”
“See on eriline küsimus. Siin peab ravima vaimu! Nakatumine näitab, et vaim on pehkinud ja pude.”
“Aga kas iseseisvalt, ilma kõrvaliste abita võib ennast terveks ravida vaagnas paiknevate elundite põletikulistest tõbedest?”
“Võib. Kusjuures tehnika on lihtne ja võimas. Keeruline on ainult see, et distsipliin ja püsivus on hädavajalikud.”
“Mil viisil see käib?”
“Difusioon, pojake, difusioon! Kaks korda päevas, hommikul ja õhtul, peab vahetama aluspesu, pesema seda käsitsi majapidamisseebiga ja kuivatama värske õhu käes. Ja mis veel?” vaatas taat küsivalt nooruki poole.
“Mitte triikida?”
“Õige! Et mitte lõhkuda sidet värske õhu Jõuga. Alates hetkest, kui inimene hakkab seda tegema, haigus ei arene enam edasi, vaid kaob. Ja tegema peab seda seni, kuni haigus on kehast täielikult taganenud.”
“Kui palju aega selle peale umbes läheb?”
“Kõik oleneb tähelepanelikkusest, sellest, kuidas inimene suhtub asjasse, kuid ka haiguse väest. Võib-olla nädal, aga võib-olla ka terve aasta…”
“Kas ei oleks parem võtta lihtsalt rohtu?”
“Rohi ei ravi vaimu ega hinge. Ta aitab ainult keha ja nõrgendab maksa. Kui võidad ajas, siis kaotad immuunsuses. Järgmine haigus ei ole mägede taga, kui oled hinge ja vaimu laiskusega nõrgestanud. Las Puhtus ravibki kauem kui arstirohud, kuid see-eest teeb ta seda laitmatult, kindlalat ja tugevalt!”
“Aga maarohud?”
“Seestpidiseks tarvitamiseks on tee. Naistele – intiipiirkonna hooldamiseks tüsistuste korral – surveloputus Eukalüpti, Kummeli ja Saialille tõmmisega. Kuid mitte rohkem kui üks kord päevas nädala jooksul. Kuigi… mina soovitaksin läbi ajada ainult pideva puhtuse ja värskuse järgimisega. Annaks Jumal meie Naistele ja Emadele olla ikka terved!”

55. SÜDAME SUUR JÕUD.

Esimesel pilgul, nagu olete jõudnud märgata, näib kõik, millest Taat räägib, olevat nii lihtne. Kuid kas see ikka on nii?
Ainult puhta pesuga saada jagu raskest haigusest? Kas see ei ole mitte fantastika? Või siis pettus?
Võib-olla aga on selles mingi saladus?

“Kas selles peitub saladus?” küsis vanataat kavalalt naeratades. “Peitub, pojake, ainult et see saladus on veelgi lihtsam kui see, millest ma rääkisin. Saladus seisneb Südame tervendavas Jõus.”
“Tuleb meelde küll, me oleme sellest juba rääkinud.”
“Oleme rääkinud, oleme rääkinud, kuid sina oled juba jõudnud unustada, kui mulle sääraseid küsimusi esitad. Jaa, minu nõuanded ja retseptid ei toimi üleüldse kavalate ja ebaausate inimeste käes, nende käes, kes on korratud ja musta südametunnistusega. Nad teevad imet ainult hea ja siira Hingega inimese käes, ja veel võimsamad on nad õiglase Vaimu mõtetes. Nagu ma olen juba öelnud, ravida ei saa ainuüksi Hinge Puhtusega, vaid ka õiglase Loova Mõtte jõuga. Vaimuga. Tahtega.”
“See mõjub ainult siira suhtumise korral?”
“Ainult nii, mu sõber! Ainult nii ja ei kuidagi teisiti!
Seepärast mitte igaüks, kes on lugenud või kuulnud mingit Teadmataadi retsepti, ei saavuta soovitud tulemust.
Mitte igaüks, kaugelti mitte igaüks, kes tegeleb haigete ravimisega, ei ole oma eesmärkides siiras ja puhas! Seepärast ei annagi Jõud terveks ravitud inimeste kaudu mitte kõigile õnnistust!”
“Ma võin ju eksida? Kuidas ära tunda hea südamega inimest?”
“Koerad ja kassid ei eksi. Ei eksi ka inimene. Sümpaatia!
Sümpaatia on kavatsuste kooskõlastatus. Ma olen juba rääkinud, et Sümpaatia ravija ja patsiendi vahel on juba pool võitu. Edasiseks on vaja enam Teadmisi, ja iseäranis on vaja mõõdutunnet.
Kuidas kindlaks teha head südant?
Lillepottide rohkuse järgi toas, selle järgi, kuidas inimene suhtub koertesse, kassidesse ja lindudesse, üldse elusolenditesse.. Kõik elav püüdleb puhtuse ja harmoonia poole ning eitab räpasust ja tasakaalutust. Võib ka tunda lihtsalt silmade sära järgi. Hea ja korraliku inimese silmadest kiirgub soe valgus, nad rahustavad ja annavad kindlustunnet. Suli silmad aga vilavad pidevalt, ei jää millelegi pidama, tekitavad ärevust. Ära usalda vilavaid silmi! Selline inimene alati haub oma mõtteis midagi, nuusib välja, peidab Maailma eest.
Miks nii?
Ta peidab nii Maailma kui ka iseenda eest oma pattusid, oma saasta, oma laiskust, kadedust, tigedust ja oma üleannetuid, salakavalaid eesmärke: midagi ära nihverdada, ära peita… Mitte oma tööga ära teenides… Saad aru? Teenimatult!”
“Kas põhjuseks on toosama laiskus?”
“Jaa. Laiskus on nii haiguste kui ka jõu kahanemise põhjus. Kui difuusne “ainevahetus” puudub, siis süsteem laguneb, lagundab ennast ise. Süsteemi ülalhoidmiseks on difusioon hädavajalik nagu toit. Difusioon on aga alati liikumine, ümberpaigutumine. See on töö. Ja töö on alati hüve!”
“Kas seda võib nimetada haiguseks?”
“Nii teda hüütaksegi: hingehäda. Ei, see ei ole hullumeelsus! See on vaid hingelise tasakaalutuse, rikutud harmoonia üks paljudest ilmingutest.”
“Kas selliseid haigusi saab ka ravida?”
“Kuidas sa turult kartuleid ostad, tudengpoiss? Kas mammi oskab tasakaalustada kaalu?”
“Kas te tahate öelda, et hingejõu tasakaalustamine ravib ka hingehädasid?”
“Täpselt nii, nagu oleks sulle kaalutud kaks kilo kartuleid.”
“Aga kui neil ei ole hingi? Kui nad on juba täitsa hukas?”
“Igas elavas olevuses on Jumala Vaim. Kui ta aga on olemas, siis järelikult on olemas ka hinge tee Jumalani. Sellises olendis on ka Valgus olemas, olgu see inimene või ükskõik milline materiaalne olevus.”
“Aga mittemateriaalsetes olevustes?”
“See on keeruline küsimus, natuke hiljem ma puudutan seda. Praegu võin aga öelda, et mittemateriaalne olevus on mälu, s. t. kas Mineviku või Tuleviku olemus…”
“Kuidas saab aidata hinge tasakaalustada?”
“Aidata võib. Isegi peab, kui sa seda püüad ja kui sul jätkub jõudu. Ainult et aidata saab vaid see, kel on Südame Jõudu ja Vaimu Jõudu, TAHET.”
“Kuidas seda tehakse?”
“Inimese Hinge keskusele pannakse käed peale, rinna keskkoha kanti. Kuid seda ainult juhul, kui inimene on iseendaga ära leppinud ja vabatahtlikult otsib abi mujalt. Vägisi seda ei tohi teha!”
“Kui kiiresti need muutused inimeses toimuvad?”
“Hingehädadest, pojake, ei ole nii kerge lahti saada. Kõik sõltub sellest, kui raske tõbi on, aga ka püüdest taastada hinge terviklikkus. Kui inimene on kahetsenud, üles tunnistanud, läheb kõik kiiresti. Kui ta aga vaid teab, et peab pihtima, kuid ei leia selleks küllaldaselt jõudu ja vaimu, siis on asi keerulisem.”
“Kuid kui inimene ise ei taha muutuda, kas siis peab seda vägisi tegema?”
“Neid, kes ei tahaks olla täiuslikud, neid lihtsalt ei ole! Kõik tahaksid olla iseendast paremad, kuid igaühel ei ole küllaldaselt vaimujõudu, Pole tahet, et astuda sellele enesetäiustamise rajale. Ent sellegipoolest võib ka vägisi. Kui sa oskuslikult ehmatad inimest ebameeldiva tulevikuperspektiiviga, siis hirmu abil võidki teda muuta. Hirm annab talle jõudu!”
“Kas nii, nagu Kašpirovski teeb?”
“Jaa. See meetod on karm, kuid mitte tulutu. Igal juhul kiirendab see inimese arengut, mobiliseerib ta jõudu ellujäämiseks ja mahasurumise meetodiga kasvatab hinge ja vaimu.”
“Mitte präänikuga, vaid piitsaga?”
“Võib ka präänikuga, pojake. Sellisel juhul ei maksa ehmatada, vaid tuleb peibutada millegi huvitava, saladusliku ja ligitõmbavaga. Tuleb leida nõrk koht ja sellest kinni haarata. See meetod on tunduvalt pehmem, kuid see-eest kõitev, ja inimene hakkabki prääniku poole pürgima, ühes sellega muutes iseennastki.”
“Kas kavaldada on kombekas?”
“See ei ole kavalus. See on arsti tarkus. Vahel peab rohtu “ilustama”, et laps seda sundimata võtaks. Kas see on siis kahjulik? Kas see käib moraali vastu, kui lapsele saab rohtu anda ilma kisa ja pisarateta?”
“Teie meelest võib siis õigustada nii hirmutamise kui ka kavaldamise, “õhulosside” lubamise meetodit?”
“Nii see kui ka teine viib inimest edasi. Nii üks kui ka teine meetod on õigustatud juba seetõttu, et ta on OLEMAS! Kuid minu meelest on parim Südame Puhtus ja Siirus. Kes minu juurde tuleb, seda ma välja ei aja. Kui palutakse, siis aita, kui Jõudu on,”
“Aga kui ei ole? Või siis jääb väheks?”
“Kui palutakse, siis järelikult on… Kui jõudu jääb väheks, siis kogu seda ja AITA! Kuid ole Range ja Õiglane!
Nõua Tänu!
Muidu varastad inimeselt Hinge, sundides teda jääma sinu V Õ L G L A S E K S ….”

56. PALVE TEHNIKA.

Selsinasel tunnil, kui on raske, kui tundub, et elu jääb seisma, kui ei ole taganemisteed, ei ole väljapääsu näha, tuleb inimestele meelde Jumal. Kõige sagedamini tehakse siis Ristimärki. Vahel loetakse Palvet…
Noormees vaatas täna Šolohhovi teose ainetel tehtud filmi “Nad võitlesid kodumaa eest”. See film on Vaimust. …seal aimust saad Venemaast ja vene vaimust, on Hävitaja rahutu. Kardab Vaimu? – Jaa! Sest Vaim – see on Elutahe, Võitmatus, Murdumatus, Vankumatus … Selline oli Muinas-Vene Slaavimaal, Põllumeeste ja Küttide maal.
Taevas Sõduri kohal on tuhmunud, ja tema, arutu sõja pitsituses, palub esimest korda elus Jumalalt pääsemist…
Jumal annab võimaluse, kui inimene on esitanud Palve…
Kuid, mis on Palve?

“Vanaisa, kas teie palute Jumalat?”
“Minu palve on – minu elu.”
“Aga kas teil mingi tekst on?”
“See tekst on – minu töö. Minu meelest, pojake, on palve Puhtsüdamlik Pihtimine iseendale ning Maailmaga sõlmitud Üksmeele ja Kooseksisteerimise Leping. See on minu maa, Ukraina Viljaaida juur. Kõik, mida tehakse siiralt, ongi juba palve.”
“Kuidas te suhtute sõnastatud palvesse?”
“Igaühel on oma, isiklik Tee Jumalani. Ka palve on igaühel isemoodi. Kellel tekst, kellel töö viljapõllul, kellel laste kasvatamine, kellel aga karistav mõõk kindlas käes.”
“Kuid Jeesus ise andis inimestele teksti?”
“Jaa. Kuid ütles ka seda, et tõeline on see palve, mis on välja öeldud siiralt ja ilma tunnistajateta jumala palge ees. Veel parem, kui need ei oleks keele, vaid Südamehääle sõnad. Jumal kuuleb paremini Südamehäält kui võltsi keele vada.”
“Kas meil kõigil on võlts keel?”
“Öelduna valeks saab mõte, lausus vanarahvas.”
“Aga siis ju teiegi ei räägi praegu õigust?”
“Jah, kui ainult et – see on Minu Tõde. Sinul on ta teine. Sina küsisid ja mina ütlesin sulle oma tõe. See ei pea ilmtingimata sinu tõega kokku langema. Sellepärast ongi kõik see, mis ma räägin, vale. Sest see on Minu Tee…”
“Tee…valetada?”
“Ei. Rääkida oma Tõtt.”
“Aga kuidas siis mõttega on? Kas see siis ei ole võlts?”
“Jutub, et on… kuid…puudub näitelava, pojake. Harva on keegi vaimult nii juhmiks jäänud, et hakkab iseendale teatrit tegema. Ilma vaatajaskonnata inimvaim puhkab või siis vestleb iseendaga, arendades järgmiste publikule suunatud etenduste strateegiat, kuid rolli ta ei mängi. Ta on iseendaga. Sellepärast ongi omaette-olek alati lähemal Vaimule, Jumalale. Kas keegi kunagi nägi või kuulis Jeesuse palveid?”
“Jumal.”
“J u s t n I m e l t Jumal! Sest rohkem ei kuulnud MITTE KEEGI!”
“Ja keegi ei tea, mida ta Isalt palus?”
“Palve on Südame Hääl.
Niipalju kui on Südameid, niipalju on ka Hääli…”

57. RAKUD.

“Noh, laiskvorst, näita mulle oma peopesi.”
“Kas te kavatsete käejooni vaadata?”
“Ei, tahan näha, kui kiiresti sa elus täiuslikumaks saad.”
“Kas seda saab peopesa järgi kindlaks teha?”
Taat vaatas hoolega õpilase käsi, istus lõikuskuu soojale künkale maha ja jätkas üliõpilasele õpetuse jagamist Teadmataadi peensustest.
“Ära tee oma elu keeruliseks, pojake. Tööinimeste kätest saab selgust nahkkoe tihendite hulga – rakkude järgi. Vaimu kinnitatakse tööga. Vaimujõud tuleb rakkude kaudu.”
“Kuidas need saavad omavahel seotud olla – rakud ja vaim?”
“Kui paksenenud nahk kuivetub ja kätelt koorub, ilmub asemele uus kude; eks siis jooned ja kogu joonis muutuvad pisut.”
“Kas paremuse poole?”
“Oleneb, mille kallal oled vaeva näinud! Vana nahaga kaovad ka inimese vanad nõrkused, kuid uus suurendab Jõudu ja muudab inimese Saatust.”
“Tähendab, tööga võib muuta oma saatust?”
“Jaa, pojake. Jumal andiski meile selleks keha, et töö kui pideva difusiooni abil arendada vaimu. Käsi saab tööriistade ja asjadega kokku puutudes neilt värsket jõudu, mis kogunebki naharakkudesse, muutes niimoodi nende rakkude jõu potentsiaali. Muutub potentsiaal, muutub ka Jõud ning aatomite ja ainete struktuuri puhtus… See on juba biofüüsika, aga ka kvantfüüsika…
Tugevneb immuunsüsteem, tõuseb kehasiseste ühenduste kindlus. Inimene muutub tugevamaks ja puhtamaks, kui oli eile. TÖÖ kindlustab talle selle!”
“Aga kui hõõruda endale rakud pihku spetsiaalselt, “kiirendatud korras?” Kas see kiirendab täiustumist?”
“See on rumal ja kahjulik. Said aru, miks?”
“Eesmärgi olemasolu tõttu?”
“Mitte ainult. Kiirustamine on juba iseenesest kahjulik, kuid siin.. sa unustasid difusiooni! Kui sa oled kiiresti ja jõuliselt hõõrunud oma nahka tööriistaga, siis sellega oled kurnanud nii tööriista kui ka oma keharakke, nõrgestanud neid, selle asemel et täita… Pea meeles: oled kurnatud!
Kui rakud tekivad pikaajalise kontakti tulemusena, kokkupuutes välise maailmaga, selle ilma asjadega, siis selline difusioon ei kurna, vaid rikastab jõuga.”
“Kuidas on hõõrdunud kohtadega jalgadel?”
“Kui sa liigud ebamugavate jalatsitega, on sellest vähe kasu. Enesepiitsutamine on enesehävitamine, vaimu hävitamine eneses, mis tähendab ka Jumala hävitamist endas. See teeb kahju nii enesele kui ka Maailmale. Peab valima paraja jalanõu, et see oleks “sinu oma”, et see ei solvuks sinu peale ega tooks kahju. Samal ajal jalanaha aeglane paksenemine, mis tuleb käimisest – see on rakkude evolutsioon ja vaimujõud areng, veelgi enam – Tarkus! Sellepärast ongi kasulik palju jala käia, kuid ainult mugavate ja kergete jalatsitega!”
“Kuid kas jalatsitega võib kokkuleppele saada?”
“Peab saama! Jalanõu on samuti elu jätk. Nahk on elava hinge keha. Ning nahkjalats säilitab sideme veel eile elanud olevusega. Austa eilset – ja sul saab olema väärikas tänapäev, ilma vaenlasteta, ja niimoodi teenib sinu jalanõu sind truult.”
“Kuulsite, kingakesed? Kas hakkate minuga sõbrutsema?”
“Hakkavad, pojake, kui sa pöördud nende poole vaikides, mõttes. Muidu su oma kolleegid riietavad sind sinu uude sõpra – pikkade varrukatega hullusärki,” lõpetas Taat lõbusalt. “Nüüd aga lähme edasi, Metsa, Teadmiste ja Jõud juurde.”

58. VERI ON HINGE KEHA.

“Ihu on keha keha”, ütleb Taat, “Veri on hinge keha, aju aga vaimu keha.”
Piibel keelab kasutada verd toiduks. Mida ütleb selle kohta Taat? Mida ta sellest arvab?

“Küsid, et mis ma sellest arvan? Arvan, et sedasama, mida juba varem on mõelnud need, kes pole olnud laisad mõtteid mõlgutama: veri on hinge keha. Seepärast soovitan sul hoolega liha külmas vees leotada, enne kui hakkad sellest toitu tegema.”
“Võib-olla on parem üldse mitte liha süüa?”
“Aga võib-olla ka mitte hingata ja mitte vett juua?
Lihast loobumine on enesepettus, enesega mängimine. Inimene on kiskja. Seda enam, kui tahad olla m e e s. Liha on Jõud. Ja ta on hädavajalik sellele, kes püüdleb Jõu ja Taedmiste poole.
Veri on iseasi. Veri on emotsioonide, hinge asupaik. Seepärast ongi tingimata vaja võimalikult rahulikult, ilma kannatusi tekitamata tappa neid loomi, kellele on määratud saada toiduks. Varem oskasid jahimehed puhtalt jahti pidada!”
“Kuidas “puhtalt”?”
“Osati tappa hoobilt, tekitamata loomale valu ja piina. Mäletad, “oravale sihi silma”? Ei kütitud rohkem, kui toiduks oli vaja. Liiatigi valiti välja nõrgemad, et säilitada tugevat järelkasvu. Nõndamoodi reguleerib Loodus ennast.”
“Miks ei tohi lubada, et loomad piinleksid?”
“Veri salvestab looma piinad, ja kui sa sellist liha sööd, ainult nõrgendad oma jõudu, oma immuunsust. Lihtsalt öeldes: tapetud looma hing hakkab sulle kõikvõimalikul moel seestpoolt kätte maksma!”
“Milles see võib väljenduda, vanaisa?”
“Haigustena, nõrkusena, ärritavusena, närvilisusena. Igal juhul nõrgendab selline toit kõvasti sinu Maksa vaimu.”
“Kas siis hästi leotatud liha ei kahjusta?”
“Kahjustab, kuid mitte nii tuntavalt. Ega kogu verd saa välja leotada. Kuid kui loom on surnud rahulikult, siis ei tee see kahju üldse. Sellepärast ongi tähtis näha surma!”
“Näha surma?”
“Jah, tuleb teada, kuidas suri see loom, kellest toitud. Kui ta suri rahulikult, siis see toit on hea. Kui aga rabeledes, siis parem ära seda puutu.”
“Kas siis võib surra rahulikult?”
“Ema toidab last rinnaga rahulikult ja ei vaevle selle pärast, et laps joob tema jõudu. Ta on selle üle isegi õnnelik. Nii on lood ka õndsa surmaga.”
“Te rääkisite immuunsüsteemi nõrgenemisest. Missuguseid haigusi “halva liha” söömine esile kutsub?”
“Verehaigusi. Piinelnud hinge veri nõrgendab selle verd, kes sellest toitub. Nõrgenevad Maks, Kopsud ja Põrn.”
“Kopsud?”
“Jaa. Verehaigusi tuleb alati ravida hinge ja kopsude mõjutamisega. Seda enam pead sa teadma, et rinnaluus ja mõõkjätkes on meie immuunsuse keskus. Toites seda Luud jõuga, päästad vere surmast ning ühes sellega päästad ka kogu organismi hukkumisest.”
“AIDS?”
“Jah. Oleksid inimesed taiplikumad, saaksid nad aru, et immuunpuudulikkust tuleb ravida just nimelt sellesse Luusse jõudu difundeerides.”
“Nii lihtne see ongi?”
“Ei, see ei ole lihtne. Peab T E A D M A! Ja veel on vaja, et Jõud usaldaks sind. Teadmine on kõigest pool asja. Usaldust omada – vaat see on erakordselt raske! Sellepärast pole mitte iga Ravitseja võimeline astuma seda sammu, et hakata Luud ravima…”
“Usaldust omada – kas see on sama, mis sõbruneda?”
“Mitte ainult sõbruneda, vaid peale selle veel ka teenida Jõudu! Ainult see, kes Jõuga sõber, on võimeline tõbist ja nõtra Luud jõuga täitma ja seeläbi äratama ellu haige inimese hinge, andma talle võimaluse säilitada end. Seal, Rinnaluu ja Südame vahel, ongi peidus Inimhing. Seal on tema koht, Ristimärgi Keskpaik…”
“Aga konkreetsemalt? Kuidas ravida verehaigusi?”
“Ahaa! Sind on mu “filosoofia” ära tüüdanud?” kostis Taat naeratades. “Sulle too kõik suisa hõbekandikul ette… Heakene küll. Kuula ja pea meeles. Enne, pojake, kui alustad ükskõik missuguse haiguse ravimist, lähene asjale kolmest küljest : vaimu, hinge ja keha poolt – juure, tüve ja lehtede juurest. Raskete haiguste puhul on need kolm lähenemist eriti tähtsad.
Esiteks vaim. Vaimu puhastatakse Pihtimisega. Mis on Pihtimine?
Kõige sagedamini on see pöördumine ravija poole ja soov terveneda. Soov olla terve on Eluvaimu leidmise alus. Esimene etapp, kordan, on Pihtimine. On vaja tunnistada selle Ravija autoriteeti, kelle poole pöördusid abi saamiseks, ja vastuvaidlematult järgida tema nõuandeid! See ongi Vaimu jõudude omandamise tee – Ravija Jõu kaudu, tema Õnnistuse kaudu. Ja ära jookse teadmamehe juurest teadmamehe juurde – kaotad sellegi jõuraasukese, mis sul on!
Teiseks- hing. Sümpaatia oma lähedaste vastu, nendepoolne toetus – see ongi hingejõu õilis difusioon. Mis siis sel juhul aitab? Mälu ja Mälestused. See, mis oli meeldiv ja hea minevikus, aga samuti unistused ja optimistlikud plaanid tulevikuks.”
“Aga kui mälestused on ebameeldivad?”
“See näitabki kätte koha, kus “auk” on. Siin on vajalik eneseanalüüs, andestus ja tänulikkus, kas või mõtteliselt, kaudselt.
Hea, kui on südamelähedasi Kingitusi headelt inimestelt. See on väga, väga tähtis! Säärane talisman surutakse rinnale. Rinnaluu vastu, Hinge ligi – ning sellega luuakse õnnis raviv difusioon. Said aru, tudeng?”
“Sain.”
“Kui taipasid, siis lähme kolmanda, s. o. keha juurde. Siin on vaja puhast vett. Nii välispidiseks kui ka Elava Jõuna sissevõtmiseks. Kuid vesi olgu puhas. Allikast toodud!
Kasulikud on ka rohuteed. Jajaa – Naistepuna, Pune, Piparmünt.”
“Kas Naistepunaõliga võib ka Rinnaluud määrida?”
“Koguni peab! Sa pead juba teadma, et jõuks võib olla kõik, millega sul on Leping ja Sõprus. Seepärast annagi seda, millega sa oled kõige rohkem sõber, oma patsientidele kui jõu allikat, kui Meistrit. Aga Materjal? Materjali otsi toidust, selle kandi tavalisest toidust.
Paljugi võib veel soovitada, kuid kõike ei jõua rääkida ega kirjeldada. Kuid kõige hädavajalikum ja tähtsam on Vaim! Ja Ravija, Meistri õnnistus. Kui need on olemas, tuleb tervis ilma teede ja võieteta…
Puhas Vaim on Suure Tervendamise põhialus.
Ja et saavutada, kasvatada endas seda Puhast Vaimu, peadki sa vaeva nägema nii päeval kui ka öösel, mu armas Sõber!”

59. KINGITUSED.

Kas uskuda seda? Kas on kasu asjast, mille paned oma rinna vastu? Missugune on säärase ravimeetodi mehhanism? Ja kas saab sellise protseduuri abil vabaneda tõsisest hädast?

“Avitab, pojake, avitab! Südamest tulev kingitus on alati Talismaniks!”
“Kuidas niisugune talisman mõjub?”
“Iga kingitus, mis tuleb sind austavalt inimeselt, on sulle Talismaniks ja on alati võimeline sind aitama mis tahes asjus. Olgu see siis tervenemine või lihtsalt tuju tõstmine.”
“Aga ostetud asjad?”
“Ostetud asjad on sinu omad. Ja kui sina oled haige, siis on haiged ka sinu asjad, mida sa oled endale hankinud. Ainult Kingitused ja võõrad asjad ei haigestu koos sinuga.”
“Nüüd sain aru.”
“Ravimiseks kasutatakse alati kas kingitust või võõrast asja. Või…”
“Või siis oma töötegemist.”
“Jah. Kasuta nende kingitusi ja asju, kes on sulle sümpaatsed. Või siis oma tööd. Töö on parim Ravim.”
“Järelikult nende asjad ja kingitused, kes ei ole sümpaatsed, teevad ainult halba?”
“Õige. Nii pikk kui ka sõna ja seda enam veel asjad, mis selliselt inimeselt saadud, ainult hävitavad. Pea seda meeles alati!”
“Kuid kas säärane ravimine ei ole kahjulik sellele, kes Talismani kinkis?”
“On kahjulik. Kuid sa ju ei kurna oma heategijat ometi täiesti tühjaks?
Seda enam, et harva on keegi nii osav, et suudab asja kaudu tugevasti nõrgestada selle omanikku. Selleks peab olema Tugev Maag! Aga neid on väga vähe…
Seepärast ei saa sa ka oma sõbrale erilist häda tekitada, kui surud külmetuse puhul tema Kingituse oma rinnale. Rinnaluu vastu.”
“Teie sõnadest järeldub, et kingituse ja kinkija vahel on pidev side.”
“Jaa. Sellel rajaneb ka mõju. Talisman, Kingitus on nagu telegraaf. Jõud difundeerib kord Kingituse, kord sellesse, kes kingi teinud. Aga inimene, kes teab seda, võib “lülitada” end sinna kolmandaks ja sellega kasutada eseme tõelise omaniku elujõudu.”
“Noh, aga kui Kingituse omanik haigestub?”
“Siis jääb ka Kingitus haigeks. Sellepärast ei võigi Kingitust kasutada ravimiseks enne, kui sa ei ole veendunud kinkija heas tervises.”
“Aga kui seda ei saa teha, ei ole lihtsalt sidet?”
“Sa pead südamega tunnetama seda sidet! Vanasti, minnes sõjaretkele, lõid kasakad noa puusse. Noatera järgi said kodused teada noa peremehe tervise seisukorrast. Kui kasakas surma sai, kattus tera punase roostega, mis sarnanes verega… Ema tunnetas Poega, Pruut Peigmeest… Nuga tunnetas oma Peremehe saatust.
Pea meeles: Kingitusel on side kinkija hingega. Kuid kõik see, mille oled hankinud ise, on osa sinu hingest.”
“Aga kui asi on ostetud vanemate raha eest?”
“Siis on seal seos vanematega. Sina kasutad seda, kuid hing selles esemes on vanemate oma.”
“Aga varastatud asja puhul?”
“Varastatud asi kuulub sellele, kellelt see on varastatud. Ja mida suurem on tõelise omaniku meelepaha, seda ohtlikum on see asi vargale! Tark ei tee kunagi selliseid rumalusi, sest teab, kui karmilt Jõud karistab varastamise eest.
Ja pea meeles: ole ettevaatlik mis tahes asjadega, sest nad on – alati! – osa kellegi hingest. Nii tükike looja hingest kui ka tükike selle hingest, kes on ta omandanud. Jälg on seal alati olemas: nii tee alguse jälg, oleviku kulgemise jälg, kui ka koguni tuleviku jälg…”
“Kas selle järgi selgeltnägijad ja ettekuulutajad ennustavadki?”
“Jah. Kui sa õpid kõiki asju austama, siis sellega ühtlasi näitad üles austut nende vastu, kes neid on kunagi puudutanud, mis tähendab, et sul ei saa olema vaenlasi.
Kui sa aga neid ei austa, siis ei austa sa ka asjadega kokkupuutunuid inimesi, misläbi hangidki endale vaenlasi, ise seda soovimata, isegi seda kahtlustamata… Sellest ongi inimesed haiged… Pea meeles reeglit: Ese on Jõudude Tomp. Jõud on nende difusioon, kes neid esemeid on vaadanud, mõtelnud neist, puudutanud , kasutanud. Ese ei ole ainult kest, vaid veel ka sisu. Kes sisu ei näe, on lihtsalt primitiivne, nõme. Vorm on sellisele inimesele piiriks. See inimene on hingeta, kui nii võib öelda. Õigemini, nõrga hingega, sest hing on kõigil olemas. Hing on Sisu, seesmine Sisu.”
“Mis tähendab “näha sisu”?”
“Tunnetada ükskõik millise materiaalse eseme sidet emotsioonidega, nende hingedega, kes on eseme loonud, kes on teda kasutanud.”
“Kas sellise talismani-abi jõud, selle tase oleneb omaniku jõu tasemest?”
“Kuidas sa ise arvad?
“Arvan, et oleneb.”
“Loomulikult. Siit sulle ka teine reegel: Talismani Jõud oleneb Kinkija Jõust. Seetõttu on isegi sülg, mis segatud tolmuga, võimeline ravima.”
“Nii nagu seda tegi Jeesus?”
“Jaa. Nii kasutavad Ravijad oma Jõudu. Sülg on Meister, aga tolm Materjal.”
“Jeesusel oli tohutu suur vägi.”
“Kui inimene on tugev, siis on tugev kõik, mis temas on, tema peal, tema juures ja temast eemal. Nii tema luu, tema ihu, riided ja looming kui ka sõnad ja mõtted… Kõik, kõik.”
“Nagu Surilina?”
“Nagu ka Pühakute säilmed, mida käiakse kummardamas.”
“Poleks paha omada Kingitusi Tugevatelt!”
“Kuid ka ohtlik.”
“Ohtlik?”
“Kui sa kas või pisima kõrvalise mõttega solvad seda, kes sulle sellise Kingituse teinud, kutsud endale kaela suure häda!”
“Kas häda on alati suur?”
“Siin kehtib Peegli seadus. Peegeldus annab sulle tagsi selle, mida oled plaaninud. Sa saad tagasi selle räpasuse, mis sul mõtetes oli.”
“Aga kui mõtted on head?”
“Siis tänab Jõud sind kõikide heade mõtete eest, mida oled saatnud Tugeva aadressil. Mida külvad, seda lõikad, nii on maailmas seatud. Ainult et tavalistes suhetes on arveldamine aeglane, kuid kohtudes Tugeva Inimesega on see kiire! Kui sina teed head, sii stehakse ka sulle head. Kui teed rumalusi – satud omaenda rumaluste võrku.”
“Oi-oi! Parem juba karta selliseid Kingitusi!”
“Teadja on alati Kingitusega ettevaatlik. Kuid kartma ei pea. Ei tohi vaid olla halbu kavatsusi.”
“Mis on halvad kavatsused?”
“Mõtted vägivallast. Ära mõtle mitte millestki halvasti. Sest Jumal on kõiges. On öeldud: Ükski prohvet pole kuulus omal maal… Tema läbi, ja maailm ei tundnud Teda ära…. Jumal on meie seas… Alati ja kõikjal… Küll on ta sääsk, küll ämblik, küll ema, küll isa, küll vend, küll tütar, küll sõber, küll vaenlane võitlusväljal, küll joodik plangu kõrval, küll kivike, küll sõõm vett… Ta nõuab Vagadust ja väärikat Vaimujõudu.
Seepärast ole alati ettevaatlik.
Nii Kingituste suhtes, Märkide suhtes kui ka üldse Välismaailma suhtes. Sest Ümbritsev Maailm – see oled sina ise! Ta on sinu! Algusest Otsani…”

41. IGAÜHELE OMA.

„Taat, mind huvitab teie arvamus taimetoidu kohta.“
„Nagu sa oled kogenud, ei ütle ma ära lihast. Ning sinagi, nagu ma näen, ei ütle sellest ära.
Taimetoitlus… Oled näinud, kuidas riietuvad Kiievis talvel neegrid? Ja mida nad söövad? Kas on nende hulgas selliseid, kes kogu talve söövad ainult banaane?
Teema, mille sa üles tõstsid, on aktuaalne ja huvitav, sest palju „tarkpäid“ püüab meid,slaavlasi, meelitada taimetoitlusele… Kui seda järgida, siis ei jääks meist midagi järele… Lastes käiku tühitõdesid selle või tolle köögi kasulikkusest või kahjulikkusest, unustavad inimesed, et igas kliimasvöötmes on oma toit. On rumal panna palavaga jalga kummikud ja vihmaga toatuhvlid. Niisama mõttetu ja rumal oleks kõrbes õgida rasvaseid toite ja põhjas süüa ainult banaane ja apelsine.“
„Toit peab olema siis kooskõlas elukohaga?“
„Jaa. Igas maanurgas kasvatatakse ja kasutatakse seda toitu, mis tuleb kasuks selle piirkonna harmoonilisele arengule. Sellepärast ongi kuumadel troopikaaladel rumal kasutada toiduks kõrge kalorsusega rasvaseid aineid. Esiteks vajavad rasvad lõhustumiseks vett ja vaid kurnavad lisaks organismi, teiseks eraldavad nad organismisiseselt palju soojust. Tulemuseks on organismi hävimine – Päikese kuumuse ja sisemise, rasvade lõhustumise tõttu tekkinud kuumuse tulemusel. Lisaks veel vee eemaldumine organismist, millest ma juba rääkisin. Kui aga rääkida Põhjast, siis on pilt vastupidine: rumal on välispidist külma võimendada organismi jahutamisega seestpoolt – banaanide, õunte, kapsaste ja sidrunitega. Põhjarahvastele on kasulikum hülgerasv ja liha.“
„Aga kuidas on vitamiinidega?“
„Kas sa siis oled juba ära unustanud, mis need vitamiinid on?“
„Eluenergia.“
„Kas siis loomade rasvas või taimede terades ei ole elujõudu? Kas ei ole seda kuivatatud lihas? Või kuivatatud taimes?
Saa aru, pojake, kuritegelik ja nõme on sundida põhjamaalasi vältima liha, kala ja rasvu. Igaühele oma. Igaüks peab toituma sellest, mis kasvab tema jalge ees ja mida vajab tema individuaalne vorm – keha. Lõvi poleks lõvi, kui ta kõnniks mööda oma tavapärast ohvritest ja näksiks rohtu…Anna organismile seda, mida ta vajab…
See on üks Elamise Kunsti lihtsaid tõdesid.“

42. JÕUTOIT.

Taat on oma vestlustes õpilasega tihti meenutanud seda, et Teadmamehed, kasakad-harakteernikud (Nõidkasakad, salaõpetuse viljelejad Zaporižžja Setšis. Valdasid täiuslikult rahvamaagiat ja võitluskunste. Arendasid endas üleloomulikke võimeid, mida kasutasid nii argielus kui ka lahingus. Harakteerniku peale polevat hakanud mõõk ega kuul- neid on võrreldud ka Jaapani ninjadega. Tänapäeva Ukrainas püütakse kasakate muistseid salatarkusi taaselustada.) ehk Vaimusõdalased, nagu ta neid nimetab, tarvitavad „toiduks“ Jõudu. Mida see tähendab? Millest koosneb Jõutoit? Kuidas seda valmistada? Ja kas taat räägib õigust? … Äkki on see muinasjutt?
„Vanaisa, te lubasite mulle rääkida Jõutoidust.“
„Jah, üht-teist on sul juba aeg teada. Kuigi… Erilist saladust siin ei ole.“
„Kas saladus seisneb selles, et kõik on väga lihtne?“
„Oh ei, hoopis keeruline! Õigemini – mitte keeruline, vaid raske. Takistuseks, nagu alati, on meie vana tuttav Laiskus. On vaja visadust ja valvsust.“
„Ei saanud aru.“
„Toit – see on ka Elu. Elu toitub Elust. „Sa oled juba selles süüdi, et ma tahan süüa,“ ütles hunt lambale…
Toit, mu sõber, on Olevused, elavad olendid. Seepärast, enne kui midagi süüa, on vaja saada selleks teoks luba. Sellist luba ei ole kerge ära teenida, sellepärast ma ütlesingi, et on raske saada endale tõelist Jõutoitu.“
„Mis see siis on- Jõutoit?“
„Väljanägemise järgi lihtsamast lihtsam. Suvel näiteks tomat, leib,sool. Suvel, pojuke, on kõik see, mida vaevaga muretsed, väärt heaks toiduks olema. Samuti on see ka sügisel. Kuid talv!…Talv on täis saladusi. See on Vaimu aeg, Vilatera aeg…“
„Mida on siis sellel Vaimu ajal kasulik süüa?“
„ Kasulikud on soe keedetud piim meega ja kreeka pähklid.“
„Ja veel?“
„Iga päev tühja kõhuga üks õun ära süüa.“
„Aga tee?“
„Kui rohutee, siis mitte tihti, muidu võib taime jõudude üleküllus organismi kõvasti kahjustada, kurnates teda sellega, et viib hädavajalikud soolad välja. Sellepärast on kasulik kolm korda päevas loputada suud kivisoolalahusega.“
„Mille poolest on kevadine toidusedel eriline?“
„Puhastamine, paastu poolest. Mingil perioodil, näiteks kümne päeva jooksul, on kasulik juua pune-, naistepuna- ja piparmünditeed. Aga pärast seda seitse päeva vaarikateed. Värsketest metsvaarikavõrsetest keedetud tee annab esimesel nädalal pärast pööripäeva Virgutavat Jõudu.“
„Kas on olemas ka mingi eriline Jõutoit?“
„On, pojake. Kuid kas sa mitte ei kiirusta?
Peamine on, et sa mõistaksid, et tähtis pole mitte see, mida sa sööd, vaid see, kuidas sa seda teed. Veelgi tähtsam on – KAS SUL ON SELLEKS ÕIGUS!“
„Kuidas mõista teie viimast väidet?“
„Varastatu tuleb välja, külg ees, räägivad inimesed. Külg ees, s.t. maksa hävinemise kaudu. Tähendab, varastatu tapab Elu Vaimu. Seepärast ei tohi mitte kunagi mitte midagi varastada, kuna see kahjustab pöördumatult sinu Elu Vaimu. Mitte ainult inimestelt, vaid ka Emakeselt Looduselt ei tohi varastada! Enne küsi ning teeni endale õigus välja, ja alles seejärel, kui sulle lubatakse, võta…
Toit saab sinu omaks – ja siis saab ta sulle JÕUTOIDUKS.
KÕIK saab, mis sa oled ära teeninud ÕIGLASE TÖÖGA…“

43. SALADUSLIK SAAR.

„Kas kaljusaar Bujaan on olemas?“
„Kaljusaar Bujaan, kuningriik seitsme maa ja mere taga või Shambala või Belozerje võlumaa…

Liigub, ei jää Maast maha…
Tavalisele pilgule nähtamatu Saladustemaa ei jää kunagi Maast maha…
„Kus ta asub, see Saladustemaa?“
„Kuu ja Maa vahel. Number kaheksa keskpaigas. Üheksa…“
„Kuidas sinna pääseda?“
„Üks tee on unenägude kaudu.“
„Aga ärkvel olles?“
„Tuleb hakata Vaimusõdalaseks.
Vaimusõdalane kasutab sellesse Mõistatuslikku ja Tunnetamatusse Maailma minekuks kindlat teadvustatud rada…
Aga mitte rohkem… Ärge kiirustage, mõtelge järele. Jutuajamine Saladustemaast on veel ees – Teadmataadist pajatavast uutes raamatutes.“

44. INTELLEKTI ÄHVARDUS.

Kes on Vaimusõdalane? Miks ma peaksin olema Vaimusõdalane? Milleks mulle need Jõud? Milleks on vaja Vaimujõudu, kui on võimalik vajutada nupule ja pühkida Maa pealt minema mitte ainult linnad, vaid ka mandrid? – Seda tüüpi küsimusi tekib teinekord meie patustes peakestes. Kuid… peame vahet ja kuulame, mis on Taadil ütelda?
„Räägin sulle õige ühe loo lähitulevikust.
Arvuti – see on perspektiiv. Progress.
Juba praegu oskavad kidurad prillidega poisikesed ainult seda, kuidas arvutimonitori ees istuda ja põnevaid mänge mängida. Tulemuseks organismi häired, intellekti ja ratsionaalsuse ülearenemine ning keha ja intuitsiooni alaareng. Mis sa arvad, kas see on ohtlik?“
„Kahjulik nagu iga teinegi ebakõla.“
„Ebakõla viib varem või hiljem katastroofini. Aga katastroof küpsebki… Inimesed ei mõtle, et Masin on ka Olevus ja on võimeline varastama hinge.“
„Anda oma hing kuradile?“
„Istub igerik kuju arvuti taga ja loob „avakosmoseid“. On unustanud naise, lapsed, sõbrad. Jalas erinevat värvi sokid… Ei ole ära unusatnud mitte üksnes kohustuse pere ees, vaid ka iseenda, pühendudes end täielikult ona uuele lapsukesele – Programmile. Aga edasi? Nõrk hingeke vaevalt vaagub kiduras kehas, vaata et lahkubki. Aga Masin ootab. Ootab…
Ja ootabki ära! Ühel momendil on Masinolevus tõmmanud kidura programmeerija vinduva hinge endasse ja on võtnud ta üle täielikult võimust. Ta jätab pere, lapsed, on unustanud tervise.
On ta surnud?
Ei ole. Masin on tuhastanud ta hinge, allutanud täielikult endale. Masin on esialgu otsustanud keha ära kasutada, ja seejärel ta tappa. Samal viisil toimib ka narkootikum, alkohol, suitsetamine. Kuidas tappa? Lihtsalt. Väga lihtsalt. Nüüd sisestab juba Masin oma programmi endise programmeerija ajju. Ja tema täidab seda programmi.
Mülgastest ja prahihunnikutest, prügimägedelt otsib uus Zombi omasuguseid. Samasuguseid nõrgukesi, nagu ta enne ise oli. Vahe on selles, et neil on veel hing alles, kuskil veel pesitseb Lootus.
Siis meelitab nad Masina programmi järgi Keskusesse, paneb istuma Masina ette ja…“
„Ja Masin neelab oma uue ohvri hinge?“
„Ja Masin neelab järgmise ohvri hinge.
Üksteise järel loobuvad inimesed INIMESE nimest, muutudes zombide hingetuks malevaks…
Masina intellekt aga kasvab, sest ta on oma rohkete ohvrite intellektide sünteesi tulemus. Programmeerijad, kes pole alla andnud, kellel on hing alles, hüüavad appi, anuvad tuge. Kus on pääsetee? Zombimalev kasvab ja laieneb, üha rafineeritumalt tirides endasse lootuse kaotanud hingi…
Kas pääsu üldse on?
Kuid nagu sa juba tead: kus on Küsimus, seal on ka Vastus.
Pääsemine on hinges, mida ei saa kehast välja kiskuda. Aga hinge hoiab kehas vaim. Tugev Vaim!
Ja need, kes janunevad pääsemise järele, leiavad sellise inimese.
Kust nad leiavad?
Küla servas on majake aiaga. Majas vanake, kes voolib järjekordset nipsasjakest. Maja, lilled, aed – kõik on puhas ja korras. Ja kõik see on saavutatud Taadi kätega.
Töö on tugevdanud ja kasvatanud Vaimu. Võimas Vaim! Tema´p ongi see tagasihoidlik inimeste päästja Masina küüsist. Taat kuulis abipalujaist, sõitis Arvutite Keskusesse… Kas keegi sai teda takistada?
Ei, ei saanud. Nõrk tunneb Jõu ees hirmu.“
„Aga Masin?“
„Masin põles ise läbi. Ja koos temaga mõte allutada endale Inimese Hing…
Igaühel on võimalus oma hing kuhugi ära anda. Kuid alati on ka võimalus ülendada hinge, seistes vastu iseenesele. Oma Laiskusele ja Hirmule. Mina, pojake, ei ole Masina vastane. Ma pooldan tulevikku, arengut. Nagu olen ka mägiojakese puhtuse pooldaja. Kuid Masina ees peab istuma Hingelt Tugev!
Ta on Sõdalane. Sest maailm on julm oma õigluses. Maailm ei andesta vigu ega nõrkusi.
Selle keerulise seadme kuvari ees istujal peab olema tugev pere, lapsed, aed ja laua peal õun, mis on kasvatatud oma aias…
Selleks ongi vaja olla tugev. Nõrkus on meie kõigi isiklik vaenlane. Miks Sõdalane? Sest alati võitleb ta iseendaga, oma Vaimu pärast, oma Hinge täiuslikkuse pärast. Hinge pärast, milles eluneb Jumal!…“

45. TIIVAD.

Külas ja ümbruskonnas teadsid kõik Teadmataadi erilist kiindumust lindude vastu. Aias on tal palju toidulaudu ja linnumajakesi, kust ei puudu kunagi toit. Seetõttu on ta aia ümber alati tiirlemas palju linde. Tihased ei karda isegi Taadi käele istuda ja laulda talle oma laule. „Edivistavad“, nendib siis Taat. Aga pääsukesed! Kuidas küll Taat neid armastab! Terved pesakonnad väikseid armsaid linde on iga päev tal õues rõõmustamas. Ise olen näinud, ausõna!
„Nagu ma olen aru saanud, varustavad linnud teid jõuga, kas pole nii, vanaisa? Kas te juba ammu sõbrustate nendega?“
„Kas ammu?… Ei tule meeldegi. Kuid selles, et nad annavad mulle palju jõudu, selles on sul õigus. Miks on Inglitel tiivad? Lindude sarnaselt! Püüe K õ r g u s s e…. Linnud on Inglid, sest tiibades on Kõrguse, Tahte ja Vabaduse Lõhn…“
Taat jäi mõttesse, nagu ta ikka tegi enne tõsist vestlust, ja murdis vaikides leiba lindude toiduks. Õpilane teadis juba tema „stardieelset ettevalmistust“ ja ei seganud teda küsimustega.
„Tiivad – need on Südame Haare. Vabal südamel on suur haare: ta on maailmale a v a t u d . Selline südame avatus teebki inimesest Ingli… Linnud on usalduslikud… Vaata pääsukesi. Nad, vaesekesed , on niivõrd usaldavad, et väga tihti satuvad selle nõrkuse tõttu kassiküünte vahele. Miks? Sellepärast, et nende tiivad on liiga sirged ja pikad. Kas varblast on kerge püüda? Ei, vennas. Varblane on käbe, kaval, lühikeste tiibadega ja ilmetu sulestikuga.
Harakas-vibahänd. Kida-käda-kädistaja… Kuid mulle ta meeldib. Miks? Sest mõistab häbi tunda. Vaatad teda, aga tema kohmetub, pöörab pilgu ära ja lendab minema… Tunneb sinu ees süüd. Häbeneb kergemeelse lobamoka kuulsust.
Kotkas… Oled sa näinud kotkast? Tugevad ja kindlad tiivad on sel üksildasel Võimsal Sõdalasel! Jõu apogee. Tappa? Tappes keha, ei tapa sa Vaimu. Kotkaks saada teeks igale sõdalasele au. Sest tema tiibades on kõige otsusekindlam Vaba Lennu Vaim.
„Röövlind,“ ütlevad mõned.
„Kirurg,“ ütleb Taat.
Luiged… Valged. Mustad… Maise Ilma Armastus… Ma ei tee ühtegi oma linnust sõpra maha. Minu jaoks ei ole „häid“ ega „halbu“ linde. On vaid linnud, Taevainglid. Ja kellelgi ei ole õigust vastutustundetult solvata Taevaseid Saadikuid…
Kui sa, pojake, oled otsustanud olla väärt Inimese nime kandma, siis ära kunagi solva oma vendi, õpilasi ja õpetajaid: ei maad, kive, taimi, putukaid, linde, loomi ega inimesi…“
„Aga sääski?“
„Kui saad targemaks ja tugevamaks, siis oskad ka sääskedega kokku leppida ja nad ei söö sind enam.“
„Kas võib seda uskuda?“ küsis noormees, lüües järgmise „inkvisiitori“ käega laiaks.
„Oled sa minu peal kunagi sääski näinud?“
„Annan alla – ei ole näinud ega näe praegugi, kuigi teie pea kohal on neid terve pilv.“
„Nad ei söö mind vastutasuks – et ma neid ei tapa. Mul on nendega „rahukokkulepe“.“
„No aga mida teha prussakatega ühiselamus?“
„Ah, vaat milles asi on, va räpakutt! Kas nad ronivad ühiselamus sulle kõrva või? Niisiis tea, et prussakas elab seal, kus Laiskuski, kus koristatakse halvasti ja jäetakse taldrikud ööseks pesemata. Nemad, nagu Laiskuski, kardavad puhtust ja värsket õhku. Mitte mürgiga ei tule neid ehmatada, vaid puhta lapi ja pideva koristamisega! Ära jäta vaikseid nurgataguseid tolmuseks ja räpaseks – ja need „korra ja puhtuse valvurid“ ei tülitagi sind! Vanimad planeedi elanikud… Nagu ka nende ammune kaaslane Laiskus.
Leivapuru… Mitte alati ei pea leiba murendama, nagu ma ennist tegin. Raasukesi leiab laualt iga päev. Ära rutta neid prügipange viskama. Kui ei viitsi ise neid ära süüa, siis näe vaeva ja osuta lindude heaks teene. Leivaraasukesed prügikastis on tee vaesusele, viletsusele ja näljale. Korja raasukesed ühte purki, ja kui neid on juba küllalt, vii aeda või metsa ning jäta kännu peale külakostiks oma vähematele vendadele. Selle eest hakkavad mitte ainult linnud, vaid ka Emake Maa sind armastama, samuti tema tütar Viljaait.“
„Mis see „Viljaait“ on?“
„Kas sa ei taibanud? See on Leivavili.
Vanasti oli üks sümbol, ж – täht ( Need sõnad algavad vene keeles ж-tähega) – Elamine, Elu, Elujõud. Leib, Leivavili – see on Püha Elu. Viljapea sümbol võrdub Elujõu sümboliga.“
„Sellisel juhul peaks viljateral olema kõige suurem jõud ja ta peaks olema Jõutoiduks?“
„Aga nii see ongi. Kõrsvilja teras on tohutu Jõud ja Saladus…
Ära unusta linde pidevalt aidata. Kui leiba on – anna neile väheke. Ei ole leiba – tereta neid ja naerata südamest. Mida meeldivam on sul priiuses elavate lindudega suhelda, seda tugevamaks saab sinu vaim.“
„Aga puurilinnud?“
„Puuris linnud ei laula. Teevad küll häält, kuid see pole Laul.
Puur on vangla. See on ühteviisi õnnetus nii linnule kui ka peremehele. Sest lindudele ei ole midagi hullemat kui puur.
See on Vabaduse alandamine.
Kas sina tahaksid istuda puuris?“

46. PÜSIVUSE TÄHENDUS.

Teie ei ole vist uudiseks fakt, et vanadus ja hall pea võivad olla ääretult harmoonilised, plastilised ja ilusad.
Sujuvalt, ilusasti ja harmooniliselt sooritab Taat tavatuid, üpriski hämmastama panevaid harjutusi.
Looduses, metsas, kus ei ole uudishimulikke seirajaid, sirutab Teadmataat teinekord oma konte. Mis liigutused need on? Kust nad pärinevad?
„Sellega, pojake, matkin ma Stiihiate liikumist. Kunagi ammu, ennemuistsel ajal olid siinse paiga elanikud Loodusega lähedased, ja mehed olid Sõdalased… Meile on ligemal Zaporižžja kasakte aeg. Kasakas-harakteernik oli „sõdurmunk“ või teadmamees. Oskus valitseda oma keha – see on esimene aste teel emotsioonide valitsemisele, seejärel tuleb mõtete, s.o. Vaimu valitsemine. Hiljem ma jutustan sulle rohkesti huvitavat kasakate-harakteernikute sangaritegudest, ja kui huvi tunned, siis saad teada ka mõned nende meistrikunsti saladused.“
„Teie liigutused sarnanevad millegipoolest hiina meistrite omadega.“
„Vesi,pojake, on ka Hiinas vesi, nii nagu ka Tuul, nagu Tuli. Tõde on igal pool üks, ainult et erinevad kuues. See, mida sa näed minu liigutuste, aga ka Põhjamaa šamaanide, hiinlaste, aafriklaste, Ameerika indiaanlaste liigutustes – see on Stiihiate Arenemise Universaalsete Seaduste jäljendamine.
Sa ütled: „Sarnane Hiinaga.“ Kiitus sellele rahvale, kes on säilitanud oma algse traditsiooni, ja laitus sellele, kes on unustanud mitte ainult oma esivanemad, vaid ka isegi oma isa! Hiinlased väärivad austust juba seetõttu, et on säilitanud Konfutsiuse maja ja hauakääpa. Kas midagi sellist on veel kuskil maailmas? Vaat kus on tõelised Lapsed. Aga meie – me ei tea endast midagi… Vägivaldne ristiusustamine on hävitanud kultuuri, iidseima kultuuri meie aladel. Aga muide, pojake, meie sinuga oleme sündinud tohutu vulkaani kraatris! Ja toda Musta Kivi, mida püütakse kätte saada – annaks Jumal, et ei saadaks! – esineb meie planeedil ainult Hiinas. Vaat nii , mu sõber! Ei tohi unustada oma Algust, sest seda, kes ei austa Isa, ei saa nimetada vääriliseks Pojaks.
Tänu Jumalale, et mitte kõik ei ole unustatud. Mõnda inimest on Taevas muistsete esivanemate annetega õnnistanud. Nii ka mina, Jumala armust üht-teist oskan ja tean mõndagi erilist… Oleme sinuga sündinud Jõgedevahemaal, Vulkaani kraatris Musta Kivi kohal… Ja see juba ütleb midagi…
Kuid pöördun tagasi tantsu juurde, et sind mitte väsitada.
Meistri sõjatants – see on Jõu tants, Keha vormi sidemest Ühishingega nende Osaduse Niitide kaudu, millest olen sulle juba varem rääkinud. Seda on raske ja peaaegu võimatu seletada. See on praktika. Mõista võid seda kunsti alles siis, kui ise astud osadusse, sisened oma sümpaatiasse ümbritsevate olude vastu, siis, kui sulad ühte koha ja ajahetkega.
“Millest ma peaksin alustama, vanaisa?”
“Ihupuhtusest, riietusest ja hingerahust. Alustagi sellest, mida ma olen õpetanud sulle kohe esimesest päevast peale, kui olime tuttavaks saanud.”
“Aga kehalised harjutused?”
“Keha liigutustes – sest need ei ole üldsegi mitte kehalised harjutused – on peamine ja hädavajalik – P Ü S I V U S! Tasakaal. Kuid mitte staatiline liikumatus, vaid dünaamiline, või püsivus arenemises, liigutustes. Pealegi, pojake, peavad su kõik liigutused olema vastavuses hingamise rütmidega ja vastupidi – hingamisrütmid peavad alati ja kõikjal vastama sinu liigutustele. Mitte ainult treeningu ajal, vaid p i d e v a l t, alati ja igal pool.”
“Mil viisil võib seda saavutada?”
“Tehniliselt ei ole see keeruline, kuid praktikas vajab aastaid treenimist. Kuidas see teoreetiliselt välja näeb? Hädasti on vaja õppida seda, et liigutused oleksid sujuvad, mitte nurgelised, samuti tuleb välja töötada keha silmapilkne paigaletardumine koos samaaegse hingamise peatamisega väljahingamisel. See annab peale kehavalitsemise oskuse veel tohutu raviefekti.”
Ta demonstreeris omapärast edasiliikumist teerajal koos keha perioodilise “tarretamisega” erinevates, küllaltki ebamugavates, kuid ometigi taadi kohta püsikindlates asendites. Noort tudengit üllatas see väga, sest talle näis, et tegelikult on nendes poosides võimatu end liikumatuna hoida. Kuid taat püsis… Oli selline mulje, nagu oleks filmikaader videomakis seisma jäetud.
“Seda võiks nimetada “hetke peatamise” kunstiks. Õpi neid harjutusi tegema, lugedes mõttes “üks-kaks-kolm”, ja sa saavutad mitte ainult püsivuse, vaid taipad ka s e e s t p o o l t selle suurepärase ja igale inimesele kasuliku kunsti mõtet. Küsid, et mida see annab? Kõigepealt õpid ühendama oma kehavormi niite väliskeskkonnaga ja ei ole enam “valge vares” sind ümbritsevad maailmas, vaid saavutad maailmaga osaduse, Ühtsuse.
Niimoodi sulad sa välise situatsiooniga ühte ja oledki dünaamilises harmoonias ümbritsevate Jõududega.
Ja kui sa oled veel kõige selle juures siiras, siis need Jõud ka puhastavad sind ja täidavad Värske Terve Jõuga.
Sellele omadusel, mu noor sober, rajanevadki kõik võitluskunstid, samuti Idamaade ravisuunad. Ning seda enam võitluskunst ja filosoofia paganluseaja inimestel.”
“Teie sõnade järgi on see üks Sõdalaseks saamise teid?”
“Mitte ainult Sõdalaseks, vaid ka Teadjaks või siis lihtsalt Heaks Väärikaks Inimeseks.
Sind ei taba kunagi ebaedu, kui õpetad end elama Maailmas, mitte aga sellest kõrvale jääval egoislikul alal, nagu elab praegu valdav enamik uhkeks läinud inimsoost. Inimesed on pidanud end Looduse “kuningaks”, kuulutades Õigusi, kuid unustades Kuninga Kohustused. Niisugune väärkuningas anastab Loodust igati, nagu dikteerib ta haiglane muteerunud kujutlusvõime. Nad on mutandid, kes nõmetsedes ja ekseldes suruvad maha kõiki ja kõike, nähes ainult toitu ja lihahimu nautimise allikat.
Mitte ainult vägivald ei ole meile, inimestele, antud. Inimene ei ela ükspäinis leivast.
On ka veel Hinge ja Südame vajadused… On Armastus.
On ka Ühtne Vaim, Jumal. Jumal kui Looduse Ühtsuse Seadus.
Nagu osa ja terviku kokkukuuluvus….

47. TAAT SOOVITAB.

“Taat, ma tõin teie juurde oma sõbra. Ta saadetakse operatsioonile ja ma mõtlesin, et äkki teie suudate aidata vältida seda.”
“Näen, näen. Sinu sõbra silmadest on näha ta probleemid maksaga ja sapipõiega. Mis su nimi on noormees?”
“Vassili.”
“Ma arvan, Vasja, et sapipõie eemaldamine võib oodata, kui sul jätkub kannatust ja visadut täita minu soovitusi.”
“Ma püüan, vanaisa. Neil päevil tehti mulle kahes eri kohas ultraheliuuring ja mõlemil juhul avastati sapipõiepolüübid. Peale selle on mind viimasel ajal korduvalt vaevanud oksendamine ja peavalu, nõrkustunne. Olen tähele pannud, et mälu on mõneti halvenenud…Aidake mind, kui võimalik, olen nõus igasuguste tingimustega ja kannatlik olen justkui ka.”
“Justkui? Sa ole eneses rohkem kindal. Kannatlik? Hästi. Nii ütlegi: “Ma olen kannatlik”, aga ilma “justkui´ta”.”
Nüüd aga kuula tähelepanelikult.
Osta endale kolm kolmeliitrist purki ploomimahla. Turult sellise memme käest, kes sulle meeldib, aga siguritaim. Veel hangi endale viis kilo kaera või nisu või kas või maisi. Sitsist tee 40 x 40 cm suurune rätik.
Esiteks: hommikuti tühja kõhuga joo klaas jahedat ploomimahla. Ei kuuma, ega külma!
Teiseks: soojenda kuival pannil teri, mis sa said, ainult ära prae, aja nad vaid kuumaks. Kõige parem, kui see oleks kaer, ja puista terad rätiku peale.Seo rätik kokku ja pane soojalt maksa piirkonda, kattes selle veel villase rätiku või tekiga. Tee seda tund enne uinumist. Lase umbes 30 minutit sel “elaval pambukesel” end soojendada.
Kolmandaks: pärast seda, kui oled soojenduse ära võtnud, kalla natuke sigurit keeva veega üle ja jahuta maha, aga et jääks soojaks. Joo see ära, enne kui heidad magama. Ja nii kaks nädalat kuni üks kuu. Juua tuleb iga päev. Soojendust tee kahel esimesel nädalal üle päeva ja ülejäänud kahel nädalal üle kahe päeva.
Terade soojus puhastab ja tugevdab nii maksa kui ka sapipõit. Ploomimahl aitab seejuures kaasa, “võiab” pärast puhastust siguriga.
Mu noored sõbrad, ei pea mitte haigusega võitlema, vaid tuleb taastada kaotatud tervis ja harmoonia, elundi tasakaal. Minu soovitused aitavad seda teha. Kui maks terveneb, kaovad polüübid iseenesest.”
“Aga miks nad kaovad iseenesest?”
“Seal, kus on puhtus ja tasakaal, pole haigusel kohta.
Kus on taastatud organi normaalne funktsioneerimine, eemaldub kõik üleliigne ja mittevajalik iseenesest ja viiakse organismist välja.
I s e n e s e s t! Sai nüüd selgeks?”
“Ja isegi kivid?”
“Kivid moodustuvad organismis selle tõttu, et elundis on häiritud nende ainete eritumine, mis peavad neid kive lahustama. Kui taastate organi normaalse funktsioneerimise, taastate ühtlasi nende “antiainete” eritumise, mis lahustavad ja viivad organismist šlakid välja.”
“Kuid see ei ole kiire protsess. Kas seda ei oleks parem saavutada arstirohtude abil?”
“Ei, Vasja, ei ole parem. Arstirohud hävitavad maksa jõu.
Tasa sõuad, kaugele jõuad, räägib rahvasuu.

48. HELIDE RÜTMID.

“Täna läheme metsa k u u l a m i s t õppima.”
“Kas me siis ei oska kuulata?”
“Me juba ammu ei kuule kõike. Ja kõrvad teil on, aga te ei kuule, on öelnud jeesus.”
“Ja mida me peame siis kuulma, taat?”
“Looduse hääli. Seda, mida me nii vähe kuulda võtame, kuid mis võib meile nii palju sisemist jõudu anda.
Sageli, istudes patsiendi kõrval ja pannud käed haigele kohale, lülitun ma k u u l a m i s e l e ja kogun Looduse energiat. Sellisel moel taastan ma kohe ka kulutatud energia ja ei väsi sugugi.
Difusioon ei ole sellisel juhul kahepoolne, patsiendi ja ravija vaheline, vaid on juba mitmekülgne, kaasates osalusse teisigi loomulikke looduslikke energiaid.”
“Milliseid hääli te tavaliselt tabate?”
“Igasuguseid. Isegi möödasõitva auto mürin on mulle energeetilise toidu “transformaatoriks”.”
“Kas see kõik ei ole mitte vampiirlus?”
“Vampiirlus? Kust sa küll oled saanud sellised koledad sõnad? Inimesed nimetavad selle nimega vääramatut seadust, difusiooni. Igat helienergiat võib kasutada oma Elu Patarei, oma Jõu rikastamiseks. Nii ööbiku peenehäälset laulu kui ka kihutava kaubarongi müra. Saad aru?”
“Kuidas see energia saab muunduda?”
“Aga kuidas veevool saab lambikest süüdata? Vaat siin on sulle ainet järelmõtlemiseks.”
“Miks siis füüsikud tänini pole ehitanud elektrijaama, mis kasutaks heli ära?”
“Sellepärast, et nad on upsakaks läinud oma ratsionalismiga, unustades i n d u k t s i o o n i nähtuse! Aga tehniliselt ei oleks ju raske saada energiat murdlainete mühast, lihtsalt kas või töötava mootori müra neelamisest, vagunite kolinast, paigutades nende kõigi alla väikese induktiivenergia generaatori…”
“Tuleb välja, et see ei olegi fantastika?”
“Päikesepatareid pole ju fantastika? Varsti ei ole fantastika ka müraneelajad, mis väljutavad energiat. Energia on kõiges, tähendab, absoluutselt kõik on võimelised toitma jõudu. Ja tänu millisele nähtusele?”
“Difusioonile.”
“Sellepärast ongi jalutuskäik metsas või pargis, kus kõlab Looduse loomulik hääl, nii tervendav. See ravib. Pea seda meeles!
Jalutuskäigud looduses on väga kasulikud. Isegi kõige kvaliteetsema makiga tehtud lindistust ei anna võrrelda Emakese Looduse elusa häälega. Miks see nii on, aimad ära?”
“Arvan, et loomulike võngete rohkuse või tervikliku harmoonia tõttu.”
“Kõiges loomulikus on l o o m i n g , m u u s i k a. Loomingu rütm, mis laebki meie vaimu.”
“Kuid ka magnetofon toob selle esile!”
“Aga aeg? Aeg, pojake, ja ajaline vahemaa. Kahjuks sa seda praegu ei mõista… Lindistus on ainult pattern, võtmeke, koopia, šabloon. Originaal on koopiast eraldatud ajaga. A j a g a ! Aeg hajutabki paljud rütmid ja jõud. Sellepärast ei saagi mingisugust koopiat mitte kunagi võrrelda Originaaliga!”
Doping hävitab Tahet. Seepärast, enne kui paned kasseti magnetofoni, mõtle järele, mida sa rohkem soovid – kas Hinge sisemist jõudu või välist melu, “kangelaslikkust”, mille möödudes saabub vältimatu “möllujärgne kondivalu” või “pohmell”, nagu meie külamehed räägivad…”
“Aga, taat, mis see doping teie meelest on?”
“Ma ju rääkisin juba, et see on aktiivsuse väline stimulaator. Aga kuna ta on “väline”, siis seespidiselt, vastavalt Peegli seadusele, toimub jõu nõrgenemine. See panebki alkohooliku pohmelli kannatama või vaevab narkomaani enne järjekordse annuse saamist.”
“Kas te ei räägi iseendale vastu? Te ütlesite, et ei ole häid ega halbu mürasid, kuid nüüd räägite dopingu kahjulikkusest. Tähendab, rongimüra ja linnulaulu vahel on vahe siiski olemas?”
“Jah, see vahe on olemas, kuid hinne “hea” või “halb” aga mitte. Jumal on andnud meile valikuvõimaluse. Ja see on ülimalt individuaalne asi! Kas Leppimine ja Vagurus, Harmoonia, Loomine või Vägivald, Kõrkus, Hävitamine. Siin on jälle esindatud maagia kaks käsitlust. Me ei saa Loojale ette heita, et ta on loonud Päeva ja Öö ning Leiva ja Mõõga.
On olemas doping – jõu Väline patarei, aga on ka Puhtus ja Vastuvõtlikkus, mille arvel funktsioneerib jõu Sisemise patarei.
Muusika ja Rütm mängivad siin väga tähtsat osa, nagu ka oskus Muusikat kuulata ja vastu võtta. Muusika – see ei ole ainult noodikiri. See on ka Interpreedi hing. Muusika – see on meid ümbritseva Maailma helivõngete kogu mitmekesisus.”
“Kuidas seda Muusikat õigesti kuulata, taat?”
“Õpi ise, pojake, lihtsalt k u u l a t e s. Peata mõte, analüüs.
Ära mõtle, vaid kuula. Ära analüüsi, vaid v õ t a v a s t u see, mille kingib sulle ümbritsev Maailm. Istu ja kuula.”
Noormees kuulas… Mida ta kuulis? Me ei tea. See on tema asi. Kuid uudishimu pärast…ütlete teie.
Ei, ei ütle. Kuulake ise, kuulake ise, kuulake ise…
KEL KÕRVAD, SEE KUULGU!

49. SILMAD JA KÕRVAD.

“Vanaisa, ühel minu tuttaval on tihti kõrvad haiged. Mida võiks talle soovitada?”
“Põletikuliste kõrvahaiguste puhul soovitan ma oma ainsat retsepti sellisteks juhtumiteks. Naistepunaõli, panna igal õhtul enne magamaminekut kõrva. Kuid muidugi nii, et teda oles kerge kõrvast eemaldada. Vaata, et sa ei soovita torgata liiga sügavale!”
“Kui kaua seda peab tegema?”
“Arvan, et seitse kuni kümme päeva peaks aitama. Peale selle, pojake, see protseduur ei puhasta mitte ainult kõrva haigusnõtrusest, ei kosuta mitte üksnes ta füüsilist struktuuri, vaid parandab veel ka kuulmist.”
“Kas apteegist toodud õli või ainult teie enda valmistatud?”
“Kas sul ei ole häbi seda küsida?
Kindlasti peab õli olema saadud Meistri, Ravitseja käest. Ei ole tähtis, kas see olen mina või keegi teine.”
“Aga apteegist ostetu?”
“Aitab, kuigi on nõrgem, tunduvalt nõrgem.
Apteegiõli praavitab füüsilist häda, kuid ei paranda kuulmist. Materjal on, kuid Meistrit pole.”
“Aga nägemine? Kas nägemist saab ka mingil viisil parandada?”
“Teadaolevatest nägemise parandamise võtetest loen mõjuvaks ja mõistlikuks teksti lugemist ühe silmaga. Sellest meetodist kirjutati kunagi ka ajakirjades.”
“Kuidas, ma ei saanud aru?”
“Nõrgenenud nägemist võib parandada. Iga päev tuleb veidi aega lugeda vaheldumisi kord parema, kord vasaku silmaga. Kuid tingimuseks on, et teine silm oleks suletud autonoomselt, “oma jõuga”, mitte poleks tehiskattega kaetud.”
“Ja kui kaua peaks ühe silmaga lugema?”
“Kuni silm väsib ja tunneb valu. Seejärel vahetad silma. Üks töötab, teine puhkab. Teksti peaks hoidma võimalikult kaugel silmadest, kuid nii, et näeb lugeda.”
“Kaua seda peaks tegema?”
“Mitte üle 10-15 minuti päevas.”
“Kas te rohtudega loputamist soovitate?”
“See ei sega, kuid… ma ei soovita. Parem lihtsalt loputada puhta veega, siis kui nägu pesed.”
“Aga mida võiks silmade spetsiaalseks karastamiseks soovitada?”
“Sukelduda lahtiste silmadega puhastes veekogudes ja tihemini vaadata Päikest.”
“Kotka moodi?”
“Jah. See on erilise Jõuga toitumise meetod.”
“Aga kui odraiva on silmas?”
“Pese oma Rohu tõmmisega. Ja mitte ainult üks kord. Kui odraiva kasvab, soovitatakse kuiva soojendust Päikese käes, sinise lambiga või soojaks aetud kiviga, kuumutatud soolaga või kooritud keedumunaga. Ei tee paha juua viie päeva jooksul rohuteed. Siis on ka Materjal ja ka Meister.
Seda on alati vaja meeles pidada: Meister ja Materjal.
Materjal on ravim, substants.
Meister on elav jõud, kes aitab muuta võõrast Materjali TERVISEKS.”

50. EBAÕNNE AEG.

Ebaõnne aeg… Kindlasti teab igaüks teist, kallid Vaatlejad, mis see on. Päike tõuseb, kuid õhtuks loojub silmapiiri taha ja saabub öö… Päev, öö ja jälle päev ja jälle öö… Meist igaühe elus on nii edu ja saavutused kui ka õnnetused ja kaotused.
Mida arvab sellest Taat?
Palume õige noormest, et ta küsiks seda taadilt.

“Vanaisa, kas on võimalik oma ebaõnnestumisest ise jagu saada ja võimaluse korral neid pehmendada või sii s üldse vältida?”
“Kui on küsimus, siis on ka vastus. Ja vastus on jaatav. Sa ju ise andsid endale vastuse oma küsimusega : oma ebaõnnestumistest ise jagu saada. Eneseanalüüs, “kaheteistkümnes maja” astroloogias või “pihilkäimine” religioonis – need on omaenda puuduste, ebaõnnestumiste ületamise teed. Ebaõnn on tagajärg. Milles on põhjus? Sellele küsimusele aitabki vastata eneseanalüüs.”
“Aga milline eneseanalüüsi tehnika on parim?”
“Parim tehnika on tehnika puudumine. Ütlen selgemalt: see on mis tahes tehnika, mis on sulle südamelähedane. Mina eelistan jalutuskäiku metsas, kus ma siis mõtisklen oma väärikatest ja vääritutest tegudest.”
“Kas teil on ka siis väärituid tegusid?”
“Ei ole patuta inimesi sellel patusel maal. Võib-olla olen isegi patusem kui keegi teine. Tähtis on siirus, et tunnistada iseendale oma vigu, õigeaegselt lunastada oma süü, paluda andeks neilt, keda oled solvanud, ja maksta võlg neile, kes sind on aidanud ja keda sa ei ole tänanud.”
“Kuidas veel saaks eneseanalüüsi läbi viia?”
“Ma juba ütlesin: kuidas soovid. Kas kalal käies, või rongis, jälgides aknast maastikku ning mõeldes oma tegudest, või siis rannas päevitades, aga ka lihtsalt vaikses toas voodis lamades. Tähtis on, et sind keegi ei segaks, ja veel enam – et sa ise kedagi ei segaks. Ja pea meeles, et iga tõbi, haigusevimm, ebaõnn, depressioon osutavad tingimata vajadusele pesta, puhastuda, koristada kodu ja – eraldusse tõmbunult – tegelda e n e s e a n a l ü ü s i g a.”
“Aga kas ilma pesemata ja koristamata on ka tulemusi?”
“Kui ongi, siis vähe… või ei ole üldse. Seda enam ütlen sulle, sõbrake, et laiskuse eest maksad niikuinii.
Tihti aitab isegi tavaline veega ülevalamine füüsilist seisundit tugevdada. Seepärast ära unusta ka seda eneseanalüüsi tingimust. Pesemine eelneb alati puhastusele.”
“Kas üksindus on ka tingimuseks?”
“Eraldumine, pojake, eraldumine. Üksindus on hoopis teine mõiste.
Eraldumine annab su arutlusele objektiivsuse ja lähendab sind maksimaalselt tõele. Kui pole l a v a, siis ei hakka sa ka r o l l i etendama. Roll – see ei ole sina. Sina oled see, kes oled ilma grimmi ja ilma stsenaariumita. See on See, kes mängib osi, erinevaid osi. Maailm on lava, on öelnud Sheakspeare. Sa ise kunagi tsiteerisid mulle seda, mäletad?
Inimese vaim – vaat, kes mängib osi, rüütades end hingedega, neid perioodiliselt vahetades… Hingel on peaosa, inimeste käitumisel aga teisejärgulised rollid. Kui eemaldada inimese käitumiselt grimm, siis avastame hinge. Kuid ka hing ei ole olendi puhul veel kõik. Jälgides hingede mängu, jõuad järeldusele, et ka hing on mängija, etendaja. Kes siis on See? Vastuse annab elu oma õppetundidega. Elu oma õppetundidega annab vastuse. See on Vaim. Elujanu. Pööris kui Risti Kese. Aluspõhjade Aluspõhi, juurte Juur, seemnete Seeme…”
“Aga Taat, kui oled kõike analüüsinud, läbi mõtelnud, leidnud vead ja möödalaskmised, mis siis edasi teha?”
“Parandada need ära.”
“Kuidas saab parandada minevikku?”
“Kui teadvustad minevikku, siis muudad tulevikku. Tulevikku, pojake!
Kunagi ei ole hilja minna ja paluda vabandust sellelt, keda oled solvanud; tänada seda, kelle oled oma rutus ja segaduses unustanud; ei ole hilja minna ja tunnistada tolle vastuväitleja õigsust, kellega varem vaidlesid, kuid hiljem selgus, et su oponendil oli õigus. Ei ole hilja andeks anda sellelegi, kellele pole suutnud solvangute pärast pikka aega andestada.
Ja rutta! Mida varem sa seda teed, seda k e r g e m a k s saad.”
“Kuidas kergemaks?”
“Hakkad “vee peal kõndima”, kui end küllaldaselt puhastad.”
“Kas see on reaalne?”
“On reaalne, kuigi peaaegu kättesaamatu. See nõuab Teadmiste maksimaalset täiuslikkust ja tohutut omapoolset Tööd! Veel nõutakse täielikku Siirust ja Õiglust. Kui selline inimene on olemas, saab ta Ingliks.”
“Peaaegu kättesaamatu – tähendab, et täiesti kättesaamatu, on ju nii? Sest Ingleid ei ole ju olemas?”
“Ma ei ole nii ütelnud. Inglid on…”
“Näidake mulle kedagi, kes kõnnib vee peal, ja ma usun!”
“Sellist näeb ainult v ä ä r I i I i n e…
Aga miks sa peaksid vee peal kõndima? Ole kas või kümnendiku võrragi puhtam, et sa jões ei upuks. Püüd Puhtusele ongi juba ise Puhtus. Soovi. Usu. Ja annaks Jumal, võib-olla saavutadki selle. Olgugi et ainult vaimuga, hingega. Ent kui oled oma teel visa, saab keha vaimuga üheks. Ei upu ära, kui paadist jõe siledale pinnale astud…”
“Nagu Piiblis?”
“Jaa. Varem ei tundunud see nii muinasjutuline kui praegu. Kasakad-harakteernikud teadsid mõningaid Vaimu saladusi, ja mõned neist ei kõndinud mitte ainult vee peal, vaid ka lahustusid selles ning liikusid Vete “sees” ükskõik kui kaugele.”
“Väheusutav…”
“Kui sa tunneksid paremini kvantfüüsikat ja liigutaksid ajusid, kahtleksid vähem.”
“Mis puutub siia füüsika?”
“Puutub seeläbi, et suletud, intensiivse võimsusega jõujooned muudavad keskkonna gravitatsioonist sõltumatuks. Kuid see on juba Maagiline Füüsika, millest räägime edaspidi…
Täna ei tee liiga avaldada sulle veel üks aja väike saladus.
Tulevik, Minevik ja Olevik on omavahel seotud. Kui sul on praegu, olevikus , paha, on selle Juur järelikult minevikus, aga Vili tulevikus.
Eneseanalüüs tuvastab juure, vigade parandamine balanseerib mineviku negatiivsuse, tulevikuunistused kannavad energiat üle ja rajavad teed tulevikku.
Lihtsamalt ütlen nii: kui sul on pärast pihti ja lunastust hea olla, mõtle tulevikule; optimistlikult, õilsate kavatsustega silluta teed Homsesse. Eesmärk õigustab sind, isegi kui keegi nimetab sinu teed valeks. Valesid teid ei ole olemas. On teed, mis ei ole sinule! Kuid sinu oma ei ole kunagi vale.”
“Kas ainult kergust tundes võib tulevikust unistada?”
“Mitte ainult. Ka siis, kui on raske, võib tulevikust unistada. Ainult, et sel juhul kasutad sa avanssi, võttes energiat Homsest, ja saad homse päeva v õ l g n i k u k s . Aga see ei ole Sõdalase jaoks mõistlik.
Kuigi ka see on õigustatud, kui muud väljapääsu ei ole…”

31. MEISTER.

Ümbruskonnas on Teadmataati kutsutud Meistriks. Ta on ravija, teadmamees, puusepp, lukksepp, elektrik, kunstnik. Kokk, aednik…
Taat oli alati askeldamas, harva võis teda leida tegevuseta. Tihti rakendas ta üliõpilastki mitmesuguste tööde juures. Noormehele see ilmselt väga meeldis.
„Töötades koos teiega ma ei väsi nii nagu tavaliselt. Ka see on mulle mõistatud.“
„Inimene väsib tööst ainult siis, kui töötab üle oma võimete, teadmata piire, või siis, kui ta on ori…“
„Kuidas seda mõista – ori?“
„Siis, kui sind sunnitakse. Kuid see ei ole veel kõik – ka kadestajad väsivad kõvasti. Töötab selline kadestaja, vaatab teisi ja mõtleb, et nemad töötavad kehvalt ja vähem kui tema. See kutsub temas esile kadeduse ja pinge, mis nõrgendavadki tema jõupotentsiaali. Kui inimene aga töötab töö enese pärast, teadvustades eesmärki, on tema töö maksimaalselt tulemuslik ja kulutab minimaalselt jõuvarusid – või lisab neid koguni juurde! Ta ei raiska oma jõudu väevõimule vastupanemiseks ega võitlemiseks ümberkaudsete inimeste meelepahaga, mis töössesuhtumisest tingitud…»
Taat võttis ämbrist käsna ja pigistas sellest vee välja.
„Ma pigistasin käsna kuivaks. Kas on vahet „tühja“ ja „täis“ käsna vahel?“
„“Täis“ on raskem.“
„Kui ma ei pigista teda kuivaks ja lasen märjalt ämbrisse tagasi, siis difusioon praktiliselt puudub. Kui aga kuiv käsn pista vette, siis ta täitub sellega ja difusiooni tase on maksimaalne. Saad sa nüüd aru, kuhu ma sihin?“
„Väliskeskkonnaga vahetamisele?“
„Õige, pojake. Ma näitasin sulle laiska ja töökat inimest. Laisk sarnaneb märja käsnaga, ta teeb väliskeskkonnaga minimaalselt vahetusi: aja jooksul läheb ta hallitama nagu vana soo. Pidevalt töötav inimene ei luba Jõul endas seiskuda ja on sellepärast alati värske ja reibas ja elus!
Selles seisneb Ennastsalgavuse ja Vägevuse aluspõhi.
Pole vaja endas maha salata mitte ainult füüsilisi jõude, põgenedes töö eest, vaid ka emotsioone, peites naeru või pisaraid. Pisarad on Elava Hinge tunnuseks, nagu ka siiras naeratus.. Kuid veel ohtlikum on endas kinni hoida Teadmisi: kui ei lase neid vaka alt välja, siis nad kontsentreeruvad ja ühel momendil ajavad säärase Pljuškini lõhki ning inimene võib leida end parimal juhul hullumajast… Sellepärast see teadmamees, kes ei anna edasi oma teadmisi, ei suregi(!).
Ei ole vaja olla ihne. Teadmiste Tarkus peab alati olema värske ja puhas nagu tolle Allika vesi, mis sind oma imelise mängleva sillerdusega ära võlus…
Harjuta käsna ja veega, jälgides vana vee väljumist ja uue sisseimbumist. Tee endale selgeks pideva töö vajadus. Siis saab ka selgemaks, mis on Rõõm Teadlikust Tegevusest… Töö on Elu. Puhkus ei ole tegevusetus, vaid töö vahetus. Istudes pärast füüsilist tööd viinapuu vilus, võid suhelda selle taimega, tajudes tema elu ja kogudes endasse viinamarjapõõsa lehtede jaheduse värskust. Kui oled jõudnud tunnetest väsida, siis tegele mõtetega. Kui keha teeb tööd, siis mõte puhkab, ja kui keha puhkab, töötab mõte või tunne.“
„Sellisel juhul ei saa kedagi nimetada laisaks? Miks siis üldse selline mõiste on tekkinud?“
„Absoluutses tähenduses laisku ei ole: igaüks tegeleb oma asjaga. Laiskus on suhteline mõiste, sest on vähe neid, kes näevad, et elu on alati elav! Kui operaator jälgib seadmete näite, paistab samuti, et ta füüsiliselt ei tegutse. Mõni võib nimetada teda laisaks. Kuid kas see on nii? Kas on kerge hoida oma tähelepanu pikalt ühel objektil? Usu mind, pojake, mõttetöö kurnab palju rohkem kui füüsiline. Ravijatele on teada, et pärast edukat tööd lõhub ristluudes valutada. Millest siis? Ikka Elujõudude kulutamisest.
Siin ongi vaja seda oskust, millest ma sulle rääkisin.“
„Oskust taastuda?“
„Jaa, oskust maksimaalselt kiiresti taastada oma kulutatud Jõudu. Kuid ka see veel ei ole kõik: kui käsn on kuiv, siis võib teda „täita“, kastes teda mitte ainult puhtasse, vaid ka musta vette. See räägib sellest, et on tähtis teada ka veel taastumise tarvilikkust ja meetodeid. Ja ka seda, millise Jõuga end taastatakse.“
„Varem te rääkisite, et Jõud on üks!“
„Õige, pojake, Jõud on üks – ei ole ta hea ega halb. Jõu „headus“ või „halbus“ määratakse kindlaks seeläbi, mil viisil sa oled teda endasse imanud!“
„Kas räägite Maagia kahest vormist?“
„Sa saad õigesti aru. Jõud on Jõud, ta on „asi iseeneses“, on sõltumatu. Tähtis on see „leping“, mille sa oled temaga sõlminud: või siis ei olegi sõlminud, vaid kasutad oma agressiivsust ja ajutist eelisõigust…“
„Miks eelisõigus on ajutine?“
„Sellepärast, et pendel kõigub ju kahele poole. Päike on kord pea kohal, kord jalge all…“
Taat loputas väikese omatehtud „džiibi“ puhta veega üle ning pigistas käsna kuivaks. (Kogu vestluse aja olid nad pesnud taadi autot.)
„Praegugi, pojake, aitab mu „metsalise“ pesemine mul sinuga vestelda, juhatab mõtted kätte, annab jõudu, maandab vana liigset pinget ning pakub värskust ja rahu. Puhas riist on kaitsevalmis relv, mis toob ellu kindlust. Miks inimene püüab olla tugev? Kas mitte selleks, et olla kindel? Kindel kõigepealt iseendas! Ja maailmas, mis teda ümbritseb.
Iga, absoluutselt iga, iga, iga töö…! Seda ütleb sulle palju näinud ja kogenud taat!
Ära kunagi karda tööd: kõik, mida saadab sulle elu, oska väärikalt vastu võtta, mitte eest ära joostes ja peitu pugedes, mitte kõrvale põigeldes ega käega lüües. Kõik see on sulle õppetunniks! Kui sa neid õppetunde vastu ei võta, nad korduvad ja jäävad sind jälitama seni, kuni sa võtad vastu Elu tingimused…
Kas Elust võib „mööda minna“?
Ei, ei saa mööda minna, teda petta; ei saa ka petta SEDA, kes on alati sinu kõrval, Vikatiga..
Ei jää midagi muud üle kui ainus väärikas tegevus – TÖÖ. AUS ja JÕULINE ELU, teadliku tööga elu on „püsivalt tegutseva käsna“ moodi.
Kus? Milles? – Kehas, Hinges ja Vaimus…“

33. OLE ETTEVAATLIK.

„Vanaisa, ma olen kuulnud sellist ütlust, et kiilaspäine ravija ei saa ravida juuste väljalangemist. Kuidas ma sellest peaksin aru saama?“
„Nii, kuidas öeldud on, nii ka mõista seda. Difusioon on elu alus. Kas siis kiilaspäisel on juuste kasvatamise jõudu?
Mina, pojake, oleksin ettevaatlikum kui need inimesed, kes tõttavad „tervist saama“ sinna, kus ripub kõige ilusam reklaamsilt. Peab mõistma, et üksik mees ei saa kunagi aidata abielunaist, lastetu ei ole võimeline aitama last…“
„Seda on raske uskuda – paljud lastetud suhtuvad ju võõrastesse lastesse väga hästi.“
„Nagu mänguasjadesse!
Nad suhtuvad ju välise, võltsi armastusega, sisemuses peites kadedust… Nad isegi ei tea seda tihti… Selline „armastus“ sarnaneb perekonnata inimese armastusega kassi või koera või nuku vastu. See on alati sügava üksinduse tunnusmärk ning see tähendab tugevat egoismi. Selline inimene on alati sulgunud iseendasse, oma sisemisse nukrusesse… Selline difusioon on ohtlik! See kurnab last, kelle vastu säärane inimene ilmutab oma „armastust“. Selliste inimeste kingitused aga võtavad väga tugevalt kahjustada väikelapse immuniteeti.“
„Kas see ongi niinimetatud kaetamine?“
„Jah, nii nimetatakse seda rahvasuus.“
„Kas teie praktikas juhtub seda tihti?“
„Tihti, isegi väga tihti. Peab olema ettevaatlik inimestega suheldes, eriti nüüd, kui inimesed on nõrgemad ja laisema eluviisiga ning on planeetide mõju all, Mis võimaldavad vabalt levida erinevatel viirustel…“
„Aga kas selline informatsioon ei hirmuta inimesi? Kas ei hakka nad üksteist umbusaldama, kartes informatsiooniviiruste difusiooni.

„Difusioon on alati olemas! Nukrus tekitab nukrust, kurjus kurjust, kadedus tekitab uut kadedust, valu tekitab uut valu… Samuti antakse ka edasi ausust, naeratust, armastust…
Kas on mõtet võtta enda peale seda valu, mis võib rikkuda sinu lapse rahulikku und?
Kõigepealt pead sa teadma, et inimese õnnetus on tema personaalne süü: ta on selle valu ära teeninud. Kuid see ei ole ainult valu, vaid ka võimalus. Võimalus end muuta. Ära rutta pakkuma abi, kui seda ei ole palutud! Tihti on inimene ise võimeline end taastama. Ja kui oledki kutsutud appi, siis ära liialda, sest muidu kahjustad mitte ainult ennast, vaid ka neid, kes jagavad sinuga oma saatust!
Mõtle neile, kes on sulle kõige vajalikumad! Naine, lapsed… Ma ei võta enda peale taaka, mis võib kahjustada mu kodu, seepärast ei vaatagi vahel mõnesid „eluvermeid“…
Kas meil on õigust riskida oma lähedastega võõraste pärast?
Kas sa laseksid endal raiuda sõrme otsast juustesalgu päästmiseks?“
„Kuid kas on õige sulgeda silmas teiste valu puhul?“
„Esiteks ei ole me nii targad ja tugevad, et kõike teada, kõigest õiglaselt aru saada ja kõike osta! Teiseks: mina ei tahaks oma valu jagada mõne teise inimesega. Ja ma ei ole üksi niisugune. Võib-olla see, kelle sa loigust välja aitasid, tahtis ise tõusta!
Aga sina segasid teda…
Ta ei täna sind!
Ta süüdistab sind!…
„Kes sind palunud on?“ kuuled teda sulle järele ütlemas…“

34. TERVISE ELIKSIIR.

Taadi õpilane on juba kaua kannatamatult oodanud, millal ta saab pärida üht taadi saladust; kuidas valmistada Naistepunaõli, millega taat on saavutanud lausa imepäraseid tulemusi mitmesuguste haiguste ravimisel!
Inimesi tuleb taadi juurde kaugelt, paljud neist ainult võluvõide purgi järele.
Milles siis see saladus seisneb? Miks taat ei jaga seda? Kas ei oleks õigem anda inimestele retsept?
„Vanaisa, ma olen kuulnud, et te kasutate köha, bronhiidi ja külmetushaiguste raviks ainult oma võluvõiet. On see nii?“
„Kui inimesed räägivad, siis usu neid. Ma tõepoolest ravin külmetushaigusi üksnes nii, et määrin õliga ülakeha, kosumiseks aga soovitan juua lodjapuumarja teed ja keedetud piima mee ja kreeka pähklitega.“
„Ja sellest piisab?“
„Kui kõik teha nii, nagu ma ütlesin, siis midagi muud vaja ei lähe.“
„Kas käega ravimine ei oleks sobiv?“
„Sulle see meeldiks. Kuid mina enam ei kasuta nii lihtsa juhtumi puhul käte pealepanemist. Mitte sellepärast, et see oleks nõrk võte. Meetod ise on jõuline ja hea, kuid mina olen juba üle saanud piirist, kus ei ole enam vaja kasutada elava jõu otsest difusiooni. Nüüd kasutan ma oma sõbra Naistepuna ja Päikese värsket ja tervet Jõudu.“
„Kui mina kasutaksin ravimisel Õli, kas siis oleks sellel sama efekt?“
„Kasutada sa võid, kuid erilist edu see sulle praegu veel ei too. Suuremaid tulemusi saavutad sa praegu kätega ravimisel.“
„Miks nii?“
„Sest Naistepuna tunnistab ainult vanu sõpru. Sa oled veel liiga noor ja hingelt nõrk, et võiksid pidada Taimega reaalselt ja tugevat sõprust. Kuid sul on praegu piisavalt südamesoojust, et aidata inimestel leida tervist.
Eliksiirid ja Talismanid on Vanade Meistrite pärusmaa! Ära püüa enneaegselt saada „vanaks“. See sul ei õnnestu. Kuni sa pole läbinud kõiki Teadmiste Püramiidi astmeid, ei saa sa vallata küllaldaselt Jõudu. Peamine on, et sa ei kiirustaks oma teel! Ei tasu end panna eesli olukorda, kel on kaameliastel kepiga nina ette seotud, nagu me varem oleme rääkinud.“
„Nagu ma aru sain, ei ole Õli retsepti saladuse hoidmise põhjus see, et kuulsust teenida, vaid see, et teistes kätes ei oleks tal lihtsalt piisavat mõju.“
„Sa oled õigesti aru saanud. Kuid see ei ole kõik. Jah, mis tahes eliksiiri tähtsaim võlujõud ei seisne ainult selles, kuidas seda valmistatakse, vaid ka selles, kes seda valmistab! Tähtsaim on Tohtri ja nende Jõudude vahekord, mida ta kasutab. See on Vaimu Alkeemia!…
Kunagi elasid kaks venda. Vanem oli energiline, elav ja lobisev töömees, noorem rahulik ja vaikne. Vanem töötas palju, ta oli alati austatud, tal oli ikka tööd ja tükike leiba laual. Noorem aga ei osanud inimestega eriti suhelda. Ta toitus rohkem marjadest, seentest ja teistest metsade ja aasade andidest. Ta ei söönud inimeste valmistatud toitu, vaid toitus sellest, mida pakkus emake loodus. Nooremal vennal oli lahke ja tasane süda. Jalutas mööda metsi ja aasu, rääkis lindude ja taimedega, laulis neile laule ja jutustas igasuguseid lugusid. Ükskord heitis ta südapäeval lagendikule magama ja nägi unes:
Seisab Taimede Kuninga ees, see aga räägib temale: „Tere, tubli noormees! Meile on hingelähedased sinu laulud ja austus meie vastu. Teame, et sul ei ole inimestega kerge, sellepärast kingime sulle meisse hea suhtumise eest Elava Eliksiiri saladuse,, mille abil sa saavutad inimeste austuse ja teenid küllaga hüvesid. Võta retsept ja aita inimesi, kuid pea meeles: ära räägi kellelegi selle valmistamise saladusest!…“
Noormees avas silmad, kuid ümberringi oli rahulik suvine lagendik ja ei mingisugust kuningat. Nägin vist und, arvas ta. Kuid kui ta üles tõusis, nägi enda kõrval paberit ning sellel oli kuldtähtedega tekst. Noormees loeb ja näeb, et see on… Elurohu retsept! Lugenud vaevalt kirja läbi, tahtis ta selle kotti pista, kuid – hopsti – tekst oli käest kadunud.
Nooremal vennal algas uus elu, edu ravimises, austus, küllus ja rõõm südames…
Tal paluti saladus paljastada. Ja meelitatigi ära. Mitte au ega rikkusega , vaid kaastundega. Ta otsustas, et toob rohkem kasu, kui avaldab selle saladuse kõigile. Nii rääkiski ta saladuse välja, ja oli vaevalt lõpetanud, kui kaotas pinna jalge alt ja jäi magama.
Jälle oli Kuningas ta ees ja rääkis talle: „Ei õigustanud sa meie usaldust, noorur! Oma headuse ja tagasihoidlikkuse tõttu olid sa valitud meie saadikuks inimeste seas. Me usaldasime sulle oma Jõu, toitsime sind ja panime riidesse, et meie Riik oleks inimeste seas väärikalt esindatud. Ei kuulanud sa meie tingimusi. Ei arendanud sa endas kohustusi! Ei ole meil enam saadikut! Võtame oma Jõu tagasi – ei ole enam su arstirohul väge. Mine! Nüüd oled sa jälle tavaline inimene…“
Noormees avas silmad ja nägi ümberringi palju inimesi. Tigedad, hämmastunud, sõimlevad, loopisid nad äsjase ravitseja poole kaikaid ja kive. Eliksiir oli neid petnud, ei andnud Jõudu ja Tervist. Nooremat venda karistati… Ta kaotas nii oma jõukuse kui ka austuse. Vanem vend aga töötas edasi ja kogus varandust…“
„Kas siis, kui ta ei oleks saladust välja rääkinud, oleks Jõud alles jäänud?“
„Ta oleks jäänud Saadikuks. Talle oleks jäänud nii austus, edu, kui ka kaitse. Tema teeks oleks saanud Taimede Kuningaga läbikäimine. Sellel teel oleks teda saatnud Elu Õnnistus. Ta oleks kaua elanud ja palju head teinud. Kaastunne sai tema hukatuseks. Ei kuulanud ta Taimede Kuningat, ei täitnud tema tingimusi. Tema vennal oli alati leiba, mis ta oli oma kätetööga teeninud. Tema aga oli loodud töötama Südamega, see oli tema leivateenistus. Ei käinud ta oma teed ja sellepärast jäi ka ilma oma leivast!…
Naistepunaõli retsepti ei ole ma saanud inimestelt, vaid Taimede Kuningalt. See on minu kui Saadiku Tunnustäht. Mis ma siis hakkan tegema, kui loobun oma leivast?
Kui ma Jõu reedan, jätan ma inimesed tervenemisvõimalusest ilma. Retseptist ei ole siin kasu. Retsept ise on alati tühi – nii ei saanud ka alkeemikud ilma Tõde mõistmata seatinast ja väävlist kulda teha.
Igasugune Retsept on jõuline AINULT SAADIKU KÄTES!“

35. ELU PUU.

„Vanaisa, miks peab kätega ravimist alustama alati maksast?“
„Maks on Elu Puu. Maksas toimub Alkeemia… Mäletad, hiljuti me uurisime käsna? Maks ongi see käsn, kus võõrad jõud lõhustatakse ja sünteesitakse oma organismi jõududeks.“
„Selles on tõepoolest midagi. Isegi oma ehituselt sarnaneb maks käsnaga.“
„Iga individuaalne organism algab maksast. Temasse voolab vahetult lagundatud füüsiline ja ka eeterlik toit. Ja alles pärast alkeemilist sünteesi on toit maksas valmis, et organismi iga rakk suudaks seda omastada. Mitmesugused allergiad, nahalööbed, sügelus on maksa töö häirete tunnused. Küünte ja sidekoe seisundi järgi otsustatakse maksa seisukorra üle, tema alkeemiliste võimete üle.“
„Kas igasugused nahalööbed näitavad maksa talitluse häireid?“
„Ei, mitte kõik. Mädapaised näitavad kõhunäärme häireid või siis vere nõrkust, kopsude töö vigasust.“
„Mis on „nõrk veri“?“
„Me räägime sellest hiljem, kui vaatame kopsude tööd. Praegu tegele ainult maksa tööga tutvumisega. Ja pea alati meels, et igasuguse allergia põhjuseks on maksa võimetus läbi töödelda soolestikust verega saabuvaid võõraid valke.“
„Aga mis siin loevad küüned ja sidekude?“
„Sellise küsimuse eest ma paneksid sulle füsioloogias „kahe“. Kas sii firillid, mis moodustavad kiude kogu organismis, polegi valgud? Nõrk maks ei suuda rahuldada kiudude vajadusi, sellest ka nende vead ja inimene saab tihti traumeeritud. Eriti tugevalt kannatab lülisammas.“
„Kas sellest, et lülidevahelised kettad sopistuvad välja ja pigistavad närvejuuri?“
„On näha, et sa ei mõtle, kui loed õpikuid. Midagi erilist ma sulle praegu ei avalda – kõike seda sa oleksid pidanud teadma! Ole tähelepanelik! Tea, et Evangeeliumi võid ka igast ajalehest välja lugeda, kui õpid tähelepanelikult informatsiooni nägema!“
„Heakene küll, tunnistan oma tähelepanematust. Arvan, et palju tähtsam on teada, kuidas ravida maksa.“
„Kui sa ei tea haiguse põhjusi ja mehhanismi, siis oled vaid õpilane, kes teeb vigu!
Teades aga haiguse põhjusti ja mehhanismi, oled sa juba Meister, kes juba ainuüksi Tahtega saab peatada haiguse kulgu. Ära kunagi arva, et teada ei ole vaja!
Sa küsid, kuidas ravida. Aga mida sa tegid käsnaga?“
„Pigistasin musta vee välja.“
„Selliselt alustatakse ka tööd maksaga. Pannud käed maksa kohale, sa „sunnid“ teda soojenema ja suruma endast kõik jäägid sapipõide ja sealt edasi soolestikku.“
„Kas see ei ole ohtlik?“
„Kui sapipõis on kive täis, siis tuleb seda teha ettevaatlikult, aeglaselt, mitu seanssi kestusega 10-20 minutit , mitte kauem. Kuid erilist ohtu selles mingil juhul ei ole. See on parim moodus. Käsi on maksale kõige lähemal, nad on sõbrad. Maks on puu, käsi aga sellesama puu oks.“
„Kuid kõik ei saa ju ravida käte pealepanemisega?“
„Miks ei saa? Ma ju ütlesin, et kui südames on soov aidata, siis su käsi saab seda teha – on vaja ainult panna ta haigele kohale! Kuid kui ei ole kindlustunnet oma jõus, siis võib kasutada teisi meetodeid.“
„Näiteks?“
„Soe vann hommikuti ja ploomimahla enne sööki. Lõunaks ja õhtuks siguriteed. Peab ainult meeles pidama, et jahtunud tõmmis on rohuna kasutu! Juua ainult värskelt ja soojalt!“
„Mida veel võib kasutada? No näiteks, kui ei ole võimalik vannis käia?“
„Seda võib asendada – ja üsna edukalt – riidekotikeses soojendatud liivaga või veel parem – kuumutatud kaeraga! Soe kotike liiva või kaeraga pannakse hommikul maksa peale ja hoitakse seal pool tundi.
Kuid see, pojake, on nõrgem kui hea Meistri käsi. Seepärast õpi kindlasti kasutama oma käe soojust – ja näed, kui palju edu see sulle ravipraktikas toob.“
„Kas ma võin neid soovitusi oma töös kasutada?“
„Miks mitte? Ma ise soovitan neid kõigile. Kuid ainult nelja silma all! Kunagi ära jaga kergekäeliselt retsepte, muidu kannatad nagu too noorem vendki, kellest ma sulle hiljuti jutustasin. Kahju, et inimesed on loomu poolest laisad ning ei ole sellesama laiskuse tõttu võimelised isegi nii lihtsaid asju tegema! Neil on mugavam neelata tablette, istuda ja oodata imet. Aga selle peale nad ei mõtle, et sellega nad ainult nõrgendavad oma niigi nõrgaks jäänud maksa! Jäägid ja soolad, mis tekivad rohtudest ja toidust, täidavad laisa inimese maksa ja see kõveneb nagu käsn, mis on imanud endasse värsket kipsisegu. Mõne aja pärast seda juba välja ei vääna! Sellist maksa ei ole kerge ravida…“
„See tuletab meelde veresoonte lupjumist?“
„Jah, füsioloogiliselt on see üks ja sama.“
„Kas te eitate farmakoloogiat täielikult?“
„Sul on annet mõista mu sõnu ümberpöördult. Ma ei eita midagi. Kui ehitusplatsile ei tooda Materjali, siis Meister ei kujuta endast mingisugust väärtust. Täpselt samuti ei maksa Materjal ilma Meistrita midagi. Neelanud tableti, tuleks natukese aja pärast süüa õuna või närida porgandit või siis juua värsket mahla. Peale selle kuulata head rahulikku muusikat, vaadata maalialbumit või vestelda meeldiva kaaslasega… Kõik see kokku on Meistrid, aga tablett on Materjal.
Ma ei ole ainult eilse pooldaja. Ma hindan ja austan ka tänaseid meditsiinisaavutusi. Ei meeldi ainult nende „komplekssus“. Olen rõõmus, et juba on tekkinud Keskused ja Assotsiatsioonid, mis uurivad rahvameditsiini riismeid. Annaks Jumal, et nad saaksid täita oma missiooni.
ÜHENDADA EILSET ja TÄNAST MEDITSIINI ja luua HOMSE PÄEVA MEDITSIINI! Meditsiini, kus ei oleks ainult MATERJAL, vaid ka MEISTER…“

36. SÕBRAD.

„Andke andeks, et ulen selle juurde tagasi, kuid ma ei ole nõus ühe teie väitega tänulikkuse kohta. Te ütlete, et kõiki on alati vaja tänada, isegi kõige väiksema teene eest. Kas ka sõpradele on aja tasuda nende abi eest?“
„Inimene, kes töötab Jõuga, ei soovi kunagi olla võlgnik. Muidu saab ükskõik milline täitmata jäänud lubadus või tasumata teene kusagil takistuseks. Teadmiste teel peab inimene olema kerge ja puhas!“
„Kuid sõbrad?“
„Jõu-inimesel ei ole sõpru, ei vaenlasi, sest kõik on talle nii sõbrad kui ka vaenlased… Kuid esialgu sa ei mõista seda…“
„Ma tahaks siiski teada, miks see nii on.“
„Sõpru on vaja nõrgale, sest nendelt saab ta energiat.“
„Ons see vampiirlus?“
„Jaa, vampiirlus. See on normaalne ja seaduspärane, seepärast ära otsi siit negatiivset varjundit. Inimesed lihtsalt ei saa teisiti. Ema surub lapse oma rinnale, kui tal on raske, saamata aru, et see röövib lapselt jõudu. Parem oleks suruda teda vastu rinda rõõmu puhul!“
„Kas siis ema kahjustab oma last?“
„Jaa. Ema õnnetu olek kandub lapsele üle ning laps nõrgeneb. Kusjuures ema rahuneb, kui on kogunud väikselt omale jõudu.“
„Kuid nad ju ei tea seda!“
„Ei tea… Inimesed ei tea paljutki…“
„Kas ka sõbrad varastavad sel kombel üksteiselt jõudu?“
„Ei varasta, vaid vahetavad jõudu. Ära tee mind valetõlgendustega maha. Sõprus on suur asi, kui tema aluseks on võrdväärne partnerlus! Kuid kui üks istub teise turjale, siis on see võltssõprus. Seda, mis on võrdväärne partnerlus, teab tänapäeval vähe inimesi – see on sõdalaste, alpinistide, jahimeeste pärusosa…“
„Mille poolest erineb võltssõprus partnerlusest, vanaisa?“
„Võltssõprus on koorem, alateadlik sõltuvus kahe või enama inimese vahel. Partnerlus aga on vastatikused suhted võrdväärsed ja õiglased, austatakse üksteise õigust vabadusele.“
„Mis on „õigus vabadusele“?“
„See on kohustus täpselt täita oma lubadusi, ei enamat. Igaüks on vaba tegutsema oma äranägemise järgi, kuid nõutakse üht: lubaduste täitmist.“
„Kuidagi „kuivavõitu“ tundub!“
„See on sellest, et sul ei ole aimugi, millest ma räägin. See ei ole sugugi kuivavõitu. Vastupidi. Sest on olemas sõltumatuse tunne, vaba väärikuse ja eneseaustuse tunne, mis on võrdväärne austusega oma partneri vastu. Sõdalane suhtub ka oma vaenlasesse siira aususega nagu Jumalasse oma südames! See on Tugevate, Väärikate Vaimusõdalaste tase!“
„Ja need inimesed peavad alati ja iga asja eest teineteist tänama?“
„See on nende Elu Seadus. Sest tasumata jäänud teene pöördub alati selle vastu, kes on otsustanud vastutusest kõrvale hiilida. Tugevate sõprus ei ole selline sõprus, nagu sina tead, pojake… Kuigi, võib-olla ehk teadki, sa oled ju sõdinud…
Vaimusõdalased tunnevad teineteist ära pilgust, isegi kui nad pole enne kohtunud. Üks pilk ütleb neile kõik; see ühendab neid – sõltumatuid üksiklasi – üheks terviklikuks Vaimusõdalaste Malevaks. Selline inimene ei põgene, kui talt abi palud, rippudes ise kuristiku kohal. Ta sirutab abistava käe ja tõmbab sind üles. Selle eest oled sa tema võlglane! Nagu muinasjutus, kus kuldkalake peab oma päästmise eest täitma taadi soove. See on Jõudude Seadus…“
„Kuidas siis sõdalased tasuvad?“
„Erinevalt. Sõdalastel on omad seadused. Kuid tasumata ei tohi jätta. Kas või aasta, kümme või neljakümne pärast. Kuid elu annab võimaluse tasuda. Võla ja tasumise vahel on aeg. Ja kogu see aeg sa ei ole vaba.“
„Miks ei ole vaba?“
„Sest sa ei või kuidagi teada, missugust tasu nõuab see, kes sind päästis! Kuidas sulle ka meeldiks või ei meeldiks see, mida nõuab sinu käest sinu päästja – sa pead selle täitma! Selles seisnebki sõdalaste kaval lõks… Valvsust on vaja, et mitte lennata võla kuristikku…“
„Miks te nimetate seda „lõksuks“, vanaisa?“
„Seepärast, et Vaimusõdalane on – üksiklane, ta ei vaja kellegi abi… Armasta oma ligemest tähendab ennekõike, et „jäta oma ligimene rahule!“… Sõdalane on Kotkas, kes kas sureb või päästab end ise! Kotkas ei soovi olla võlglane… ehkki ta vahel teeb seda, saades teadlikult kellegi võlglaseks, et end teadlikult kellegagi või millegagi siduda.“
„Aga kui ta siiski „sattus“ võlgnikuks, kuigi ise ei soovinud seda?“
„Siis on ta veel noor rumaluke kotkapoeg. Ta püüab võlga tasuda nii kiiresti, kui see on võimalik.
Suur Sõdalane elab nii, et mitte midagi ega mitte kellelegi võlgu ei ole, ehkki mõnele võib isegi tunduda, et ta on kellegi võlgnik; see on tema „kontrollitav rumalus“, nagu on öelnud don Juan. Ta ei võta „laenu“, enne kui pole selle ära teeninud. Ta kas kingib ise või siis võtab oma teenete eest tasu. Sellist Kotkast on raske, peaaegu võimatu püüda…
Me oleme läinud liiga kaugele Teadmiste metsa, mu noor sõber. Sul on vara veel nii kaugele minna, riskid kaotada tagasitee. Liiga palju küsimusi on tekkinud sinu noores peakeses. Lähme tagasi alguse juurde: ÕPI OLEMA TÄNULIK!
Kõigile ja alati. Siis saad vabaks ja puhtaks ja värskeks. Ära rutta laenama. Parem teeni ise. Mäletad, rääkisin sulle Radoneži Sergist? Kõigepealt ehitas ta mungakongi juurde eeskoja, ja alles siis, kui oli töö lõpule viinud, võttis vastu leivatüki, mille oli välja teeninud! Õpi sinagi nii toimima, ära tõtta enne lõpparve tegemist avanssi võtma.“
„Kas siis ei teki riski, et petetakse, ei makstagi?“
„Petta võib ainult ennast. Ma juba ütlesin, et oma tasu saad sa kindlasti, kuid see, kes on võlgu võtnud, kindlasti kaotab!
Ja ära kiirusta vabanema sõpradest! Ära ehmu minu sõnadest. Hoia sõprust. Sa ei ole veel Sõdalane, sul on Jõuni veel kaua minna ja tee on pikk…
Sõprus õpetab sind mõistma ja austama nii ennast kui ka teisi. Ilma selle arusaamata ei saa sa luba VAIMU-SÕDALASTE MAALE…“

37. AUKOHUS.

Taadiga on väga meeldiv kalal käia. Metsajärveke on kaugel ja sellepärast kasutab taat teinekord sinnasõitmiseks „maasturit“ – omaehitatud autot. Seda aga ei juhtu tihti, sest taat eelistab käia jala. Miks tal siis üldse auto on? Küsite teie. Talle meeldib metalliga kokku puutuda ning tema sõnade järgi on auto hingestatud metall; selles ilmneb sõprus Maa elemendiga…
„Ma mõtlesin meie eilse jutu üle järele ja mul on teile veel üks küsimus. Kuidas käituvad sõdalased nendega, kes on neid petnud?“
„Kõigepealt võta teadmiseks, et Sõdalast ei saa peaaegu üldse tüssata, juhul kui ta on tõepoolest Sõdalane. Miks? Sellepärast, et kogenud Sõdalane ei usalda täielikult mitte kunagi mitte kedagi. Et sa mu sõnu jälle vastupidiselt ei tõlgendaks, ütlen: Sõdalane teab, et midagi absoluutset ei ole, ja igas kindlas asjas jätab ta ruumi ootamatustele. See eristabki Sõdalast meeletutest „kangelastest“. Mitte milleski ja mitte kunagi ei ole Sõdalane lõpuni kindel, kuigi jätab mulje, et usub kõike.
Petta saab ainult seda, kes on end varem ise petnud, olles tuleviku suhtes täielikult ja vastuvaidlematult kindel!
Sõdalane uurib pidevalt elu; temale on see alati uus ja mõistatuslik ning kunagi ei ütle ta endale:“Ma tean kõike.“ Ta ütleb:“Ma tean. Et ma midagi ei tea, kuid ma tahan elada!“
Seepärast ei saagi Sõdalast petta…“
„Kus siin siis siirus on? Kas see on siis aus, kui ei usalda mitte kedagi?“
„Sõdalane usaldab, pojake. Ta usaldab, kuid ei allu kunagi „usalduse hüpnoosile“! Ta ei pane millegi ees silmi kinni. See, kes usaldab midagi täielikult, on ORI! Sõdalane ei ole Ori! Sõdalane ja Ori, need on kaks erinevat poolust. VÕITA ENDAS ORI – SEE ON VAIMUSÕDALASE KÕIGE KEERULISEM JA KÕIGE TÄHTSAM LAHING!…“
„Heakene küll, olgu nii. Kui aga keegi ei täida oma lubadust, kuidas siis Sõdalane sellega käitub?“
„Kui keegi ei täitnud Sõdalasele antud lubadust, siis käitub Sõdalane Sõjamehekoodeksi järgi, täites Aukohust.“
„Mida see „kohus“ endast kujutab?“
„Seda teavad Sõdalased… Mina võin seda sulle praegu seletada ainult kujundlikult, „pildi“ vormis.
Vaata: Sõdalane ei täitnud oma lubadust. Ta seisab silm silma vastu sellega, kelle vastu ta eksis, ja seletab asja ära, tuues argumente oma kaitseks. Kui teine leiab, et põhjendused on veenvad, siis asetab ta oma parema käe süüdlase vasakule õlale ja võtab sellega süü ära. Kui põhjused ei ole veenvad, siis ta lihtsalt lahkub, jättes süüdlase iseenese kohtu kätte ning viies ära ta au, nagu kurat viib ära selle hinge, kes end talle on müünud… Alates sellest momendist ta ei ole enam Sõdalane… Ta on juba Ori. Ta on selle Ori, kes viis ära ta au, kes teda ei vabastanud kätt õlale pannes.
Ja seda kõike ainult NELJA SILMA ALL!
Kogenud Sõdalane ei rutta kaotama oma au, andes võimatuid lubadusi!… Ta hindab oma sõna au, oma otsuste au…
Ja nii on kõigega. Mitte ainult inimestega, vaid ka kogu Asjade ja Jõu Olemusega…“

38. PUHASTUMISE AEG.

„Nagu ma olen aru saanud, on usulised paastud inimese organismi puhastamiseks kahjulikest jääkainetest. Missugune aeg on selleks kõige parem?“
„Parim aeg on see kuu, mil Päike läbib Kalade tähtkuju. Kuu enne Kevadist ja Sügisest Pööripäeva. Sel ajal tõrgub organism rasvase toidu vastu, nõudes rohkem vedelikke ja vitamiine. Parim toit sel ajal on rohuteed ja õunad. Ent veel ka kingitused headele sõpradele, tuttavatele ja isegi võõrastele inimestele. See on omamoodi hingepuhastus.“
„Nagu armuand?“
„Olgu see sinu jaoks nagu armuand.“
„Hiljuti te ütlesite, et keha puhastamine käib töötegemise, hinge puhastamine pihi ja vaimu puhastamine alandlikkuse kaudu. Tahaksin sellest rohkem teada.
„Mina arvasin, et kõik on niigi selge. Kuna sa aga küsid, siis ma natukene „lõdvestun“ ja arendan oma arvamust puhastumise kohta.“
Vanaisa istus natuke aega vaikides. Nii tegi ta alati, kui nõudis õpilastelt erilist tähelepanelikkust.
„Töö on kõige parem moodus, et organismi ja väliskeskkonna vahel toimuks otsene füüsiline difusioon. Nii nagu pesukäsnast saab pigistades kõik vanad ained välja ajada, nii puhastub inimene tööd tehes vanadest energiatest. Oled sa kunagi näinud mägiojasid? Kivid on neis puhtad nagu vesigi. Miks siis? Sellepärast, et pidev raugematu vool peseb mustuse maha; pidev liikumine uuendab ojakese Elu. Aga kuidas on lood vana sooga? Vaat siin ongi töö kui terve keha parima puhastaja olemus…“
Vanaisa vaikis jälle. Joonud tassitäie rohuteed, jätkas ta oma monoloogi.
„Hing, pojake, on samuti omamoodi käsn. Temas kogunevad kõik meie mured – nii valud kui ka rõõmud. Kui sulguda endasse ja kõike endas pidada, riskid kiire vananemisega. Seepärast ongi meil valikuvabadus: kas muutuda vanaks sooks või siis suhelda üksteisega mägioja puhtas voolus. Rääkides kellelegi ära oma probleemid, inimene juba pooleldi lahendab need. Kuidas nii? Aga sedasi, et ta vabastab koha uute tunnete jaoks, vabastades end eilsetest probleemidest. Inimene on nüüd avatud tänasele päevale! Ei ole tähtis, kes sinu „pihiisa“ on – kas su sõber, reisikaaslane rongis, koer, varblane oksal, kask metsas või kas või asfaldilt üleskorjatud kivike peopesal… Tähtis on see, et sa oled JAGANUD oma probleemi. Ning kui sa oled piisavalt siiras ja kannatlik, siis kindlasti saabub ka lahendus. Sa saad seda, mille poole on püüelnud su hing…
Vaim… Vaim on keerulisem. Siin ei ole ega saagi olla seda, kes jagab. Vaimu puhastamine on enesedistsipliini küsimus! See on seisund, kus sa saad võimeliseks ennast ise vabalt juhtida… Seisund, kus sinu jaoks ei eksisteeri enam ei „mina“ ega „mitte- mina“.“
„Kas me niigi ei juhi iseennast?“
„Ei. Enamikul juhtudel me oleme iseenda orjad. Vähesed tõusevad iseendast kõrgemale – selline inimene muutub „elavaks laibaks“ või siis „elavaimaks kõigist elavaist.“ See ongi kõigi poolt nii otsitud Surematuse Eliksiir. Kõik, mis on, sureb. See, mida ei ole, ei sure. See, kes viib enese endast välja – oma kehast, hingest ja vaimust-, vaat see on Surematu!
See on kõrgel? Ei, just iga elava hinge jalge ees. Kes on kõige kõrgemal? See, kes on teistest madalamal – Alandlik Hing. Ära ainult aja alandlikkust hirmuga segi. Alandlik ei astu võitlusesse olukorraga mitte sellepärast, et kardab seda, vaid sellepärast, et on otsustanud olukorra lahendada mitte välise agressiooniga, vaid sisemise sünteesiga. See ongi alandlikkus. Vaimusõdalase võitmatu Alandlikkus. Võita võitlemata.. Õigemini – olla VÕITMATU, sest alati tuleb meeles pidada, et ei ole olemas VÕITE ega KAOTUSI! On ainult PENDLI IGAVENE VÕNKUMINE….“

39. MAGNAAT.

Meie tudengit hämmastas, et taadi õuele veeres sageli šikke välismaist marki autosid ja „kõvad kutid“, diplomaadikohvrid käes, astusid taadi juurde, tervitasid teda austusega ning pärast seda nad eraldusid omaette pikaks ajaks. Haiged justkui ei ole, välimus on terve inimese oma, tugevad ja terved. Mida neil vaja oli? Millega või taat neid aidata?
Suutmata end tagasi hoida, küsis ta seda vanaisa käest.
„Kas sa pojake, tead sõna „magnaat“ tähendust?“
„Rikas inimene, suure kapitali omanik…“
„Aga kas sa selle sõna tüve üle oled mõelnud?“
„Otsustades teie küsimuse järgi, on tal seos sõnaga „maagia“.“
„“Magic Nature“, see tähendab „looduslik maagia“ või „Loomulik maagia“.“
„Kas rikkad inimesed uurivad maagiat?“
„Aga miks sa arvad, et rikkad ei pea olema haritud? Maagia ise, pojake, ongi Rikkus. Sest rikkus ei ole midagi muud kui hulk materaliseerunud Jõudusid peremehe käsutuses. Kuid pea meeles: on Lepingumaagia ja on Vägivallamaagia! Halb Magnaat on ajutine peremees. Hea Magnaat on alatine Jõudude peremees, kes oskab Jõududega kokku leppida ja mõistlikult kasutada nende teeneid.“
„Kuidas ma pean nüüd mõistma – kas need „kõvad kutid“ sõidavad teie juurde õppima, kuidas olla Peremees?“
„Nas sõidavad siia nõuannete järele. Ja veel astroloogiliste arvutuste järele, mis aitavad maksimaalse eduga äri ajada.“
„Kas te siis veel tõesti tegelete ka astroloogiaga?“
„Jaa, pojake. See on küllaltki tõsine Teadmiste ala. Ta on tõsine ja ohtlikum kui ravimine. Tähtede ja Planeetide teekonna tundmine annab inimesele Teadmised, annab ebatavalised võimalused väärikalt elada, võttes osa Suurest Kosmose Loomingust! Kuid samas on see tee äärmiselt ohtlik! Veel ohtlikum kui vale sekkumine organismi funktsioneerimisse. Tähed juhivad geneetikat ja on otseselt seotud DNA – ja RNA-ga. Kordan: see on väga tõsine Teadmiste ala!
Ära rutta, pojake. Tutvu algul hoolega ja põhjalikult Ravimisega ning alles pärast seda, kui su huvi pole vaibunud, võid tasahilju avada Täheteaduse ukse…
Praegu aga uuri Maad. Ravimine- see on Maa. Äri on samuti Maa. Kuid Idee, Mõtteloode on Taevas. Raamistik moodustatakse Taeva poolt. Maa on ainult substants, mis, kattes Raamaistikku, muudab selle Vormiks; Taeva raamistikud moodustavad Maa koostoimel erinevaid vorme.
Vaata, kui ilus on Vormide Maailm!“
„Miks siis öeldakse, et rikkus on pahe?“
„Pahe on kõik, mis valitseb inimese vaimu. Nii pudel, suits, kui ka raha…
Oled kuulnud kuningas Saalomonist? Ega sa ei taha ometi öelda, et ta oli ihne ja rumal? Ta oli Vaimu Inimene. Tal oli varandust ja ta oskas valitseda selle üle, mida omas! Teda armastati ja austati… Ta on Magnaadi eeskuju selle sõna parimas mõttes!
Rikas olla ei ole pahe. Pahe on see, kui sina ei valitse rikkust, vaid rikkus valitseb sinu üle. Kui sul jätkub enesevalitsust elada vajaduste järgi, siis oled oma karjale tõeline Karjane! Ühenda Taevas ja Maa, Päike ja Kuu – see ongi Magnaadi ülesanne! Kas siis vähe on olnud väärikaid juhte?
Pilatus küsis kohtus Jeesuselt:
„Mis on tõde?“
Kristus vastas:
„Tõde on Taevast.“
„Kas siis maa peal nende hulgas, kes võimu omades elavad tões ja peavad õiglast kohut!“
Ei ole paremat vastust!“
„Te siis ei ole materiaalsete väärtuste vastane?“
„Nüüd ma küsin sinult: millega võib sind aidata kerjus? Kas kerjus võib teistele inimestele palju abi osutuda?“
„Sain teist aru. Ta võib jagada ainult oma võlgasid…“
„Kerjus on eelkõige laiskuse ori. Kõigil on Jumala antud õigus tööd teha ja teenida endale tükike leiba. Teenitud raha eest võib endale hankida tükike leiba. Teenitud raha eest võib endale hankida tööriista ja harjutades saada oma ala meistriks. On ju nii?
See, kes ei taha tööd teha, on juba elav laip. Töö annab inimesele Jõudu, Jõud omakorda aga loob tingimata Vormi. Vormid on materiaalsed hüved.. Need „kõvad kutid“, nagu sa neid hüüad, on novaatorid- töötegijad. Tõsi, kõik nad ei ole Lepingumaagid. Nened hulgas on ka Vägivalla Maleva sõdalasi. Kuid igal juhul on nad Vaimusõdalased. Nad arenevad ise, ärgitades ka teisi arenema. Ma austan neid, sellepärast aitangi neid nende töös nõuannaetega. Need noored uljaspead loovad Uut Ajalugu. Nende teod avavad Uue Ajastu – Veevalaja ajastu, Vendluse ja Partnerluse Ajastu. See on Tugevate Ajastu!…
Hingelt nõrgad ja laisad ei ole võimelised praegu ellu jääma… Heasüdamlik ullike on nõtrunud hingede karjane. Teadmamees – Astroloog — on Tugevate Liidrite Karjane. Neile liidritele on vaja Taeva toetust, et täita oma Suuri Rolle selles ELU JA SURMA IGAVESES KOSMILISES MÄNGUS…“

40. KUI PEA VALUTAB, LÖÖ VASTU JALGA.

Muutused, muutused, muutused… Nad on meile niisama vajalikud kui õhk, kui muljed, kui toit.
„Mäletad, pojake, ma rääkisin sulle Liikumise kasulikusest, Muutuste kasulikkusest?“
„Siis, kui tõite näitena mägiojakese?“
„Jaa. Siis ma rõhusin mägiojakese puhtusele. Ojake aga näitab kätte veel ühe vajaduse – kui puhta loomuliku eksisteerimise tingimuse. Mis see siis on? See, mu sõber, on vajadus olukorra korduvateks muutusteks…nagu pendli võnkumine…“
„Üks kreeka filosoof on ütelnud: „Kui pea valutab, löö endale vastu jalga.“ Ka mina olen tähele pannud, et terav valu võib kustutada haiguse kroonilise nähu.“
„See printsiip ei käi ainult valuvaigistamise kohta. Samal moel võetakse ära ka füüsiline, emotsionaalne ja vaimne väsimus.“
„Muutes tegevuse laadi?“
„Keha puhul – jah.“
„Aga emotsioonida puhul?“
„Müravatele lastele öeldakse tihti: „Ärge naerge nii valjusti, muidu hakkate öösel nutma!“ Emotsioonide vahetamine on eelnenud emotsioonide seisundi tagajärg. Sellepärast ei ole emotsionaalse väsimuse vältimiseks vaja emotsioone vägisi muuta, vaid tuleb neil mitte lubada lõõmama lüüa… Emotsioonide tuli tuleb hoida külma mõistuse kontrolli all – see tuleb teadvustada.“
„Vanaisa, kuid alles te ise ütlesite, et olukorda muutes võib eemaldada emotsionaalse väsimuse.“
„Õige. Olukorda muutes. Kuid mis tahes muutuse korral tuleb emotsiooni hoida teadvuse kontrolli all, tuleb hoida teda tasakaalus.“
„Kuid kuidas siis käituda mõtetega? Kas siis mõtete teemavahetus toob puhkuse?“
„Hea küsimus… Tõepoolest, mõtete puhkus ei seisne mõtte teema vahetuses, vaid vektoris, mõtte suunitluses. Kas täpsustada? Mõtte suunitlus – see on minevik, olevik ja tulevik. Nagu minevikus, nii ka tulevikus mõte väsib. Olevikus aga puhkab. Kuid puhata võib ka mõtet üle viies minevikust tulevikku või vastupidi. Saad sa sellest aru?“
„Mitte päris, kuid midagi ma tabasin ära..“
„Siis täpsustan veel…
Keha, mis on harjunud range korraga, on juba masin või ori. Siin on sobilik meenutada meie juttu isust ja selle kasulikkusest ebakorrapäraste söögiaegade puhul ja kahjulikkusest ebakorrapäraste söögiaegade puhul ja kahjulikkusest regulaarse rešiimi korral. Miks? Täielik allumine tsüklitele kaotab loomingulise tahtevabaduse, võttes sellega ära inimese jumalikkuse. Looming on mõistusega inimese Olemus. Valikuvabadus. Perioodiliselt režiimi rikkudes ajab inimene ühtlasi endast eemale laiskuse, misläbi uuendab ennast, raputades endalt maha Harjumuse. Harjumus on Laiskuse, inimsoo salakava ja igavese vaenlase ema…
Nii et ära pea paljuks kas või kord kuus öösel magamata või siis üks päev mitte süüa. Otsi muudatusi, ära karda ootamatusi, mis sunnivad sind üles näitama initsiatiivi.
Nüüd emotsioonidest…
Naer pühib pisarad. Pisarad päästavad meid Laiskusest, mis sigineb kestva naeru peale. Parim on mõõdukus, tasakaalukas. Kui on tahtmine naerda, siis ära tee seda erilise õhinaga. Tahad nutta – ära tee seda siis erilise õhinaga. Tahad nutta – ära tee seda üleliia meelt heites. Kas nii saab? Saab, kui mõistad, et praegune situatsioon on eelmiste tegude, eelmiste emotsioonide ja eelmiste mõtete tagajärg, kuid ühtlasi on ta ka tulevikupeegel.
Emotsioonide puhkus seisneb mõtetes või keha rõõmus tegevuses.
Nüüd mõtetest…
Mis on minevikumõtted?
Need on meenutused.
Mis on tulevikumõtted?
Need on unistused ja plaanid tulevikuks.
Mis on siis olevikumõtted? Oskad sa vastata?“
„Mõtted praegusest?“
„Kas olevik, või nagu sa väljendasid – praegune, on olemas? Ei. Olevikku ei ole olemas. Olevikku mineviku ja tuleviku vahel. On olemas minevik, on olemas tulevik. Olevik – see on mineviku ja tulevikumõtete summa. Nagu liivakell, mille ülemine pool on täidetud mineviku liivaga, aga alumine pool tuleviku tühjusega, mis tõmbab enda poole eluliiva minevikust. Olevik on ava, mille kaudu liiv jookseb… Juur on minevik. Lehed ja viljad – tulevik.“
„Kuidas siis saab mõtelda mitte millestki?“
„Mõtelda „mitee millestki“ – see on mitte mõtelda. Tuleb jälgida Elu ja võtta teda sellisena, nagu ta on jälgimise mõmendil. Momendil! Mitte mõtelda tähendab elada Hetkele.
Tunda, tegutseda, tunnistades ainult üht – IGAVEST VAJADUST ELADA!
Ja mitte rutata end hävitama omaenese käe läbi. Selles on ELU JÕUD; LOOMISE JÕUD…
Ela, mu õpilane!
Õpi alati ja Õpeta teisi…“

21.ÕPI NÄGEMA ELU.

Metsaserval istuvad Teadmataat ja ta õpilane. Tudeng nikerdab omatehtud noaga oma esimese taiese – kasepulga – kallal. Kolmeharulise leegiga küünalde ja silmast voolava pisara väljalõikamise kõrval on tal nüüd käsil juba märksa soliidsem töö – Linnu pea, oksake nokas…
„Mida su töö peaks tähendama?“
„Ei tea, vanaisa, ma lihtsalt tahtsin kujutada just seda.“
„Oleksid sa tugevam, siis võiksid oma loomingus näha palju rohkemat…“
„Millest te räägite?“
„Sellest, et sa voolid oma Saatust, sest nendes sümbolites on sinu Minevik ja Tulevik. Olevik aga on sinu „teadmatuses“ – oma tuleviku tunnetamises.“
„Kas te võiksite seda lahti seletada?“
„Ei ole vaja rutata – aeg ise annab arutust… Kuid kas sulle meeldis Puu ja Voolimisnoaga suhelda?“
„Ja kuidas veel! Mind see isegi veetleb mingil salapärasel moel.“
„Puu tahab sind ära viia.“
„Nagu Tuul?“
„Kõik, mis tugevalt kiinduma paneb, viib inimese märkamatult oma Riiki, kust mitte alati ja mitte kõik ei leia väljapääsu.“
„Kas see on nagu suitsetamine ja narkomaania?“
„Jaa. Ole ettevaatlik.“
„Kuid see on juba „surnud“ puu?“
„Praegu ta ei ela, kuid eile, pojuke, oli ta veel elus, ja ta mäletab! Tema juur on võib-olla praegugi veel elus. Mälu! Mälu, pojake, ei sure…“
„Millest te räägite?“
„Sellest, et puul, mida sa praegu oma maitse järgi töötled, on mälu. Mälestus oma elust ja oma juurtest! Teadjad kasutavad seda ära, saavutades erakordseid tulemusi.“
„Ja kuidas seda ära kasutatakse?“
„Nii, nagu sinagi praegu teed. Sul on, nagu sa ütlesid, kerge ja hea olla: puu teeb sind õnnelikuks, järelikult jagab sinuga oma mälestusi. Nii, et võta teadmiseks, võib ka ravida!“
„Kujusid välja lõigates?“
„Mitte ainult. Seal, kus asub sinu voolitud kepike, on ka elu, ja soojuse saareke.“
„Ja see „saareke“ saab haiget aidata?“
„Muidugi, kui see on soe Jõud.“
„Kuid kas see võib täiesti terveks ravida?“
„See sõltub sinu meisterlikkusest siduda Voolimisnuga ja Puud, neid omavahel sõpradeks teha. Ja elustada.“
„See on ju keemiline!“
„On ja ei ole ka. Kui sul on meeldiv antud eset valmistada, siis on elustamine õnnestunud.“
„Aga kui sea on raske teha?“
„Tähendab, sa ei oska neid ühendada, või siis ei olnud aeg seda teha õige.“
„Kuidas veel saab niisuguseid omavalmistatud asju kasutada?“
„Nagu relvi ja nagu talismane.“
„Aga kuidas nimelt?“
„Ära uudishimutse. Sellest me jõuame pärastpoole rääkida, vara veel…“
„Vanaisa, kui reaalne on see, et puult saab energiat?“
„Kui sa räägid sellest, kuidas mõned inimesed puid embavad, siis mina ei pea neid hulludeks, nagu paljud peavad. Nad ammutavad Jõudu. Vegetatiivset Jõudu.“
„Kas ka difusiooni printsiibi järgi?“
„Nii nagu kõik ülejäänudki. Otsekontakt käega on parim vahend vitaalse jõu saamiseks. Seepärast on ka ravimine käte pealepanemisega kõige kiiremini toimiv ja küllalt efektne viis paljude haiguste ravis.“
„Ma ei jõua ära oodata, millal te mulle sellest räägite!“
„Ära kiirusta, küll jõuame.“
„Aga kuidas mina peaksin käituma? Kas maksab tegelda elusa puuga või ainult „surnud“ puu elustamisega?“
„Vajalik on nii see kui ka teine. Ainult et siin on üks tingimus: puud jagavad jõudu vabatahtlikult ainult suvel, nad ei soovi üldse seda teha kevadel ja sügisel. Ja veel talvel – hoidku Jumal!“
„Miks?“
„Kuidas sulle meeldiks, kui ma ajaksin sind öösel üles, et jutustada uut anekdooti?“
„Kas talv on siis öö?“
„Selle sa peaksid hästi meelde jätma. Kui ma veel noor olin, vestlesin väga tihti puudega. Ükskord talvehommikul läksin puu juurde, tahtsin teda teretada ja tüve paitada. Kuid… ta hakkas rääkima! „Seis“, ütles puu, „ära ärata mind!“ Ma jäin seisma ja mõistsin, millise õppetunni olin saanud. Äärepealt oleksin suure rumalusega hakkama saanud. Minuni jõudis, et minu puudutus oleks tüvesse üles tõstnud puu Jõu, mis oli talvekülma eest juurte juures peidus. Mina oleksin ära läinud, aga juur oleks nõrgenenud, kaotades osa oma Jõust. Minu tahtmatu rumalus oleks hukutanud osa juure Jõust. Juure, mis ootas kevadet…“
„No aga teie oleksite saanud jõudu juurde!“
„Ei, pojake, kui ma oleksin olnud Vägivalla Maag, siis oleks see mind tugevdanud, kuid kuna ma eelistan sõbrustada erinevate looduse valdadega, siis ei hakka ma rikkuma nende seadusi.“
„Aga kui inimene ei tunne neid seadusi?“
„Siis ei tea ta ka oma õnnetuste ja haiguste tõelisi põhjusi. Ta on juhuslik inimene mingis „kuningriigis“ ja see ei aita teda tema teel.“
„Aga kas kahjustada või?“
„Ei saa täpselt öelda, kuid kõigi eelduste kohaselt ei või. Oletame, et eksid metsas ära. Kas oskad välja tulla? Kui oled Taimeriigile kõvasti käkki keeranud, võid ka mitte tulla.“
„Ma ei usu seda eriti. Just nagu muinasjutt.“
„Sellepärast, et sa ei ela veel, sa ei usugi. Sa ei näe veel elu enda ümber. Aga elu, pojake, on igal pool, ja alati , ja kõiges. Kõik on omavahel seotud peente Osaduse Niitidega.“
„Te räägite tihti neist niitidest, mis need on?“
„Mõtle: müks vastu õlga, elektrijuhtmed, fluorograafia, aatomireaktor, unenägu ja mõte. Aga praegu pea see meeles ja tutvu Puuga. Suvi on selleks parim aeg…“
„Millise puu ma peaksin välja valima?“
„See on sinu eraasi, pojake. Ei hakka sulle kätte juhatama.“
„Aga miks kevad ja sügis selleks ei sobi?“
„Sina oled ju tulevane meedik, seda on isegi piinlik küsida. Kevad on hommik. Puu ärkab unest ja nõuab ise Jõudu Päikeselt, Soojalt ja Värskuselt. Aga sügis on unele jäämise aeg: Puu on väsinud, ei taha, et teda segatakse…“
„Aga kas on siis olemas mingi võimalus suhelda puuga pidevalt?“
„See on hea küsimus. Kevadel puhasta neid, ettevaatlikult eemaldades kuivanud oksad ja määrides haava saviga. Sügisel aga ära korista lehti puude alt, sest need on tekiks juurtele, aga kevadel toiduks lehtedele ja päästavad ühtlasi külmumise eest.“
„Aga talvel?“
„Talvel – viljad, seemned, kuivatatud ürdid. See on omapärane „telefoniside“ läbi aja. Ja veel – mälu!“
„Nii nagu Allika meenutamine?“
„Jaa. Nagu me tuletame meelde Jõu kohti“
„Ja need lihtsad tingimused annavad vajalikku jõudu?“
„Ära imesta. Kõik tõeline on alati lihtne. Selles saladus seisnebki: Elu Pärl on lausa meie jalge ees. Inimeste juhmus ajab nina püsti. Huvi on ülespoole sihitud, aga selle suurelisuse taga pole märgatagi, et jalge all on ELU! Elu täis Mõistatusi ja Vastuseid, Tööd, Rahuldust saavutatu üle, nii Higi kui ka Rõõmu, Takistusi ja Saavutusi! Mine ja Ela! Tõuse Taevastesse Kõrgustesse, kuid ära lase Maast lahti! Sest sa oled Maa Poeg, tema LOOTUS ja TUGI.“

22. OSADUSE NIIDID

„Kuidas edeneb; mu sõber? Kas oled saanud jälile Osaduse Niitidele? Korda õige ülesannet.“
„Vastu õlga, elektrijuhtmeid, fluorograafia, aatomireaktor, unenägu ja mõte. Nii?“
„Kas sul on isiklikku ettekujutust selle ahela kohta?“
„Ainuke, mis ma olen suutnud selgeks teha, on see, et need on erinevad energialiigid.“
„Erinevad?“
Taat võttis kivi ja viskas selle järve.
„Kas näed, kuidas lained hajuvad? Kas nad siis on erinevad?“
„Ei, neil on üks loomus – see on vibratsioon.“
„See, mis ma sulle lahendada andsin, nii on ka sellel mõttelised ahelad, mis ma sulle nimetasin, kõigest üks energiaallikas. Kuigi – kas võib nii öelda? Lainetel ei ole algust ega lõppu.“
„Kuidas ei ole algust? Arvan, et algus on esimene laine harjas ja lõpp – viimase laine löök vastu kallast.“
„Sa ütlesid „löök“ – kas siis kallas ei liigahta? Olgugi et meile on see märkamatu, kuid ta võpatab!“
„Siin ma ei hakka vaidlema, ilmselt võpatabki.“
„Täpselt nii ju minu kavatsuski visata kivi järve liigutab tema pealispinda.“
„Järelikult, mõte on algus!“
„Ära rutta… Igal mõttel on oma algus.“
„Vajadus?“
„Mõte visata kivi järve oli tingitud vajadusest tuua sulle näide, mis seletaks situatsiooni. Ja kui veel edasi minna, siis ikkagi ei leia seda algust: Tunnetusel ei ole põhja!“
„Siis on ju maailm tunnetamatu?“
„Mida kaugemale metsa, seda rohkem puid. Seepärast tark, kes on paljut tundma õppinud, mõistab ka seda, et ei tea midagi!“
„Mis mõte on siis teadmiste otsimisel?“
„Polegi mitte mingisugust mõtet! Mitte mingisugust mõtet pole, pojake…“
„Miks me siis ilmaasjata „loobime“ kive järve?“
„Ei tea. Ei saa kaks korda astuda ühete ja samasse jõkke, nii nagu ei saa ka „muuta“ seda, mis on juba toimunud. Kivi on visatud!“
„Kuid miks?“
„Kui juba kivi sai visatud, siis järelikult on sellel mõte…“
„Oh, see ajab hulluks! Kord üks, siis teine!“
„Unustad… Unustad, et Õpetaja kas vaikib või ütleb välja kaks teineteist välistavat konstruktsiooni.“
„Kuid mida ma pean siis uskuma?“
„Uskuma? Aga kes ütles, et sa pead mind uskuma? Pojuke, ohtlik on uskuda mitte ainult võõrast, vaid ka iseennast! Ei pea uskuma, vaid usaldama, kuid….“
„… peab kontrollima?“
„Usaldama ja kuulda võtma Momenti! Mis on see? Kuidaviisi? Nii nagu köielkäija käib köiel kuristiku kohal. Köis – see on meie tee, aga kuristik – see on meid ümbritsev maailm. Tuleb olla valvas. Muidu oled nagu mängukann, mitte inimene…“
„Miks vastu õlga – kas see on välismaailma jõhkra tahte ilming?“
„Jaa. Kuid vaata edasi: kui sa oma füüsilise jõuga ajad ringi generaatorit, siis mööda juhtmeid liigub palju peenem jõud – elekter.“
„Nagu minu jõu toode?“
„Edasi: kui kiirgusallikale rakendatakse kõrgepinget, tekivad röntgenikiired – veel peenem jõud…“
„Veel kõrgemaid energiatasandeid saavutatakse tuumareaktsioonil…“
„Aga unenägudes ja mõtetes on veelgi peenemad energiad…“
„Kas siis tõesti mõte on tugevam radioaktiivsest kiirgusest?“
„Jaa, pojake, nii see on! See ahel, mida praegu jälgisime, on primitiivne näide Energia Hierarhiast, või Jõust, nagu ma seda lihtsustatult nimetan. Tuumaenergia on Tuli, Mõte ja Jää. Universumi sõdade teema…“
„Mis sõjad siia puutuvad?“
„Mõtle järele, ja ära ütle enam, et on olemas Reaalsus, kuid see on Unenägu, Muinasjutt. Kõik on Reaalsus, ainult igal reaalsusel on oma areaal, täpselt nagu igal lainel on oma hari… Maailm on suletud nagu rõngassai. Kus on algus? Seal, kus lõppki… Ei kuskil…“
„Aga kuidas siis päris alguses oli? Vorm või Mõte?“
„Ilus oleks öelda: Mõte loob Vormi! Kuid mitte vähem ilusam on, et Vorm loob Kavatsuse! Ma ei saagi öelda, mis on õigem… ja mille suhtes „õigem“? Madu hammustab ennast Sabast. Kavatsus – ons see Mälestus Eelmisest Vormist?! Miks ma just laineid tõin näiteks? Kas mitte sellepärast, et nad ise näitasid mulle kätte selle mõtte? Aga kust nemad selle said? Kas mitte muistselt Targalt? Aga kust tema võttis selle mõtte? Vaat sulle Madu, kes hammustab end Sabast!
See on nagu küsimus: kumb oli enne – kas kana või muna? Sellele ei olegi vastust. Ja ei ole vajagi. Muidu oleks Tühjus.“
„Missugune tühjus?“
„Kui ei ole Eesmärki, ei ole ka Liikumist. Pole Liikumist – ei ole ka Elu. Kuid Elu ju on, pojake, järelikult on ka Liikumine ja Eesmärk.“
„Nagu eesel, kellel on kaameliastlatutt kepi otsa seotult nina ees?“
„Meie kõik oleme eeslid, rumalad eeslid, kes jooksevad rohututi järele, mida kätte ei saa.“
„Aga kui mitte joosta?“
„Selles ongi Mõnu, et jooksma peab! Võta lapselt ära mänguasi ja ta hakkab kõvasti nutma… Elu Magusus seisneb Takistuste ületamises. Surm on möödapääsmatu, kuid Mõnu seisneb ajutises võidus surma üle, õigemini püüdluses, lootusetus püüdluses tema eest ära joosta. See „mäng“ on meelitav ja suurepärane: sa jooksed ära, aga tema jälitab sind ikka,
Vikat kondises käes, ja ei jää maha! Me teeme vaevalt esimest hingetõmmet, kui tema, armsakene, on kohe kõrval! Juba ta ähvardab meid oma Vikatiga!… Mina, pojake, näen selles väärikat Väljakutset ja Elamise stiimulit! Väljakutset elada – joostes ära MÖÖDAPÄÄSMATU eest.“
„Kuid see on ju hirmus!“
„Hirmus? Ei, pojake. See ei ole sugugi hirmus. Hirm on madal ja primitiivne tunne, kuigi kasulik selle poolest, et virgutab meid Arengule. Madu hammustab end Sabast, aga see tähendab, et Lõpp ei olegi veel Lõpp!“
„Nagu Seemegi, mis annab terve Viljapea?“
„Osaduse Niit… Madu on ringiks sulgunud Osaduse Niit – see on Saladuste Saladus… Kõik on seotud, ja sellepärast kajab sinu hingetõmme vastu lõputu kõiksuse kõikidest maailmadest… Algust ei ole, püüa sellest aru saada ja seda näha. Ei ole ka lõppu. „Olen igavene, kuna eksisteerin,“ on öelnud Goethe. Toimub METAMORFOOS: Tera annab Juure ja Võrse ning seejärel uuesti Tera, kuid mitte enam endise, vaid uue…“
„Areng?“
„Jah, Areng. Kuid kas ainult see? Jälle toosama Madu: ta vahetab Teri, annab uusi omadusi, ja siis jälle võtab need omadused ära – keda tõstab Kõrgustesse, keda heidab Kuristikku… Tera muutub esialgseks – see on naasmine Jumala juurde. Kadunud poja tagasitulek… See on seal, kus Mao hambad hammustavad Saba. Pea ja Saba – need on kaks polaarsust, mis tahes tahtmata varem või hiljem ühinevad, nii nagu kellapendelgi perioodiliselt naaseb oma alumisse ja ülemisse asendisse. Kaks ülemist asendit on Mao kaks mürgist hammast, Suurus ja Tühisus, ja alumine on Saba – tasakaalu kese! Igaüks meist läbib Aja jooksul kindlasti ja vältimatult need kolm kohta: Suuruse, Languse ja Suure Harmoonia – Jumala juurde jõudmise iseendas ja maailmas… Mõtle, jälgi ja pea meeles Teda –
Seda, kes on VIKATIGA!“

23. MASSAAŽI VÕLUVÕIM

„Vanaisa, mille poolest erineb kontaktmassaaž ilma kontaktita massaažist?“
„Otsene toime ja magnetiseerivad võtted? Vahe on samasugune kui laual oleva õuna silmitsemise ja selle söömise vahel.“
„Toomata kasu?“
„Kas sa arvad, et õuna uurimine ei too kasu?“
„Vahest tekitab vaid isu.“
„Sama toime on ka energeetilisel massaažil: ta mobiliseerib organismi iseregulatsioonile.“
„Ja ei ravi?“
„Ma ei ole nii ütelnud. Kui sul on küllaldaselt jõudu, siis ta aitab sind. Kuid kui oled kõvasti kurnatud, siis ka kahjustab kõvasti!“
„Tuleb välja, et see on ka kahjulik?“
„On ohtlik, pojake! Siin mängib rolli meie vana tuttav difusioon. Näiteks, kui mittekontaktsete võtetega ergutada maksa, siis nõrgenevad neerud.“
„Miks siis sellist meetodit kasutatakse?“
„Sellepärast, et kui osatakse teda kasutada, siis ta ka tihti aitab. Ja kindlasti on tingimuseks, et haige on valmis tervenema.“
„Aga kuidas seda valmisolekut kindlaks teha?“
„Kui tõbi on alles algstaadiumis, siis selline massaaž aitab. Kui aga haigus on kriitilises faasis, on selline massaaž ohtlik. On vaja suurt Meisterlikkust!“
„Aga millal käsimassaaži kasutada?“
„Üldiselt on käsimassaažil suur eelis: ta annab haigele Elu Jõudu, mis tuleb masseerijalt. Kuid on ka puudus: oskamatu kasutamine ja jõuga ülepakkumine võivad kahjustada. Oskust tunda mõõtu – seda nõutakse masseerijalt.“
„Aga kuidas mõõtu määrata?“
„See on aja küsimus, kogemused…“
„Kas ka ehku peale?“
„Nii ta on, kuid oma „ehkut“ pead sa kontrollima. Ei ole ilus teha inimeste kallal pimekatseid!“
„Ma ei saanud veel täpselt aru, kuidas ma peaksin suhtuma energeetilisse massaaži: kas seda kasutada ja õppida või püüda seda mitte kasutada?“
„Suhtu nagu Suurde Meisterlikkusesse. Kuid pea meeles, et selles meetodis on palju „veealuseid karisid“ ja veel – ahvatlusi. Sest Jõud, mida selles massaažis kasutatakse, on Vaimu Jõud. Võetakse kasutusele „mõtteline programm“ astraal – eeterkeha pealispindse silumise saatel – see sõltub Meistri tasemest.“
„Siit ma teen järelduse, et õuna vaadeldes võib toituda ja kõhu täiski saada?“
„Piisava mõttejõu puhul on see reaalne, pojake. Kuid noorele ei ole see kontimööda. Äärmisel juhul võite teie, noored, ilmutada Emotsioonide Jõudu, Soovide Jõudu. Ja see jõud nõuab kontakti.“
„Käte pealepanekut? Nii, nagu teie seda teete?“
„Õige, nõuab käte pealepaneku meetodit. Sellisel juhul voolab Südame Jõudude difusioon sinu käte otsekui sillakese kaudu haige koha poole ja harmoniseerib seda ning haigus „muutub“ terviseks tänu sinu Armastusele.“
„Igal juhul see difusioon toimub?“
„Jah, igal juhul. Iga kord, kui puudutad võõrast inimest. Ja mitte üksnes inimest…“
„Kas isegi siis, kui teretad?“
„Oleneb, kuidas teretad. Kui sa pidasid silmas seda, et surud oma sõbra kätt või annad magusa suudluse oma Südamedaamile, siis sel juhul on difusioon asja eest. Kui aga karjud järve teselt kaldalt, et õde tooks sulle võileiba, on tegemist hoopis teistsugust laadi difusiooniga.“
„Kas difusiooni astesõltub mingitest tingimustest?“
„Sõltuvalt sellest, kui palju sa kiirendad või aeglustad seda protsessi oma mõtete kontsentreerimisega, muutub difusiooni aste oluliselt.“
„Kui ma lihtsalt panen käe haigele kohale ja vestlen haigega – kas sellest on kasu?“
„Nii head arstid teevadki, poja. Difusioon esineb, kuid ei ole eriti intensiivne. Kuid see on mõistlikum, sest ei kahjusta! Toimub iseregulatsioon. See on üks ravimise saladusi. Nii lihtne…
Kui suurendad mõtte abil oma jõuvoogu, on alati risk eksida ja üle pakkuda. Kuigi see ehk alati ei kahjusta, võib see su patsiendil esile kutsuda ebameeldivad tunded.“
„Olen lugenud mitmesuguseid metoodikaid käte treenimiseks, et valmistada neid ette ravipraktikaks. Kuidas teie neisse suhtute?“
„Üks noormees läks kõrvalisse kolkasse külla Targale, kes oli istunud mitu aasta vaikselt mediteerides. Noormees esitas talle küsimuse, kuid Tark vaikis. Siis istus noormees Targa kõrvale, võttis kaks telliskivi ja hakkas neid teineteise vastu hõõruma…
Mõõdusid päevad ja Tarka hakkas väga huvitama, mida noormees tahab sellega saavutada. Uudishimu välja kannatamata, hakkas ta üle mitme aasta rääkima:
„Mida sa teed, noormees?“
„Lihvin tellist, tahan tast peeglit teha,“ vastas too.
„Kuid kas võib siis tellist lihvides peeglit teha?“
„Aga kas võib siis mediteerimist praktiseerides Buddhaks saada?“ vastas noormees.
Asi ei ole käte treenimises, pojake, vaid Jõus, sinu südame oskuses kaasa tunda! Käed on vaid teejuhid. Aga rohuks on südame soojus. Käte treenimine ei ole ülearune, nii nagu ei olnud asjatu ka Targa vaikimine. Ainult et noormees osutus targemaks: peamine on otstarbekas tegevus. See annab sisemist Jõudu või Tahet.
Ja miks siis sulle ei peaks sobima puunikerdamine, mis sind nii haaras, või pesupesemine, ema õue koristamine, puulõhkumine, toiduvalmistamine?
Kõiges selles on kontakt. Puutudes kokku erinevate esemetega, treenid sa oma käsi pideva difusiooni tavris, ja mis peamine – see on alati otstarbekas! Kuid istuda ja tunnetada „torkeid“ – ka see on kasulik, kuid ainult „piinakambris“. Või autobussi oodates, kui nagunii ei ole midagi muud teha, kui iseendaga tegelda.“
„Nagu krahv Monte-Cristo?“
„Oled sa märganud vanglast vabanenud inimese pilgu tugevust?“
„Oma imestuseks oskan ma tänaval ära tunda nii võmme kui ka sulisid. Selle peale on mul hea nina olnud juba lapsepõlves.“
„See on kasulik omadus: sa oled võimeline tundma nende tähelepanu jõudu. Nad peavad alati olema ettevaatlikud ja sellepärast on nende mõte tugev, seda enam, kui nende karistusaeg on olnud pikk. Silmitsi iseendaga, kesk ümbritsevaid ohte, on nad endas kasvatanud sõdalase omadused: valvsus, tähelepanelikkus, kannatlikkus ja peamine – oskus mõtiskleda… Ära rutta ega nimeta mind amoraalseks õigustajaks! ÄRA rutta. Ma ei õigusta kedagi, kuid see on fakt. Nad on tugevad. Sellepärast, et on üksildased. Kuid sellest me veel räägime hiljem.“
„Kuulan teid ja kõik tundub olevat lihtne, aga kui asja juurde asuda, siis ei tule välja.“
„Kannatust, pojake. Oota. Mäletad, don Juan rääkis: „Sõdalane ootab oma tahet.“ Kui rääkida käte pealepanemisest, siis peamine on siin oskus teada, kuhu kätt panna ja kui kaua seda seal hoida.“
„Ja kuhu siis panna ja kui kaua hoida?“
„Aseta haigele kohale ja hoia, kuni käsi „jääb kangeks“.
Kui toimub difusioon, siis on tunne, nagu kaks magnetit tõmbuksid teineteise vastu ja hoiaksid teineteisest kinni. Kui aga difusioon on kadunud, muutub käsi „tavaliseks“ ja tekib tahtmine ta haigelt ära võtta, kuna „pole enam tarvidust“.“
„Kas see on alati nii?“
Alati, Ja veel – parem oleks käsi asetada paljale kehale, või siis läbi marli või rätiku. Riietus pärsib ravijõudu, olles sageli koguni ületamatuks takistuseks.“
„Kuid on olemas häbelikke patsiente. Kuidas siis toimida?“
„Bulgakov kirjeldab Saatana balli. Margarita on sunnitud end alasti võtma. Tasuks on tema soovide täitumine. Siin on saladus, sulle aga mõtlemisainet.“
Taat pilgutas salakavalalt silma ja naeratas.
„Häbenemine – see on saladus! See on see, mille eest Jumal ajas Eeva ja Aadama Paradiisist välja… Mõtle, mõtle, mõtle…sa oled noor.“

24. ISEENESE OTSINGUIL.

„Vanaisa, kuidas te suhtute ristimisse?“
„Nii nagu oma emasse ja isasse: me ei vali endale vanemaid, me ei vali ka tavapärast usku. Vanemad on mul ristitud ja ka mina ise olen ristitud õigeusu kirikus. Kas võin siis mitte austada vanemate otsust ja tahet? Kas ma saan siis mitte austada traditsiooni ja jätta ristimata oma lapsed? Ei, ei saa. Kombe austamine on möödapääsmatu.“
„Kuid kuidas te isiklikult suhtute sellesse tavasse?“
„Kristlus on Kalade ajastu Hing. Kristus joonistas liivale Kala ja valis esimesed apostlid just kalurite hulgast! Kas saab siis see, kes püüdleb Tulevikku, mitte austada Minevikku?
Minu vanaema, kes elas ära pika ja õiglase elu, lakkamatult töötades, uskus sügavalt Kristust Jumalat ja külastas pidevalt naaberküla kirikut, mis asus ligi kümne kilomeetri kaugusel tema tarest…“
„Kas te ise käite kirikus?“
„Vestluseks Jumalaga ei ole ilmtingimata vajalik külastada kirikut, piisab, kui ehitada Jumalakoda oma südamesse.“
„Täites kümmet käsku?“
„Olles siiras ja aus ja ARMASTADA…“
„Kuid teistele inimestele tundub see olevat imalik.“
„Käia kirikus teiste pärast, et nad näeksid sind paremas valguses, on silmakirjatseja osa. Nagu ka palvetamine, mida tehakse valjusti – selle kohta leiad arvamuse ka Piiblist.“
„Tähendab, võib olla usklik ja mitte käis kirikus?“
„Asi, pojake, ei ole selles, kus on sinu altar. Kõlab ju esimene käsk: ära loo endale ebajumalaid. Jumal on inimese hinges, tema südames. Ristitud saades me ületame joone hinges, kus asub Tema. Alati… Rohkem ma sulle praegu ei ütle: sina – ja ka paljud teisedki – ei suuda seda seni vastu võtta.“
„Miks te nii arvate?“
„Kaheaastasele lapsele on vara Raamatut kätte anda. Esialgu tuleb tähed selgeks õppida. Tõeline Tõde lõikab valjult kõrvu… Temast õhkub külmahingust ja sulle on see veel kahjulik: oled noor, ei ole veel tunda saanud Armastuse Soojust, seepärast ongi sul veel vara puudutada peent Mõistuse Jäisust, muidu muutud selliseks nagu Kay muinasjutust „Lumekuninganna“.
Kui abiellud, kasvatad lapsi, neid väärikalt Eluks ette valmistades, siis tuleb ka aeg supelda külmas Tõe voolus. Soojus – see on alguse- Jumal. Külmus aga lõpu- Jumal… Vikatimehe külm puudutus….“
Taat vaikis ja noormees ei esitanud enam küsimusi. Puud pragisesid lõkkes mõnusalt ja see heli kandus üle kogu õhtuse oru.
„Jumalakoda on vaja iseendas otsida veel sellepärast, et just isiklik, oma, individuaalne otsing teeb meid Inimesteks ja eraldab karjast. Miks hea Õpetaja õpetab vaikimisega või siis vasturääkiva vastusega? Sest sellisel moel pöördub küsimus küsija poole tagasi ja too, saamata „valmis“ vastust, hakkab mõtlema… Ta õpib jahtima, selle asemel, et lunida või varastada endale toitu. Ta otsib ise vastust, see aga teeb teda teadlikuks. Teadliku Tegevuse Rõõm – see viib inimest Teadmise juurde. Selles on Staaretsite saladus. Radoneži Sergi ja Sarovi Serafim on suure Ususangarluse näited. Nende elu oli pidev töö, kuid mitte orja töö, vaid teadlik, harmooniline! Ei ole vaja kirjutada raamatuid, ei ole vaja jutlustada – on vaja töötada! Teha teadlikult tööd, ja see muutub iga hetk kangelasteoks – see on Saladuste Saladus…. Seepärast räägingi sulle: VASTUST OTSI ISEENDAST! Ära kiirusta kummardama autoriteeti ja ära mõtle, et keegi on sinust parem. Keegi ei ole sinust parem, kuid andku Jumal , et sa ei mõtleks, et sina oled kellestki parem! Kõik me oleme võrdsed – igaüks meist täidab siin planeedil oma ülesannet…“
„Maailm on lava ja mehed- naised kõik vaid näitlejad. Nad ilmuvad ja kaovad. Inimlapsel on elus palju osi…
Selle tsitaadi ma kirjutasin juba kooliajal üles. Sheakspeare on teiega nõus, vanaisa.“
„Ma olen kritikaanlusest kaugel, pojake, nagu ka ükskõikne asjatute ja tühiste kiituste suhtes. Mäletad, kuidas don Juan ütles alandlikkuse kohta?“
„Kas sõdalase ja kerjuse alandlikkuse erinevuse kohta?“
„Sõdalase alandlikkus on teadlik alandlikkus. Kerjuse alandlikkus on aga alateadlik kaitsereaktsioon: nõrk ja vaene kaitseb end surma eest leplikkusega. Teadlik sõdalane demonstreerib oma alandlikkusega austust teiste vastu, võrdsust nendega ja on valmis täitma kõiki kohustuse, mida talle usaldab saatus. Sõdalane teab, et ta mitte midagi ei tea.“
„Nagu tarkki?“
„Jaa, kuid minu meelest on sõdalane targast ausam. Tark kardab elu ja peidab oma kartust vigurdavate ütluste ja illusoorsete targutuste taha. Rumal süda taipab rohken kui mõistus, ütleb rahvasuu. Sõdalane elab ju! Ta võitleb enda eest ja selle eest, keda ta armastab. Õigemini – selle eest, kes usub temasse ja armastab teda…“
Õhtuhämaruses kostis paljudele tuttav lauluviis…
„Lodjapuu…“
Taadi suust kõlas see nii tundeliselt ja ootamatult, et üliõpilane tardus lauluheli kuulates.
Lõpetanud laulu, muutus taat ootamatult kiiresti taas „endiseks“ ja jätkas vestlust.
„Ära kohane tänapäeva kaosega, vaid kuula vanu rindelaule: kui suur on neis Armastus ja Tahe!
On suur ime, et endiste lihtsate rindemeeste hinges on varjul säärane Vastupanu Võimas Jõud! Nad kaitsesid oma kodu! Kodu – see on teine Jumalakoda pärast Südant. Vaat kus Hing asub! Seal, kus on raske! Aga praegu? Ka praegu on omal kombel raske, kuid pisiasju on tohutult… Pisarad, pojake, need ei ole nõrkuse tunnus. Ka sõdurid pühivad teinekord põselt pisaraid… Kõrkus ja suurelisus ei ole tugevuse tundemärgid. Tagasihoidlikkus käib kuulsuse eel. Kui mitmekesine on inimene! Kord nutab, siis naerab… Oo, milline mõistatus selles on! Naer ja Pisarad, Armastus ja Vihkamine….”
„Mulle tuli meelde pisar silmis, mille ma kasepuust välja nikerdasin. Millega võib see seotud olla – minu selline „taies“?“
„See on osake sinu hingest. Ja see on tore: kes ei oska kaasa elada ja kaasa tunda, sel ei ole pisaraid. Pisarad on Elusad Pärlid. Pisarad võivad elustada. Mäletad muinasjuttu,kus armunud noormehe pisarad vabastasid nõidusest tema kauni pruudi? Kunagi ära sega inimestel nutta:: Pisarad on pihtimine, Hinge puhastamine. Seepärast ongi inimesel pärast nutmist kergem…“
„Ma tean…“

25 . TULIJAT ÄRA AJA ÄRA….

Noort meditsiiniüliõpilast huvitas ravimine käte pealepanemisega.
Selle meetodiga ravis taat paljusid haigusi ja uudishimulik tudebg tahtnuks üle kõige just selle kohta taadilt „välja pinnida“: Kuid Teadmamees, nagu te olete juba veendunud, ei tõtta oma saladusi paljastama, vaid valmistab noormeest metoodiliselt ette, et too kui tulevane arst ei tegutseks mitte ainult mõistusega, vaid võiks ka südamega inimesi aidata. Ilma selleta, nagu kinnitab vanataat, ravi ei ole…

„Vanaisa, kas käte pealepanemisega saab ravida ka oma lähedasi?“
„See on küllaltki ohutu meetod, kui ei kasuta just nõtte kontsentratsiooni. Seda kontsentratsioonivõimet aga on vähestel, nii et sellist meetodit võib julgesti soovitada tegelikult igale inimesele, kes soovib mõnda oma lähedast aidata.“
„Ma sain aru, et ema võib aidata oma last. Aga kas mees võib aidata oma naist või vastupidi, naine meest?“
„Mitte ainult ei või, vaid peab aitama! Käte pealepanemisega saab osutada kõige kiiremat ja efektiivsemat abi ja seda kõike tänu millele?“
„Tänu meie vanale tuttavale – difusioonile haige ja terve vahel.“
„Kuid mida veel on vaja arvestada – ega sa ole unustanud?“
„Ravi aega, kohta ja kestust. Parim aeg on haiguse algus, koht – haiguse pesa, ja kestus – kuni käsi tuimeneb.“
„Kuidas sa haiguse pesa kindlaks teed?“
„Sümptomite järgi – olen ju peaaegu juba arst!“
„See on hea, et sa sümptomeid tunned.
Kuid on vaja kindlalt teada, millises järjekorras seda teha, milline on mõju siseelunditele:
Maks>süda>kõhunääre ja põrn>kopsud>neerud.
Ja ainult nii! Vastupidises suunas toimub organismi kurnamine, hoidku Jumal, et sa seda ei unustaks! Liikudes käega piki seda elundite Rada, täidad neid jõuga ning elundid „ärkavad“ ja tugevnevad.“
„Kas see toimib kõikide haiguste korral?“
„Absoluutselt kõikide! Kusjuures säärase lähenemise korral ei ole vaja ennustada, kuhu haigus on oma juured peitnud, nii nagu Surematu Koštšei on peitnud oma elu. Selle avastab sinu käsi.“
„Kas ma pean siis seejuures midagi tundma, vanaisa?“
„Iga tunne käes on ebakõla tunnuseks.“
„Kas isegi väikeste kogemuste puhul?“
„Jah, pojake, isegi vähekogenud käe puhul – nagu sinulgi. Hoides järgemööda kakskümmend minutit kätt iga organi kohal – minu näidatud viisil-, sunnid sa tingimata haigust end ilmutama, kas või tühiselgi määral. Kuid haige ise tunnetab seda sinust kiiremini, tajudes valu, soojust, külma, sügelust, pisteid või mida iganes.“
„Kas siis tõesti igasugune tajumus on ebakõla tunnuseks? On see ikka nii?“
„Terve elundi puhul ei tunne patsient ega sina isegi tunniajalise kontakti puhul midagi.“
„Nagu ma aru saan, on see diagnoosimise meetod?“
„Nii diagnoosimise kui ka ravimise, pojake. Seejuures veel peaaegu eksimatu diagnoosimise meetod. Eeldusel, et ise oled terve ja et su käed on puhtad, nii nagu mõttedki.“
„Te räägite kiusatusest?“
„Jaa, Teadmamehe peamisest Takistusest. Kuid ära tõtta selle kohta akadeemilisi küsimusi esitama – elu ise näitab ja seletab seda sulle väga kõnekalt…“
„Kuid lubage siiski kindluse mõttes küsida: kas ma võin seda meetodit soovitada ka emale oma lapse ravimiseks? Näiteks, kui laps kaebab kõhuvalu?“
„Võid ka soovitada, kui näed, et sel emal on hea süda. Las silitab lapse kõhtu kellaosuti liikumise suunas ja pärast lihtsalt hoidku kõhu kohal on armastavat kätt. Arvan, et ta näed tulemusi.“
„Kui tihti võib seda kasutada?“
„Väheste kogemuste puhul mitte üle kahekümne minuti päevas. Ravijal aga taastub jõud kiiresti, seepärast on ta võimeline saama palju mõjuvamaid tulemusi.“
„Puhkust on vaja siis ravija enda jõu taastamiseks?“
„Taastumine on peamine, mille poole peab püüdlema iga inimene, kes soovib saada ravijaks. Difusiooni puhul kandub inimeselt inimesele üle mitte ainult elu – ehk kõhujõud- jaa-jaa, see, mis lähtub kõhust-, vaid ka südame jõud- emotsionaalsus, ning ka mõttejõud… Keskmisel inimesel on elujõud kõige tegusam. Sel, kel on soe süda, on peamine südame jõud. Sellel, kes on treeninud oma mõtte kontsentreerimist, on valdav mõttejõud. Esimene kantakse üle teisele inimesele iga kehalise kontakti puhul, teine sümpaatia puhul haige vastu, kolmas aga protsesside sügava teadvustamise korral.“
„Kas see on see, mida te olete nimetanud teadlikuks tegevuseks?“
„Ära rutta kasutama kolmandat jõudu! Ta on salakaval! Kas sa oled kindel, et sul on antud juhul õigus? Mina näiteks ei ole kindel, s.t. mitte alati ei ole kindel… Me ei saa kõike teada, seepärast ära rutta järeldustega! Kahte esimest meetodit saab kasutada rahulikumalt, need on vähem purustavad, aga kolmas…
Kui ei tunne sümpaatiat haige vastu, ei tasu talle ligigi minna. Kunagi ära riku peamist käsku…“
„Ära kahjusta?“
„Kui inimeste vahel on sümpaatia, siis juba üksnes selle sümpaatse inimese meenutamine annab haigele jõudu, seda enam tema viibimine haigevoodi juures, lahke sõna ja käepigistus…
Sümpaatia peab saama sinu indikaatoriks. Kui ikka on sümpaatia, siis saad inimest aidata isegi kõige raskemal juhul. Kui sümpaatiat ei ole, siis ära loodagi: aeg põrmustab su asjatud ootused…. Ning veel on vastutus… Ütlen ausalt, mõnikord lihtsalt ei viitsi avitada. Kuid kui palutakse isiklikult, kui haige ise pöördub sinu poole abisaamiseks, ÄRA ÜTLE ÄRA!
Tulijat ära aja ära – pea seda meeles terve elu, kõikidel juhtudel! Kui sinult palutakse abi, siis järelikult sa oled võimeline aitama, isegi kui sa selles kõvasti kahtled… Haige süda ei eksi, otsides abi just sinult. Eksida võib ainult terve inimese süda, kuid mitte haige oma. Tema tunnetab, kus on pääsemine, ja kui palutakse abi, ära pööra elule selga, vaid võta väljakutse vastu ja võitle. Võida oma laiskus ja kartus uue ning tundmatu ees. Täites kohust, ei aita sa ainult seda inimest, vaid ka iseennast. Sa kasvad! Nii jõus kui ka oma silmis- sa ei pea häbenema…. On ainult üks väärt võit: VÕIT ISEENDA ÜLE!
Sümpaatia, pojake, on pigem lõbu kui töö. Sümpaatia ei nõua pingutusi, sellepärast ei olegi ta Teadjale kõige tähtsam. Teine asi on kohusetäitmine. See on alati töö, pingutus, mis toob kaasa
TAHTE ja VÄÄRIKUSE!
See on SISEMINE AUSUS….“

26. KODU ON VÄIKENE UNIVERSUM.

Kui meie noor sõber taadi tarekesse astus, tundis ta alati mingit kirjeldamatut õndsalikku kergust ja mugavust, olles justkui ajata ruumis: ta tundis end olevat muuseumis, kus on kõik puhas ja korralikult ning armastusega paigutatud… Alguses pelgas ta toas liikuda, kartes seda mugavust rikkuda… Tikitud pildid ja käterätid, korras voodid tikitud patjadega, omatehtud mööbel, originaalse nikerdusega tammepuust kirjutuslaud, pildi ja ikoonid, mis taat on ise teinud, ning alati värske õhk… ja hea maitsva toidu lõhn. Toit on valmistatud selle inimese kätega, kes ei ole veel meie raamatu lehekülgedele sattunud, kuid kellel on taadi elus eriline tähendus – see on tema Abikaasa.
Andke andeks, et ma ei ole varem tutvustanud seda suurepärast naist ja kahe toreda tüdruku ema. Oh, kui palju peigmehi tiirleb taadi tütarde ümber! Kuid kas taat ise ongi nii vana, nagu meie mõtleme? Va kavalpea on see meie taat! Pole ta veel mingi ätt! Ta nimetas end nõnda juba nooruses, nii see ongi harjumuseks saanud…
Ei hakka rohkem süüvima. Nende pere pakub erilist ebatavalist jutuainet… Kuid veel ei luba taat mul sellest kirjutada. Ja kas üldse kunagi lubabki?
Huvitav! Minu „kiusatus“ pole teie omast väiksem. Tahaksin teile näidata – kas või silmanurgast piiludes, kas või natukenegi – seda Rahu , mis valitseb tolles sõbralikus peres, kuid ei tohi – „et mitte ära kaetada“ … Muidu saan taadi käest nahutada! Kuid mina ei taha nii huvitava inimese ebasoosingu alla sattuda…
PUHTUS… Meie noor sõber on juba ligi kuu aega söönud iga päev taadi naise roogasid, kuid pole ikka veel suutnud harjuda selle erilise õndsustundega, mida õhkub taadi kodukoldest…
„Ma lähen teilt ära rahulolematusetundega. Te olete mind ära võlunud kõigega: oma vestlusega, „katsetega“, naeratusega, maitsvate toitudega ja koduse hubasusega, oma töökojaga… Ma lausa põlen soovist elada nii, nagu elate teie!“
„Ega mina sind ära võlunud, mu noor sõber. See, mis sind on võlunud, on Siiruse ja Puhtuse Jõud!
Vestlustes ja naeratuses ilmutab end siirus, lõunasöökides minu teisepoole andekus, hubasus aga Puhtuse puhastav Jõud. No aga töökoda – seal olen ju ma ise. Tööriistad on minu nõrkus.“
„Taote kõveraid naelu sirgeks ja annate ürgelementidele uue elu?“
„Ma rõõmustan alati äsja sündinud loomingu üle!“
„Kuid kõige ligitõmbavam on siiski teie kodu!“
„Ütled, et on hubane? Noh, siin oleks sulle järgmine ülesanne! Rõivaste ja kodu puhtus on hädavajalik tingimus Puhtuse Jõuga sõpruse pidamiseks. Puhas riietus… Ei pääse sa Puhaste Jõudude ligi, kui sul on must särgikrae või määrdunud varrukad. Kui on võimalik pidada puhtust, aga sina oled räpane, siis hoia alt! Välimus, nagu olen öelnud, on visiitkaart Maailma ja seda peab iga inimene meeles pidama. Sama kehtib ka kodu kohta, mis on pühamu igale inimesele, kes on valinud tee elada Elu ja anda Vilju! Kodu on väike universum, kus sa võid saada peremeheks – Loojaks. Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi. Seepärast on tema kodu tema Maailm ja ta vastutab oma kodu eest Jumala ees… Pere ja Kodu – kus siis veel asub õnn, kui mitte selles? Väike on Suures ja Suur on Väikeses. Kõiksus on kodus, kodu Kõiksuses. Jumal valitseb Maailma, Inimene valitseb Kodu… Kord ja puhtus majas – see on ühtlasi kord mõistuses, hubasus hinges ja tervis kehas! Kui inimene teab, kus mingi asi asub; õpetab ta sellega oma mõistust korda armastama, organiseerib end sellega kui isiksust ning treenib distsipliini ja mälu. Mälu on ühe vana teadmamehe sõnade järgi peamine väärtus, mille järgi kogenud meistrid valivad oma õpilasi… Kunagi olin minagi Jossifi-taadi juures hinnas… Taat teadis palju, kuid mina ei jõudnud talt eriti õppida – olin veel liiga noor… Küll aga on meelde jäänud tema sagedane ütlus: „Õpi, sul on hea mälu.““
„Kas ta õpetas teile ka maagiat?“
„Ei, pojuke; ta vaid rääkis maagiast mitmesuguseid huvitavaid lugusid oma kogemuste põhjal. Ma olin tookord viisteist või kuusteist aastat vana, ei süvenenud eriti, vaid lihtsalt kuulasin huviga tema jutustusi.“
„Kas nii, nagu ma praegu teidki kuulan?“
„Ei usu. Sa oled vanem, sul on juba tahe teada saada ja õppida. Mina olin ju tol ajal ainult asjaarmastaja.“
Taat vajus mõttesse, kuid muutus siis oma „vana nipi“ abil taas endiseks ning jätkas.
„Pühkides korrapäraselt tolmu tubadest ja luues oma asjades korda, me justkui ütleme:“Mu kallid, ma ei ole teid unustanud, puhastan teid tolmust ja tuletan teile taas meelde, et pean teid meeles ja armastan…“ Asjad kuulevad sind ja elustuvad. Seepärast vaatad pärast koristamist oma elamist ning tunned seal elavust ja värskust. Jah, kõik ümberringi hingab elu sisse, asjad rõõmustavad, et nad on sulle veel vajalikud, et sa ei ole neid unustanud, ja nad teenivad sind tões ja vaimus!…“
„Aga mis siis saab, kui mul mõnda asja enam vaja ei lähe?“
„Juhtub ka nii, kuid ka siin on väljapääs olemas: ära kinkida! Või siis halvimal juhul – müüa. Kuid mitte kunagi, mitte iialgi ära viska minema!“
„Igale kaubale leidub ostja.“
„Täpselt samuti võib igale asjale varem või hiljem leida kasutamisvõimaluse, mis temasse elu sisse puhub ja ta uuesti õnnelikuks teeb.“
„Kuid kas siis ei saa minust Pljuškin?“
„Pljuškin korjas asju, kuid ei elustanud neid. Mina räägin ju teadlikust vanade asjade kasutamisest. See on looming, õilis looming. Ja Jõud, mis moodustub nende asjade tänulikkusest – sa õnnistad neid uuele elule. Vaata: nii Jõud kui ka Looming ja käte treenimine ravimiseks – kas sellest on sulle vähe? Aga sina ütled „Pljuškin“… Mis Pljuškin see on?“
„Kuid on ju võimalik asju koguda neile elu andmata?“
„Võib, kui laisaks muutud. Siis oled täpselt Pljuškin.“
„Tähendab, mingi oht siiski on?“
„Oht on kõiges…“
„Vabandage, vanaisa, kuid uudishimu saab võitu ja ma ikka küsin: kas on tõsi, et kui teie õuelt midagi salaja võtta ja sellega minema hiilida, siis ei saa aiast lahkuda enne, kui oled asja vanasse kohta tagasi pannud?“
„Eks sa proovi, siis saad teada.“
„Mul on ebamugav teha seda, ma ei ole ju varas!“
„Siis vastan: see ontõsi. Kuidas nii? Vastus on tänases vestluses. Kui minu asjad armastavad mind, siis nad ei taha minu loata oma kodust lahkuda ja neid aitavad selles kõik minu „kodakondsed“ – kogu TEADMATAADI KUNINGRIIK.“

27. ANALOOGIA MEETOD.

Meie üliõpilast ei veetle üksnes vestlused taadiga, mitte ainult tema kodu hubasus ega tööriistade mitmekesisus tema töötoas, vaid hoopis enam pakub huvi raamatukogu…
RAAMATUD huvitasid noormeest eriti. Sellis hulka raamatuid esoteerikast ja rahvameditsiinist ei olnud ta veel kusagil näinud. Kust küll taat neid nii palju kokku on korjanud?
„Vanaisa, mind üllatab, kuidas teil küll on õnnestunud soetada selline raamatukogu. Kui mul oleks nii palju raamatuid, siis ma ei väljukski toast, enne kui poleks kogu neis raamatuis sisalduva informatsiooni alla neelanud.“
„Ilmaasjata, pojake. Häid raamatuid ei olegi nii palju, nagu sina arvad. Ja kirjutatakse neis kõigis ainult ühest – elust. Kõige vääruslikum raamat on Elu ise! Tema ongi mulle kinkinud need raamatud…“
„Kas te neid praegu ka veel loete?“
„Mulle tuuakse kogu aeg uusi, ma vaatan need läbi.“
„Aga kas oma raamatukogu raamatuid loete?“
„Need teadmised on ammu minus olemas. Ma ootan nüüd seda, kellele need kinkida.“
„Tütardele?“
„Nemad on juba osa neist teadmistest ilma neid lugemata, minu kaudu omandanud. Võib-olla, pojake, saad sina nad endale.“
Noormehel pidi taadi viimasest lausest hing kinni jääma.“kas see võib tõsi olla?“ mõtles ta…
„Vaatan, kui kindel sa oma eesmärkides oled, ja hakkan sulle neid ükshaaval andma, kuid pärast iga lugemist vestleme sellest raamatust.“
„Nagu eksam või?“
„Pärast iga kivi paikaladumist tuleb usinasti kontrollida, ega müür viltu ole. Kuid praegu, pojuke, märgime maha alles vundamendiaset. Need, millest ma sulle räägin, on kõige elementaarsemad reeglid. Edasi tuleb juba vundament ja alles pärast kuuled sellest, mida sa praegu ei kannata ära oodata… Jajaa, nii peentest maagilisest võtetest kui ka sellest, kuidas ravida kõige raskemaid haigusi; kuuled selgeltnägemise võimalustest, kauguste ületamisest, levitatsioonist ja palju, palju muud. Esialgu aga… esialgu märkan sinus mõningat kahtlust.“
„Jah, teil on õigus. Kuidagi ei taipa veel, kuidas saab õuna süües ravida seda inimest, kes on selle õuna andnud. Me kõik ju sööme seda, mida meile kingitakse, mida meiega jagatakse, kanname kingitud riideid, kuid sellega ei päästa ju oma heategijaid õnnetustest ja haigustest, mis neid tabavad. Miks see nii on?“
„Uskumatu Toomas! Kui sulle kätte anda kaks juhtmeotsa ja ühendada need patareiga, mis annab üheks volti – kas sa tunned pinget?“
„Arvan, et ei.“
„Aga kui ühendada 900n volti?“
„Siis ilmselt raputab!“
„Siin on ka vastus sinu küsimusele : kaabel on õun, üks patarei on nõrk inimene, aga kümme ühendatud patareid – see on tugev inimene.“
„Kas tahate öelda, et kui õuna sööb nõrk inimene, siis on ka tagasisaadav energia nõrk, kui aga tugev, siis on see ka vastavalt tugev?“
„Sellepärast ongi tugev teadmamees võimeline ravima ilma rohtudeta, pelgalt sel viisil, et võtab anni vastu ja kasutab seda õigesti. Kui sa milleski kahtled, siis ära sattu paanikasse ja ära hakka midagi eitama, vaid püüa leida analoogiat… Väike on Suures ja Suur on Väikeses!“
„Elus ei ole ju nii palju tugevaid ravijaid. Nii et teie seadused ei käi mitte igaühe kohta!“
„Seadused ei ole sugugi minu omad – seda esiteks. Teiseks – jälle sa ruttasid mõtlematult küsima! Ühenda mitte ainult üks, vaid kümme patareid – siis on tulemus samuti tugev ja selgelt tunnetatav.“
„Sain aru, vanaisa! Selle asemel et anda üksainuke õun teadmamehele, võib anda oma kümnele sõbrale ja tuttavale – üks õun igaühele!“
„Mõtle edasi ja kaevu Armuanni seaduseni välja… Mõtle analoogiate abil: iga vastus on küsimuse kõrval – Oska vaid näha!“

28.PROTSESSI TEADLIK KIIRENDAMINE.

„Vanaisa, üks küsimus teeb mulle muret: kuidas määrata kindlaks haiguskulu maksimaalne kriitiline punkt?“
„Oled sa kunagi jälginud koeranaela kulgu? Tema arengus on mis tahes haiguse kolm faasi eriti hästi näha. Rumal ja võhiklik on pidurdada koeranaela kulgu söövitava rohuga peitsides; see ei ole alati hea, sest haigus, mis ei ole läbi teinud kogu tsüklit, tingimata peitub ja jääb ootama aega, mil sa nõrgened, ja hammustab siis teisest kohast, kus teda pole kerge avastada, veel keerulisem aga on välja ravida. Parem oleks kiirendada koeranaela küpsemist kuiva soojendamisega, samal ajal juures raviteesid. Kriitiline punkt, mis sind huvitab, on see moment, kui koeranael on küpsenud ja moodustanud „täiusliku“ valgetest verelibledest koosneva punni. Selle mädapaise avanemine (ainult mitte pigistades!) on kolmas, viimane staadium, mis – ma üha kordan – viib kas täielikule tervenemisele või siis „võltstervenemisele“, s.t. läheb üle krooniliseks vormiks.“
„Koeranaela on näha, kuid kuidas käituda sisehaigustega?“
„Kui sa õpid kasutama kätega ravimisega võtteid, siis on sul veel kergem määrata haiguse seisundit. Algul tunneb haige käte toimet tajude intensiivsuse tugevnemisena. Natukese aja pärast saabub tajude maksimaalne tase, mille kestus võib olla erinev, sõltudes nii sinu jõust kui ka haiguse järgust, pärast seda aga hakkab intensiivsus alanema. Seda tunned sina ja tunneb ka sinu patsient. See muutus tajude intensiivsuse alanemise suunas annabki märku, et haigus on ravija jõul võidetud ja tervis hakkab sestpeale paranema. Tervise Raamistik on olemas ning Tervise Keha hakkab järkjärgult kasvama.“
„Kas on ka nii, et ühest seansit ei aita?“
„Nii on see küllaltki tihti! See ei ole ainult ravija vähese jõu näitaja, vaid näitab haiguse raske staadiumi puhul ka haige nõrkust. Enamikul puhkudel näitab see antud haiguse kroonilist vormi. Ravija tunnetas esimese seansi ajal jõudude tööd, difusiooni, haige ei tundnud midagi, kuid hiljem… Alles kodus, mitu tundi, isegi mitu päeva hiljem, ta siiski tunnetab „protsessi“ ilmingut. Ravija jõud ei kadunud kuhugi – ta tundis läbi organismi varjule pugenud haiguse kaitsest. Kordusseansid on aga juba suuremate tulemustega: haigus jõuab kiiresti kriitilisse punkti, pärast seda aga hakkab inimene üha kiiremini tervenema.“
„Kui palju seansse on vaja, et protsessi tervenemise poole kallutada?“
„Niikaua tuleb teha, kui enam midagi ei tunne.“
„Aga kui piirdudagi sellega, et haigus kõigest suunata väljaravimise poole?“
„Ammutades toidust piisavalt jõudu ja elades mõistlikku elu, on patsient võimeline edasi ise taatsuma… Kuid see ei ole mitte alati soovitatav: see on töö poolelijätmine…“
„Kas teil on olnud selliseid juhtumeid?“
„On olnud tihti, kuigi ma seda ei soovi. Kahjuks inimesed ei oska olla distsiplineeritud ja kindlameelsed; niipea kui valu üle väheneb, pöörduvad nad tagasi vana juurde ja haigestuvad uuesti, kuid nüüd juba tõsisemalt… ja otsivad källe abi… Ma ei poolda seda – ja sellepärast olengi range! Tulevase ravijana pead sa veel ühte asja teadma: ära peata haigust, vaid KIIRENDA TURVALISELT TEMA KULGU. Tee nii, et juba alanud haigus võimalikult kiiresti ja vähem laastavalt kasvaks maksimumini ning, vananedes HETKEGA, sureks! Kogu see „maagiline köök“ peab olema sinu LAKKAMATU KONTROLLI all!
Toimi VASTUTUSTUNDEGA! ÄRA KAHJUSTA!“

29. MAAGILINE FÜÜSIKA.

„Vanaisa, kas ma võin selle kõik üles kirjutada, mis te mulle räägite? Kas see ei ole eriline saladus?“
„Tuleta meelde meie eilset vestlust – ärasöödud õuna efekti. Informatsiooni levitamine ei ole iseenesest ohtlik: info kasutamiseks on vaja jõudu ning lisaks veel sihikindlust. Kas tugevaid ja sihikindlaid inimesi on palju? Maagia, pojuke, kaitseb end ise: kes ei ole talle meelepärane, see kas ei kuule informatsiooni või siis kannatab oma liigse uudishimu pärast…“
„Kas on olemas oht, et tugev ja sihikindel inimene kasutab informatsiooni kurjasti?“
„Mis kurjast sa räägid? Inimese arutud teod karistavad eelkõige inimest ennast, meelitades teda oma võrkudesse, millest välja pääseda on peaaegu võimatu.“
„Peaaegu?“
„Šansse on sellel, kes teadvustab seda endale ja otsustab end muuta. Ainult rumal saeb oksa, millel istub.“
„Aga selliseid ju siiski on. Paljud püüavad teistele halba teha.“
„Jah, neid on palju, kuid nad kukuvad pähe neile, kes ammuli sui vahivad, kuidas oma istumise alt oksa saetakse! Ma olen sulle juba rääkinud, et timukas ja ohver on omavahel lahutamatult seotud…“
„Kas te siis lubate mul meie vestluse tuuma üles kirjutada?“
„Mina olen kohustatud vaid vastama, sina aga tee informatsiooniga, mida ise heaks arvad. Seda enam, et Tõde peitub alati ridade vahel ja mitte igaüks ei ole võimeline seda välja lugema. Kui sa oleksid hoolega jälginud õppetunde, võiksid juba Maagilise Füüsika põhitõdesid teada saada, kuid esialgu ajad sa „infomassi“ taga. Sa ei peatu, et luua korda selles, mis on sinus olemas. Aga kordaseadmine on üks tähtsamaid meetodeid teel Teadmise poole. Teeline teeb perioodiliselt peatuse, kogub värsket jõudu, korrastab varustust ja alles siis liigub edasi…“
„Millisest „maagilisest füüsikast“ te räägite, vanaisa?“
„Ta ei ole minu arust niivõrd maagiline, kuivõrd tõeline füüsika, kuid erineb „klassikalisest“ enama süvitsimineku poolest. See on tulevikuteadus. See on „nähtava“ ja „nähtamatu“, Elava ja Surnud Jõu ühendamine ning kahe alge, Taeva ja Maa vastastikuse toime uurimine… Mõte, pojake, on Raamistik. Ta on nähtamatu- nii nagu suguaktki ei näita vanematele nende tulevast last, kes on eostatud antud hetkel. Kuid möödub aeg, ja Raamistik kasvatab enda ümber Substantsi. Üheksa kuud – ja tulemus on näha: Jumalik Titt…“
„Kas maagiline füüsika on tihedalt seotud bioloogiaga?“
„Biofüüsika ongi seesama Maagiline Füüsika, pojake. Tuleviku füüsikas leiavad „varjupaiga“ universaalsed seadused, mis on kasutatavad kõikides sfäärides – põranda pühkimisest kuni rändamiseni ajas ja ruumis.“
„Ja te teate seda?“
„Midagi ma tean…“
„Ja räägite sellest nii rahulikult?“
„Kas ma peaksin siis sellest igasse ilmakaarde karjuma?
Aga kas üldse küsitaksegi selle kohta? Sina oma nooruse tõttu mõtled, et aktiivsus on igal poole esikohal. Igal asjal on oma aeg; sina küsid, mina vastan. Tähendab, et on tulnud aeg rääkida juba ka Maagilisest Füüsikast…“
„Kas te leidsite mind olevat väärilise, et võtta teilt Maagilise Füüsika õppetunde?“
„Jumal ise on sind mulle saatnud. Ma teadsin, et sa oled salaja minu vestlusi konspekteerinud, ja ma ei ole sellele sugugi vastu. Inimestele on teadmisi vaja. Seda enam, et sul on annet teistele teadmisi edasi anda, sinu Saturn on kolmandas majas. Ma kahtlen, kas sa hakkad pikalt ravimisega tegelema, kuid ei kahtle selles, et sinust saab omapärane reporter, mis on sulle palju meeldivam ja kasulikum. Teadmisjanu on sinus küllaltki tugev, kuid kannatust ja püsivust eesmärgi saavutamiseks on seni vähevõitu. Juhuseid ei ole olemas – sa oled see, kes kuulab ära! Sul oli võimalus näha, et mulle ei meeldi poolik töö. Kui oled tööl sarvist haaranud, pead selle lõpule viima… Ma püüan teadmisi edasi enda lihtsalt ja arusaadavalt, et mitte kunstlikult ületähtsustada oma isikut… Vastused on küsimuste kõrval, ja see, et meie, inimesed, ei näe neid, on meie häda, oleme laisad, et mõelda, mida teeme, mõelda, mida tunneme, ja mõelda, mida mõtleme!
Kas minu tunnid on sulle huvitavad?
Arvan, et on.
Kas nad on ka arusaadavad? Kui ei kiirusta ja mõtled iga tunni hästi läbi, siis kindlasti raskusi ei teki… Raskust arusaamisega… Kuid saavutamise raskusi on su elu ääretasa täis! Ole valmis kinnitama oma püüdlusi Teadmiste poole!
Jumal tänatud, et olen õppinud ühendama Suurt ja Väikest, ning seepärast ei tunne sa end Teel „väärituna“. See on minu jaoks väga tähtis.
Kõik me oleme siin maailmas võrdsed.
Sa pole nõus?
Põhjus, miks sa nõus ei ole, on selles, et ajad võrdsuse tõusuga segi. Päike on alati olemas, ehkki erinevatel kellaaegadel soojendab erinevalt!
Me kõik oleme võrdsed oma algse loomuse poolest, ainult stardipauk on igaühe jaoks antud erineval ajal…
Üks on oma Elu esimese kilomeetri juba läbinud, teine alles stardib, aga kolmas on jõudnud Finišisse. Värava juurde…
SINA OLED SEE, räägivad hindud. Sina oled see, millest sa hetkel mõtled. Kuidas sa mõtled endast hetke, nii ka demonstreerid end välismaailmale, aga see omakorda tasub sulle vastavalt sinu vajadustele…“
Vanaisa vaikis, ja lisas hagu lõkkesse, valas rohuteed kruusidesse ja jätkas:
„Peenmateeria maailmast on sinuga vara rääkida, seepärast ole kannatlik – iga asi omal ajal. Ma ise heameelega vabaneksin Teadmiste koormast, kuid mul ei ole õigust kiirustada.
Kõigepealt pean ma vastama sinu küsimustele meditsiiniprobleemide kohta ja sellega andma rahuldava vastuse sinu küsimustele, KUIDAS TERVENDADA INIMESI.“
„Miks te ütlesite „vabaneda?“ Kas teadmised on koormaks?“
„Nii imelik, kui see ka sulle ei paista, see on nii…
Kogudes kogemusi ja teadmisi, me teeme endid „raskeks“, nagu oleks seljas suur ja raske seljakott või mütsi asemel suur kivirahn. Mida vanemaks sa saad, seda raskem see on ja sa ei ole võimeline neid teadmisi enam rakendama vajaliku kiirusega. Teadmised solvuvad, et neid ei kasutata täie võimsusega, ja hakkavad sellepärast oma peremeest „õgima“ nagu näljased koerad, kes on võimelised oma peremehe kallale kargama… Realiseerimata teadmised ei ole ohutu asi! Seepärast räägitaksegi, et Meister peab leidma Õpilase.. Et oleks vanaduses kergem ja et saaks vabalt ära minna…“
„Kuid teil on ju veel vara surra, taat!“
„Ega ma surmast räägi, mu sõber. Ma räägin uuest teest. Ma ei ole veel nii vana: ma ei ole üldsegi vana, pojake. Varsti ma lahkun siit, kuid mitte elust. Mind oodatakse!“
„Kes teid otab? Ja kus, vanaisa?“
„Vanaisa sai siit kõik, mis tal vaja oli. Teadmised ja kogemused, annaks Jumal, võtad sina vastu. Aga meie abikaasaga… läheme kaugele…“
„Aga tütred?“
„Neil on oma elu. Noh, hakkame külastama üksteist…“
„Kuhu te siis lähete?“
Vanaisa naeratas ja sõnas paljutähendavalt:
„ELLU…ELUST ELLU…“

30. RAAMISTIK, SUBSTANTS JA VORM.

„Kujuta, pojake, endale ette sellist pilti: kalamees on kummipaadiga Dnepril ja püüab rahulikult kala. 50 meetrit temast eemal möödub aurik. Kas kalamees tunneb auriku liikumist?“
„Arvan, et tunneb. Auriku tekitatud lained kõigutavad paati.“
„Kas seda on tunda ka sel hetkel, kui aurik ja paat on ühel tasemel?“
„Ei. Seda tunneb siis, kui aurik on juba jõudnud teatud kaugusele ja esimene laine ulatub paadini.“
„Täpselt nii siseneb ka haigus inimesse: täpselt nii ta ka lahkub temast… Inimene ei näe veel haiguse kuju, kuid see on juba olemas. Spetsialist näeb. Täpselt samuti on siis, kui inimene on veel haige, kuid hea spetsialist leiab juba tervenemise tundemärke. Jälgi külmetanud inimest: algul on silmad ähmased, siis nõrkus ja luuvalu, aga seejärel temperatuuri tõus ja peavalu. Tervenemise ajal on küll palavik, kuid isu, energia ja soov liikuda viitavad tervenemisele. Sina kui tulevane arst pead oskama täpselt määratleda neid kahte momenti: raamistikku ja vormi.“
Kivi on juba puudutanud järve pinda, kuid laineid ei ole veel. Kui aga kivi on juba uppunud, püsivad lained veel pinnal.
„Kas see on analoogia meetod?“
„See on tunnetamise parim viis, sest Maailm On Tsükkel, mis koosneb liidetud tsüklitest. Tsükli seadused on universiaalsed iga tasandi jaoks nagu vene matrjoškade puhul.
On veel üks võrdlusvõimalus, mida on mugav tunnetamisel kasutada: taimed. Iga väline haiguse ilming – need on Lehed. Haige organism on Tüvi, elundid on Oksad. Haiguse põhjus on hinges, Juures! Ravija ülesanne ei ole ainult haigete lehtede eemaldamine ega okste päästmine nõdraks jäämisest, vaid on eelkõige hoolitsus JUURE eest! Kui puu hakkab kuivama, on vaja teda kasta värske veega. Ja läheb mööda tükk aega, enne kui vesi jõuab lehtedeni ja värskendab neid. Kuid päästmise hetk algas siis, kui juur hakkas toituma päästvast vedelikust… Pihtimine on tõelise tervenemise algus!“
„Tund, mil hingel hakkab kergem?“
„Tund, mil hingel hakkab keregm ja Juur avab end päästvale niiskusele… Tee endale selgeks – see on Aeg! Vee jõudmise aeg juurtest lehtedeni.“
„Missugune on sealjuures okste funktsioon““
„Oksad- elundid on spetsialisserunud juurest tõusva energia sünteesimiseks ja kohandamiseks lehtede vajadustele. Elundid on energia juhtmed. Elundi sünteesimis- ja juhtimisvõime väiksemgi rike viib organi rikkeni ja jõudude harmoonilise kulgemise üleüldise rikkeni… Seni tee aga endale selgeks peamine asi, mida ma sulle kohe seletan;
VORM SÜNNIB MÕTTEST! Mõtte ja Vormi vahel on AEG, mis sünteesib ja korrastab Substantsi.
Oskus näha Mõtet ja Vormi – see on kunst võtta Loomisest elavalt osa! Mil viisil?
TUNNETAMISE ja KAASOSALUSE kaudu…“
„Mis asi on Substants, vanaisa?“
„Substants – need on Jõud: see on kõik see, mida sa näed, kuid mitte tervikkogumina, vaid eraldi! See on mõistatus. Ratsionaalsus. Mõtlemine… Substants – see on see, millest me mõtleme tähelepanemise momendil: nii laud kui ka tool, kärbes või pähklipuuleht…“
„Kuid kõik need on ju vormid?“
„Vormid on siis, kui nad on „kui niisugused“, kuid sinu tähelepanekutes ei ole asi alati „kui niisugune“ – ta on substants, detail, peegeldus sinu teadvuses, sest sa ei näe kogu ta olemust, vaid ainult osa, fragmenti. Vorm – see on kõik koosluses kui tervik. Substants on vaid see vormi osa, mida sa oled võimeline tajuma.
Kaks inimest vaatavad loiku: üks näeb sogast vett, teine aga päikese peegeldust…“

13. ÜLE PÕLLU; ÜLE AASA….

Juulikuine mets. Vanake ja noormees lähevad mööda metsarada ja vestlevad millestki elavalt. Kuhu nad lähevad? Millest käib jutt?
„Panin sulle ette jalutada minuga siinkandi metsas, et avaldada sulle veel üks Jõu kogumise saladus. Maa on järgmine Kaitsja, kellega sa peaksid tutvust tegema. Astudes maapinnal, me toitume tema Jõust.“
„Kas iga liikumine annab Jõudu?“
„Võib öelda, et iga liikumine. Kuid kõige kasulikum on käimine.“
„Aga jooksmine? Kas siis jooks ei olegi tervisele parem?“
„Jooksmine on ka hea. Kuid ma soovitan mitte unustada käimist ja veel kord käimist! Kellele on pühendatud mälestusmärk Kontraktovaja väljakul?“
„Simsonile.“
„Aga veel?“
„Sain aru – Skovorodale! Rändurfilosoofile!“
„Õige. Rändur on alati tugev inimene. Jalgade kaudu omandame tarkust – maa soola. Saturnus on Ajajumal.“
„Miks siiski jooksmine vähem kasulikum on?“
„Sa ei küsinud õigesti. Jooksmine on kasulik, tuleb ainult arvestada, millise eesmärgi oled endale püstitanud. Jookmise ajal on inimene oma keskendatuse tõttu välismaailmale suletud, ta on „iseendas“, kasutab juba varem kogutud jõudu. Käies aga silmad vaatavad, kõrvad kuulavad, jalad kombivad, nina püüab lõhnasid, kopsud hingavad, täitudes Jõuga. Kõige tugevam ja rikkalikum energia kogumine toimub käies, eriti tundmatutel radadel.“
„Kas sellepärast palverändurid käivadki nii palju?“
„Nemad teavad, kus käia. Ja mitte ainult nemad. Meie alateadvuses on kõik tõed olemas ja läbi meie „kangestunud“ teadvuse tungib läbi vajalik tõde : näiteks jalutuskäik linnapargis on juba väike palverännak.“
„Te meenutasite Saturnust?“
„Jaa, Ajajumalat. Ta sümboliseerib tarkust. Ta õpetab suletust, piiramist. Kui inimene on välisega piiratud, hakkab ta enesele, oma elule rohkem tähelepanu pöörama, hakkab analüüsima minevikku – ja tema ette kerkib Jumal!“
„Kas mingi kujutisena, pildina?“
„Kui inimene on tundlik, siis mingi kujuna. Kui inimene on aga enam intellektuaalne, siis ilmub Jumal lihtsalt pisiasjades ja argielu detailides.“
„Kas grupiviisilised jalutuskäigud annavad jõudu?“
„Peaaegu ei anna. See, et me praegu kahekesi oleme, on ainult esimene kord. Edaspidi jalutad üksi.“
„Kui kaugele peab jalutama?“
„Sinul on see viga, et esitad liiga palju küsimusi, millele tead ise vastust.“
„Kardan eksida, sellepärast küsingi.“
„Eksida sa ei saa! Ennem võin eksida mina vastates. Kui sa aga omaette olles iseendalt küsid, siis vastus ei ole kunagi vale! See on seadus.“
„Siis ma vastan nii: millal ja kuhu tahan minna, sinna ka lähen.“
„Kõige parem on iga kord vahetada marsuuti, muidu ei saa maksimumi Muljetest ja Jõust.“
„Kas te ise matkate samamoodi?“
„Praegu peaaegu üldse mitte. Varem aga pidevalt.“
„Millisel kuul on seda kõige parem teha?“
„Minu meelest augustis. See on eriline kuu: Päike on nii lahke! Maa on rikas ja soe! Küpsus ja Jõud on kõiges! Aga mis sellest rääkida! Hiljem saad ise kõike teada nii palju, nagu ei mina ega keegi teine suuda sulle rääkida. Ainult sõbrune Maaga, saa temalt kaitset – ja sa saad teada palju saladusi, mis on lausa nina ees, kuid mida me oma toimetustes ja rutus lihtsalt ei märka. Seal, kus on küsimus, seal on ka vastus!“
„Mulle meeldib samuti august.“
„Eh, pojake! Ära lase aega käest! Pakiksid juba õhtul ühiselamus seljakoti ära, viskaksid sinna tüki leiba, tomatit, paar õuna ja istuksid homme rongile, ning teele! Sõida hakatuseks 30 km kaugusele ja siis mööda metsi ja külasid – Kiievisse välja! Siis sa hindaksid minu nõuannet!“
„Mul on praegu teiegagi meeldiv jalutada.“
„Minuga…. Kuid koos Loodusega oleks sul palju meeldivam. Ise käia on ikka ise käia! Praegu ei näe sa midagi enda ümber ega vestle hingega. Sa kuulad mind ja mõtled sellest, mida mina räägin.“
„Järelikult on meie käik kasutu?“
„Jälle sa esitad asjatu küsimuse. Ma ju tutvustan sind Tingimustega.“
„Tingimustega?“
„Nüüd küsin mina. Nimeta need tingimused, mille puhul annab matk jõudu?“
„Esiteks: maa sool – tarkus, mis siseneb meisse jalgade kaudu.
Teine : üksindus.
Kolmas: vaadata, kuulata, sisse hingata, haista, kompida, maitsta.
Neljas: ära käi üht ja sama rada kaks korda.“
„Kas see on kõik?“
„Parim aeg on august.“
„Unustasin Kosmilise Risti : pööripäevad.“
„Kas neis on eriline jõud?“
„See on võimalus näidata üles solidaarsust Kõiksuse seadustega!“
„Kas te ka teete seda?“
„Kindlasti! See on rituaal. See on omane kõigile peenmaailma valdkondadele. Omapärane „ohver“ Kõiksusele. Selles on suur varjatud maagiline mõte, aga sellest on meil veel aega rääkida. Praegu on tähtis tutvuda Maaga, et ta võtaks sind oma kaitse alla.“
„Kas kasutan endist tehnikat?“
„Vaata hoolega mind, sest ma ei hakka midagi seletama.“
Taat tõusis künkale.
Kummardas nelja ilmakaarde.
Tõstis käed taevasse ja suunas sinna ka oma pilgi.
Kummardas maani, peene ja ootamatult plastilise liigutusega laskus kükki ja heitis kõhuli. Lamas viis minutit, siis tõusis aeglaselt ja seisis sirgelt ning uhkelt, ristates käed rinnal.
Uuesti kummardus nelja ilmakaare suunas, kordas žesti Taeva ppoole, kummardas maani, puudutades seda kätega, ja nagu varemgi, ristas käed rinnal. Seisnud natuke, pöördus taat aeglaselt sinna, kus ootas noormees.
„Kas said aru?“
Vastata polnudki midagi ning õpilane noogutas vaikides.
„Tähtis hetk!“
„Milleks?“
„Vaimu suunamiseks.
Üks – taassünni poole.
Teine – hävingu poole.
ÄRA AJA SEGAMINI!“

14. VÕIMAS DIFUSIOON.

Vana Teadmamees istub pähklipuu all laua ääres. Ta ees on kaks tühja klaasi ja tühi pooleliitrine purk.
„Tere, vanaisa! Kas teil käis keegi külas?“
„Kas sa arvad seda taara pärast? Sa eksid. Ma hakkan sind kurssi viima ravimisega, oled ju seda nii kaua oodanud.“
Taat võttis tühja purgi ja ulatas õpilasele.
„Mine too puhast vett ja mööda minnes võta lilleklumbist peotäis mulda.“
Õpilane täitis palve ja istus laua äärde.
„Nüüd vaata.“
„Taat valas vee kahte tühja klaasi.
„Oletame, et klaas veega on inimene. Praegu on mõlemas klaasis vesi puhas: mõlemad inimesed on terved. Mis saab edasi?“
Taat võttis laualt mulda ja pani seda ühte klaasi ning segas veega, kuni see muutus häguseks.
„Nii satub ka haigus inimesesse ja ta tervis nõrgeneb, nii nagu muutus vesigi sogaseks. Sogase veega klaas kujutabki haiget inimest. Meil on kaks inimest: haige ja terve. Tervet kutsume Ravijaks. Haige tuleb Ravija juurde abi saama ja algab seanss….“
Taat valab mõlema klaasi segu purki tagasi ja segab seda.
„See, mida sa praegu näed, toimub ka ravimise ajal.“
Järgmisena kallab purgi sisu jälle kahte klaasi.
„Mida me nüüd näema? Millised on muutused?“
„Kontsentratsioon on ühtlustunud. Neis klaasides on ühesugune sogane vesi.“
„Aga mida veel?“
„Veel seda, et haige on saanud puhtamaks, kui oli enne raviseanssi.“
„Õige. Haigus jagunes haige ja Ravija vahel ühtlaselt. See toimub alati, ükskõik milliste kontaktide puhul.“
„Aga edasi?“
„Haigel hakkas kergem.“
„Kuid Ravija sai osa haigustest endale!“
„Nii, ja nüüd pöördumegi tagasi meie endiste õppetükkide poole! Ravija ülesandeks on pidev puhastumine ja jõu kogumine! Ja mida kõrgem on Ravija meisterlikkus, seda kiiremini taastab ta oma puhtuse.“
„Kuid patsient ei saanud ju päris puhtaks?“
„Seda küll, kuid kui sedasama protseduuri korrata, pidevalt segades haiguse jäänuseid Ravija puhtusega, siis ajapikku haige puhastub täielikult.“
„Kas see ongi difusiooniilming?“
„Jah, difusioon. See on meie kallihinnaline vahend, ilma milleta ei toimu ükski eluline protsess. Kui sa selle üle rohkem mõtled, seda jälgid, siis avastad enda jaoks palju uut ja kasulikku.“
„Nüüd ma saan aru, miks te mulle siiani ei andnud konkreetseid retsepte. Kogu asi seisneb taastumises.“
„Õigesti said aru: kui ei oska end taastada, ära topi oma nina ravimisse. Arst, aita iseennast! ütlevad targad. Muidu kõik haigused ja hädad, millega kokku puutud, langevad sulle surmava lasuna kaela. Sellepärast ei ruttagi ma sulle valmis teadmisi kandikul ette andma. Ilma Kaitse ja Isikliku Jõuta Peenmateeria Maailma sekkuda üritaja on lihtsalt rumal ja naiivne enesetapja!“
„Vaata aga vaata, kuidas lood on!“
„Kui inimene topib uudishimust nina Teadmiste Maailma, ei kahtlustagi ta, et tagasiteed ei ole, ees aga on lõputud avarused täis ohte.“
„Kuid see on ju huvitav!“
„Nii ja naa. See ei ole niivõrd huvitav, kuivõrd hoopis eluline. Inimene elab Teadmiste Maailmas! Ta õpib Elu tundma, ei tunne enam hirmu, tema jaoks pole väljapääsmatut olukorda. On ainult Tee, mis tulvil Ohtusid ja nõuab Valvsust, Ettevaatlikkust, Tähelepanu ja Ennastsalgavust…»
„Mul hakkas teie jutu peale õudne!“
„Kuid ometi ei ole see ohtlikum, kui ületada sõiduteed sinu armsas Kiievis! Teadmisi ei ole vaja karta, seda enam, kui ollakse sihikindel. Teadmiste- inimene sarnaneb alpinistiga. Teadja tee on romantiku tee. Kuid ainult tugeva romantiku! Argpüksidel ei ole teed Peenmaailma!…
Aga nüüd uuesti klaasidest. Difusioon… Mõtle ja õpi, jälgides difusiooni. Ta on kõiges. Kui asetad käe inimesele või teretad, kui räägid, vaatad või mõtled, isegi kui magad ja näed und – kõik see on difusioon. Jõu vahetus. Selles ongi Ravija tarkuse saladus.“
„Mida on vaja õppida?“
„Õpi taastama Jõudu. Selles on saladus. Muu on ainult prügi silmaajamine. Retseptid? Hiljem saad isegi aru, et need mängivad teisejärguslist osa… Peamine on sinu Jõud. Kõik siin maailmas toimub sama printsiibi järgi, nagu näitasin sulle kahe klaasi ja purgiga. Meisterlikkus seisneb oskuses seda näha!“
„Kas on võimalik, et Ravija ei puhastu haigelt saadud saastast?“
„On võimalik. Muidugi on võimalik.“
„Mis siis saab?“
„Siis haigestub ta ise.“
„Kuidas määrata piire?“
„Piire peab teadma. Peab olema pidevalt valvel, et märgata oma sisemist märguannet:“Stopp!“ Nii saabki aru. See märguanne on igas olukorras erinev, seepärast ei olegi muid kriteeriume.“
„Aga kui ei jälgi ja ei kuule seda signaali?“
„Parimal juhul tulevad ainult…liigsed sekeldused.“
„Kuidas see „Stopp!“ külab?“
„Igaühel on see erinev ja ega seda ei olekski võimalik seletada.“
„Intuitsioon.“
„Kuidas te ise tunnete piiri?“
„Mina? Mul ei ole enam piire.“
„Kuidas nii?“
„Kaotanud oma „mina“, muutud määramatuks, mõõtmatuks.“
„Kuid teil ju on oma „mina“?“
„Siis on, kui ma kellegagi räägin, näiteks sinuga, Kui ma aga ravin, siis mind pole olemas!“
„Kas te muutue nähtamatuks?“
„Mingis mõttes jah!“
„Kui ma jälgin teie ravimist, kas ma siis teid ei näe?“
„Näed, aga siis ma enam ei hakkagi ravima: mina tajun sind ja sina oma tähelepanuga tood minu „mina“ kehasse tagasi.“
„Ei saa aru.“
„Mõtle. Seda, mida ma praegu ütlesin, on eriti raske mõista. Kuigi…teie, noored, olete praegu andekad. Võib-olla saadki aru… Sellepärast ütlesingi, et usun…“

15. KAAMELIASTEL.

Küla serval asub suur küngas, millelt paistab kätte kogu ümbruskond paljude kilomeetrite ulatuses. See on sama küngas, kus noormees õppis avastama Tuult ja tutvus Maaga. Praegu on nad kingul kahekesi koos: tudeng ja teadmamees. Mis nad seal teevad? Kuulame ehk meiegi?

„Kuula, pojake, jutustan sulle loo Õpetajast ja kahest õpilasest.
Tarkuse Õpetaja juurde tulid kaks venda, Vanem ja Noorem. Vanem kummardus ja ütles: „Suur Õpetaja, tahaksin saad kõige Tugevamaks Sõdalaseks ja tulin teie juurde, et te õpetaksite ming võitlema. Selle eest kohustun täitma kõiki teie juhiseid.“
Pärast langetas pea Noorem – tema väljendas austust üksnes kummardusega, lausumata midagi.
„Kas sa ei soovigi midagi?“ imestas Õpetaja.
„Ma tahaksin aidata venda, sellepärast tulingi teie juurde,“ vastas noorem vend.
Palju erinevaid tõid andis neile Õpetaja, hommikuti ja õhtuti aga treenis vanemat vanda. Vanem, täites ülesandeid, mõtles alati: „Ma saad kõige tugevamaks.“ Noorem aga nautis tööd, leides igas uues Õpetaja antud ülesandes mingi varjatud õppetunni.
Möödusid päevad, kuud ja läheneski õpingute lõpp.
Õpetaja kutsus vennad oma juurde ja ütles: „Olen teiega rahul. Igaüks saab oma tasu, seda, mida on teeninud. Kuna vanem vend palus Jõudu, siis saab ta Jõu. Noorem ei palunud midagi – ja saab Eimidagi.“
„Kas ma võin nüüd igaüht võita?“ küsis Vanem.
„Jaa.“ Ütles Õpetaja.
„Kuule, noorem vend, proovime õige minu Jõudu sinu peal!“ hüüdis vanem vend, tahtes haarata Nooremat ja teda maha paisata. Kuid vaevalt oli ta vennale lähenenud, kui komistas ja kukkus! Kui palju ta ka ei proovinud, ikka ja jälle kukkus, ja nii ei suutnudki ta ligi minna oma nooremale vennale, kes seal rahulikult seisis.
„Õpetaja, aga ma ju ei suuda kõiki võita. Ma ei suuda isegi oma nooremale vennale lähedale minna!“ imestas Vanem.
„Kui sa soovid teda võita, ei ole ta sulle vend. Ta on Eikeegi! Teda ei ole olemas nende jaoks, kes tahavad teda hävitada. Kas sa siis oled unustanud, et sina said Jõu, aga tema Eimidagi. Igasuguse Jõu vastu on olemas teine Jõud, kuid Eimillegi vastu ei ole midagi! „ ütles Õpetaja ja lahkus.“
Taat vaatas kavalalt õpilasele otsa ja naeratas.
„Kas te peate mind vanemaks vennaks?“
„Paistab, et sa ise arvad nii, kui juba küsisid. See on sinu sisehääl, mis sulle ette ütles. Ja ei eksinud. Kus suitsu, seal tuld…“
„Tuleb välja, et kes midagi konkreetset soovib, ei saa mitte võitjaks?“
„Me juba rääkisime sellest.“
„Kas Timukast ja Ohvrist?“
„Jaa. Nii nagu Timukas vahetab koha Ohvriga, nii ka Võitja vahetab Võidetuga kohad.“
Kuid peale Võitja ja Võidetu on veel olemas Võitmatu!“
„Kas see on noorem vend?“
„Jaa, see kes e l a b…“
„Kas see, kellel on eesmärk, ei elagi?“
„Ta elab oma ahtas väljamõeldud maailmas. Inimene, kes elab ratsionaalselt, sarnaneb eesliga, kelle seljale on kinnitatud kepp, mille esiotsa külge on seotud kaameliastlatutt. Eesel püüab seda kätte saada, kuid sama kiiresti, kui ta liigub, et toiduni jõuda, pageb see tal eest ära.“
„Mulle on päris solvav, et ma ei tunne end enam ainult vanema vennana, vaid ka eeslina!“
„Seda ei ole ütelnud mitte mina, vaid sa ise ütlesid. See on aga väga hea: see on võimalus peatuda, seisma jääda. Kui eesel lõpuks taipab, et ei saa rohututti kätte, jääb ta seisma. Aga seal, näe imet, leiab ta oma nina eest mitte ainult rohtu, vaid ka ojakese, millest vett juua. Pealegi, miks sa otsustasid, et Võitmatu on olla lihtne? Me kõik oleme teatud mõttes eeslid. Igaühel meist on eesmärk. Ei maksa ju solvuda peegli peale, mille abil me näeme, et nägu on must!“
„Kuid selliseid nagu noorem vend on ju ometi olemas?“
„On, ja neid on palju. Neid kutsutakse Ivanuškateks. Aga ometi pärivad just nemad kuningriigi. Vaat nii!“
„Nagu muinasjuttudes?“
„Muinasjutt on elu, ainult et Universaalsetes Sümbolites.“
„Luiskejutt on muinasjutt…“
„Kuid tas terake on tõtt! Nii et – õpi! Ja ära õpi ainult sedaviisi, et loed ja küsid palju, vaid tegutse! Tehes mis tahes tööd, mõtle sellest tööst enesest, nagu tegi noorem vend. Selles on saladus. Ja kõige suurem raskus.“
„Kas saab siis spetsiaalselt mõelda tööst ja varjata tegelikku eesmärki?“
„Iseennast petta? Ei, pojake, iseennast ei peta. Sa võid udutada ükskõik kellele, ainult mitte iseendale. Kordan uuesti: siirus on Võitmatu relv. Võitmatu taandub teinekord, kuid kunagi ei saa teda põrmu paisata. Siirus – see on sisemine ausus.“
„Kas on siis ka teistsugust ausust?“
„Väline ausus on silmakirjalikkus. Ta kõigest paistab „aususena“.“
„Miks siis ei või otse öelda: silmakirjalikkus?“
„Seepärast, et inimene ei tunne iseennast ja peab aususeks seda, mis seda tegelikult seda ei ole. Peaaegu alati on tema tegude taga peidus peen, märkamatu eesmärk.“
„Aga miks ta ei tunne seda?“
„Ta tunneb seda, kuid ei taha täpsemalt määratleda. Õigemini – kardab määratleda.“
„Miks ta kardab?“
„Sellepärast, et kui ta tunnistab oma ebaausust, siis tekib vajadus end parandada, see aga nõuab vaeva! Kuid inimene on laisk.“
„Kas laiskus siis ongi ebaausus?“
„Minu arvates, jah, ebaausus. Inimene peidab enda ja teiste eest oma tõelist Nägu, teades, et see nõuab „suurpuhastust.“ Arvab, et kergem on ette manada Mask, kui raisata aega ja jõudu ENESEPUHASTUSELE….“

16. NAISTEPUNA KUNINGRIIGIS.

Mööda teed, mis käänab metsa poolt ümber järve, liiguvad kaks rännumeest. Ongi nemad, meile tuttavad vana teadmamees ja tudeng, taadi õpilane.

„Täna pead sa selgeks saama Taimeriigiga tutvumise seadused. Sellepärast me otsimegi praegu Kuningat, kes meile räägib…“
„Kuningat?“
„Naistepuna, meie kandi kõikide ravimitaimede Kuningat.“
„Aga miks otsida? Teda on siin palju.“
„Sa pead ise valima puhma, mille juurde jääme.“
„Sel juhul ma valin selle,“ näitas noormees suurele puhmale ühel ligemal kingul.
„Täna otsustad sina,“ ütles taat, ja nad ronisid sellele kingule ning istusid noormehele meeldima hakanud taime kõrvale.
„Kõigepealt pead sa teadma, et taimed on sama moodi elus kui meie sinuga ja oskavad suhelda. Ainult, et teiseskeeles. Ravija ülesanne on nende keel ära õppida. Sest see, kes tahab taimedega sõbruneda, peab nendesse suhtuma nagu sõpradesse, kuid ka nagu õpetajasse: Taimeriik võib palju õpetada! On mul õigus, Kuningas?“
„Aga miks just Naistepuna on Kuningas?“
„Minu jaoks on Kuningas just tema, aga sinu jaoks võib-olla mõni teine taim. Aeg on mind veennud, et parimat taime Jõu ja Ravimise jaoks ei olegi kui Naistepuna ja tema truu abikaasa Pune ehk Vorstirohi. Teisi taimi ma peaaegu ei kasutagi.“
„Ammu juba või?“
„Varem ma kasutasin paljusid taimi. Kuid mida rohkem kogemusi, seda lihtsamad ja kvaliteetsemad on ravija vahendid.“
„Kas teised taimed on nõrgemad?“
„Ei. Nad kõik on tugevad. Igal taimel on oma eriline Jõud. Kuid ravijal peab olema oma taim, või siis mõned.“
„Ja millega see on seotud?“
„Sellega, et nendega peab olema sõber! Kas sul võib olla palju ustavaid sõpru?“
„Kas see siis on võimatu?““
„Tõelisi sõpru ei ole palju. Samuti taimi ühe ravija kohta. See on minu kogemus – selles on mind veennud pikk elu…“
„Aga kuidas nendega tuttavaks saada?“
„Kuidas ise paremaks pead, niimoodi tutvudki. Kindlasti meeldib sulle mingisugune taim teistest rohkem. Mina näiteks palun taimel mitte solvuda ja lubada mul noppida leheke või õieke. „Haavakohta“ tuleb määrida süljega. Milleks? Selleks, et sinu jõud aitaks taimel haava ravida. Hoolikalt mäludes söön valitud taime anni ära.“
„Ja mida see annab?“
„Pideva kontakti. Kui sööd teadlikult osa taimest, siis tekib side, sest osa taime hingest saab osaks sinu hingest; seda peab aga tegema teadlikult ja sõbralike tunnetega. Siis on sul ükskõik kui pika vahemaa tagant taimega side ning sa võid kasutada tema teeneid ja Jõudu. Muidugi juhul, kui taim sind oma sõbraks võtab.“
„Kas võib juhtuda, et ei võtagi?“
„Kui sul on omakasupüüdlik mõte. Kui sa ei tutvu siiralt, vaid näed ette oma kasuahnet eesmärki. Kui ei tegutse südamest.“
„Isegi kui eesmärgiks on ravida?“
„Oleneb motiivist. Kui ravid tasu eesmärgil – siis ole ettevaatlik! Sest see on Vägivallamaagia: kuni sa oled tugev, on taim sinu teener, kuid niipea kui sa nõrgened, tuletab ta sulle kõik meelde! Kui sa tervendad tervendamise pärast – siis ohtu ei ole, sest kahju taime Jõust ei saa olla.“

„Isegi kärbseseene omast?“
„Kui oled taimedega küllalt sõbralik ja veendunud, siis isegi mitte kärbseseent. Siirus on erakordne kaitse!“
„Aga mis on veel tähtis?“
„Neile tuleb tasuda abi eest.“
„Kuidas seda veel tehakse?“
Alati ja igal pool hoida taimi, igasuguseid taimi! Bakterist kuni paplini. Arvan, et nimetan Naistepuna õigusega Kuningaks. Ta juhib oma riiki. Kuidas toimid sina, kas sinu kaitsealust solvatakse? Või veel lähemalt – nooremat venda?“
„Ma kaitsen teda.“
„Samuti kaitseb ka Naistepuna. Kui ma käituksin halvasti ükskõik millise taimega, kaotaksin oma sõpruse Ravimtaimede riigi Kuningaga. Saad nüüd aru?“
„Kuid teised ilmselt rikuvad seda reeglit ja ikka ravivad taimedega?“
„Kas neil on ka palju edu?“
„Vähe või palju, aga on.“
„Käsitada taimede Jõudu ja mitte omada nendega sõprust – see on, nagu ma ütlesin. Vägivallamaagia. See, kel on rohkem Jõudu, võib seda kasutada nõrgema üle valitsemiseks. Kuid see on ajutiselt nii! Ma ei soovita sul sellele teele asuda. See ei ole mitte ainult ohtlik, vaid on ka väga rumal ja primitiivne… See on eilne päev. Tulevane ajastu seisneb LEPINGUS. Lepingumaagia on see, mille poole pead püüdlema.“
„Veevalaja ajastu?“
„Jah. Partnerluse, Vendluse ajastu Lepingu ehk Kokkuleppe alusel. Sümbolite dešifreerimise ajastu…
Sa ütled, et „ravivad“. Kui palju on praegu teatmikke, kui palju retsepte, ja nad kõik on segased, veelgi enam – nad on väheefektiivsed. Ilma sõpruse ja taimede nõusolekuta ei ole mingisugust kasu, usu minu kogemusi!“
„Aga mingisugunegi kasu ikkagi on?“
„Ainult „ehitusmaterjalina“. Kui ehitusmaterjal tuuakse platsile, siis see ei ole veel maja! Majaehituseks on vaja Jõudu, ehitusmeistreid. Keemilised ained on ehitusmaterjaliks, aga Elujõud ehitusmeistriteks. Tabletid, retseptid. Millest me rääkisime on, „ehitusmaterjal“! See aitab, kuid vähe…“
„Jõudu on vaja?“
„Jaa, on vaja Elava Jõu, Taimede „hinge“ toetust – siis on kõik nagu peab!
Varem ravijad teadsid, kuidas ravida. Nüüd aga otsitakse teadmiste tippe ja kujutatakse end „ravijatena“. Kõik kirjutavad, kõik teavad kõike, aga seda nad ei tea, et enne kui sisenetakse, tuleb uksele koputada, teha jalad puhtaks ja küsida luba sisseastumiseks!…“
„Kas siis need raamaturetseptid on kasutud?“
„Ei, nad on kasulikud, väga kasulikud. Aga ainult siis, kui taim ei ole sulle vaenlane! Kuid paljudele on taimed praegu vaenlased.“
„Miks te nii arvate?“
„Vaata tallatud muru, lõhutuid puid, käestlastud aedu, puudelt äralõigatud koort, lapsi, kes lõhuvad oksi, uusaastakuuski, mis vedelevad peale pühi, ja kui oskad tajuda situatsiooni, siis kuuled Taimeriigi oigeid.“
„Kas ta on solvunud meie kõigi peale?“
„Ei, ta on meist targem. Ja õiglane. Ta solvub nende peale, kes teda solvavad. Kuid selle Looduse vastu peetava sõja taustal on isegi see, kes ei kaitse, kuid ise hoidub vägivallast, taimede sõber!“
„Isegi tegevusetus rõõmustab neid?“
„Jaa, sest sellisel juhul ei ole see tegevusetus, vaid hoidumine rumalatest tegudest! On ju õigus, Naistepuna?“
„Kas ta vastab teile?“
„Vastab.“
„Aga kuidas?“
„Kui ta on minuga nõus, siis tunnen sisemist kergust ja paremat tunnet. Kui aga pärast öeldut mind miski segadusse ajab, siis ei ole ta nõus.“
„Kas mina võin ka niimoodi aru saada?“
„Proovid – saad teada. Kuid kuula edasi, seda enam, et praegu räägib tema. Me oleme tema Kuningriigis ja räägime temast. Ja ta kasutabki mind, et vastata sinu küsimustele.“
„Kuidas te teate, et ta tahab vastata minu küsimustele?“
„Mul on tema Kuninriigist sulle kerge ja meeldiv rääkida.“
„Kas see on alati nõusoleku kriteeriumiks?“
„Alati. Kui midagi „läheb kergelt“, siis tähendab, et selleks on olemas Olemuse nõusolek.“
„Kuidas konkreetselt kasutada ravimisel Taimeriiki?“
„Ma juba ütlesin: tutvuda, neid mitte solvata – ja nad ise näitavad sulle vajaminevad retseptid kätte.“
„Ja kõike võib teada saada nendega vesteldes? On see tõesti tõsi?“
„Ma ei ole „mainpuleerija“, vaid räägin seda, mida kuulen…“
„Ja võib läbi saada ilma raamatutarkuseta?“
„Seda ei olegi vaja. …. Öelduna valeks saab mõte, on lausunud targad. Tõde on kas vaikimises või ridade vahel… Raamatutes on palju väljamõeldisi, autori erahuvisid. Kõik on sassis. Palju on liigseid, teisijärgulisi konventsionaalsusi. Kuid tegelikult on kõik palju lihtsam.“
„Kuid kas on mingeid reegleid taimede korjamiseks ja rohtude valmistamiseks?“
„Neid on palju, kuid kasutan vaid väheseid, aga mõjuvaid. Millal korjata? Siis, kui taimedel on „malha-aeg“ ja kui sul on hea tuju. Kuidas siis korjata? Eelnevalt küsides taimelt luba. Kuidas säilitada? Parem on kuivatada varjus ja hoida spetsiaalsetes, oma käega õmmeldud riidekottides. Kuidas kasutada? Vaat see on saladus. Keetnud rohu valmis, ei tohi seda lasta täielikult jahtuda, vaid tuleb tarvitada sooja joogi esimest, „neitsilikku“ Jõudu. Soojendades on vaid Materjal, kuid ei ole Meistrit. Jõudud enam ei ole, pea seda meeles! See on tähtis reegel. See muide puudutab igasugust toitu. Ülessoojendatud borš ei ole enam Jõud, ta on vaid keemiliste elementide kogum. Nii on ka kõige muuga…“
„Jahtunud toitu on siis kasutu süüa?“
„Ei, pojake. Ikka kasulik. Ainult selles puudub Elus Jõud. Jahtunud toidu Jõud on roiskumise jõud. Aga Elava ja Surnud jõu vahel on erinevus.“
„Mis on „surnud“ jõud?“
„See ei ole isegi jõud, vaid tema puudumine, vaakum. Surnud jõu „äraseedimiseks“ kasutatakse sinu jõudu, kuid alles nende mõlema vastastikune mõju annab konstruktiivse tulemuse. Erinevus on selles, et „elus“ jõud tugevdab immuunsüsteemi, aga „surnud“ jõud nõrgendab seda. Said aru?“
„Aga kuidas määrata vajalikke kontsentratsioone?“
„Kui sa ei ole päris rumal, siis määrad ise ega küsi nõu. Selleks on vaja tunnetust. Nagu näed, ei ole palju reegleid. Peamine on taimede nõusolek, vastastikune kokkulepe.
Peaaegu oleksin unustanud! Õigel ajal tuletas ta mulle meelde: säilita van tõmmis! Ära kunagi viska minema neid rohtusid, mille „parim enne“ on möödas! Võid sattuda Kuninga juures ebasoosingusse. See sarnaneb sellega, kui jätaksid oma langenud kaasvõitlejad matmata lahinguväljale ja kiirustaksid ise paraadile. Mõistad?“
„Aga kuhu need panna?“
„Kõige parem on kümmelda nende leotises, pruukides nende Jõu ülejääke kasulikult. Halvim on kaevata nad maasse, eriti kuhugi puu alla. Seda on väga tähtis meeles pidada! Kui sa nüüd hakkad tulevikus täitma neid tingimusi, millest ma praegu sulle rääkisin Taimekuninga nimel koos oma kogemustega, siis sellest on küllalt, et saada heaks taimedega ravimise spetsialistiks.“
„Aga kui ma ikkagi kasutan üldtuntud retsepte?“
„Kui oled taimedega sõber, siis tuleb see ainult kasuks!“
„Veel üks küsimus: mida taimed kuulavad, aga kui neile ei meeldi minu patsient? Mis siis saab?“
„Arukas küsimus. Jaa, seda esinebki kõige sagedamini, sest see, keda taimed armastavad, praktiliselt ei olegi haige. Kuid ka vastus sellele küsimusele ei ole keeruline. Taimed kuulevad sinu palvet ja aitavad isegi seda, kes neile ei meeldi. Ja ravivad.“
„On see tõesti nii?“
„Kui ta edaspidi kahjustab taimi, siis saadavad nad talle haiguse tagasi, ja järgmine kord on sul juba raske neid nõusse saada, et sellist inimest ravida.“
„Aga kui „kahjustaja“ kasutab raamaturetsepti, mitte ravija oma?“
„See teeb talle ainult kahju. Mitte alati ei paista see välja, kuid on kindlasti olemas. See on seadus. Kui minnakse Teadmamehe juurde, siis rohul on esmatähtis mõju ainult meistri õnnistusel ja meistri retsept toimib ainult väga täpselt juhiste täitmisel. Kui näidata üles oma „initsiatiivi“ ja muuta tingimusi, siis rohi ei mõju.“
„Initsiatiiv – kas see on see, kui retseptis midagi muuta?“
„Jaa. Sellega võib end kahjustada, mitte ainult toimet neutraliseerida.“
„Miks nii?“
„Tänulikkus! Austus teadmamehe vastu – see on ühtlasi Kuningriigi austus selle vastu, kes teadmameest austab. Pealegi on iga sisemine ebaausus targa vastu karistatav. Taimeriik karistab neid, kes solvavad tema saadikut, Ravijat.“
„No on alles värk! Justkui poliitika!“
„Jaa, see ei ole nali. See on Peenmateeria Maailm, kus kõik on omavahel OSADUSES.
Seepärast ÄRA MITTE KUNAGI EGA MITTE KEDAGI SOLVA!
Sa peaksid juba teadma, et sa ei solva ainult keha, vaid kõike, mis on kehaga Osaduses. Aga me ei tea mitte alati, millised jõud võivad olla ükskõik millises liivateras. Võib isegi öelda, et me ei tea seda kunagi!“
„Kas see on pelgus?“
„Ei, see on Eetika. Ja austus. Ei ole vaja mõelda, et me oleme vägevamad ja kõigest üle. Kõik on maailmas võrdsed. Ma olen sellest sulle juba rääkinud. Kõigisse tuleb suhtuda austusega. Need on esialgu sinu jaoks ainult sõnad. Sest sinu teadmised on alles ees, kui oled ületanud oma takistused ja mõõdalaskmised. Pidevas võistluses Elu eest seisnebki Liikumine, Muutumine ja Aeg. Aeg on Saturnus, mis tähendab Tarkust, nagu sa juba tead…“
„Kas Jõud on nõrkuses?“
„Toimimine Toimimatuse kaudu. Nii elavad Suured Targad. Kotkas-Sõdalane on see, kes on Teel Teadmiste poole!…
Iseenese võitmise poole….“

17. ISEKESKIS ALLIKAGA.

„Ma olen imestunud, vanaisa. Te olete nii vastupidav, et minul, noorel inimesel, on raske teiega sammu pidada. Oleme käinud juba ligi 20 kilomeetrit, aga teil ei ole veel vähimatki märki väsimusest.“
„Ole vait ja tunneta ümbritsevat ilma, siis ei väsi ka sina. Kuigi just väsimust oleks sulle praegu vaja!“
„Kas meil on veel kaugele minna?“
„Ei, varsti tuleb Tema meile vastu.““
Nad laskusid uhtorgu. Siinne kant oli erakordselt maaliline ja hämmastavalt vaikne, paistis olevat asustamata, kuigi siinsamas lähedal asus väike talukoht. Nad läksid mööda endist jõesängi. Aeg oli lähtekoha veidi edasi nihutanud, kuid oru ilu oli säilinud.
„Kas siin vett on kusagil lähedal? Kangesti tahaks juua.“
„Näed, rohi on siin, vaatamata aktiivsele suvepäikesele, roheline ja värske. Tähendab, on ka vett. Sinna me lähemegi. Seak võtab meid vastu selle oru Peremees-Allikas.“
„Tähendab, me tulime kohtuma Allikaga?“
„Täna on sul hea võimalus temaga tutvuda.“
„Aga miks te mulle enne ei rääkinud meie matka eesmärgist?“
„Et sa ei teaks eesmärki. Tuleta meelde mõistujuttu, mis ma hiljuti rääkisin. Liiatigi on väsimus esimeseks sammuks teel sihtkoha poole.“
„Mis on siis järgmine samm?“ Ma olen nii väsinud ja ootan järgmist…“
„Teine samm ongi tutvumine. Kuid enne kui hakkad tutvust sobitama, tuleb puhastuda. Jalgsikäik väsitas sind, tegi varudest tühjaks – nüüd oled sa veel enam vastuvõtuvõimelisem. On, kuhu salvestada uut värsket Jõudu – mõistad?“
„See oleks nõnda, et kui näljasele maitseb ka tükike leiba, siis täissöönule ei maitse tortki. Jah?“
„Jaa, sa said aru. Higi viib sinust „jäägid“ välja, aga jalad kulutavad liikudes vana jõus tagavara. Muljed on uus Jõud, mida hoomab see, kes kasutab edasiliikumiseks oma keha. See on täienduseks käimise tehnikale. Aga siin ongi minu Vana Sõber!“
Taat läks Allika juurde, mis oli piiratud tammelaudadega. Vaikides puudutas ta laudu, kiirustamata ja õrnalt, seejärel ammutas pihuga vett ning jõu.
„Praegu on sul just õige aeg, ilma viivitamata, tutvuda Vetekuningaga. Mina lähen laman natuke rohul ja soojendan end päikese käes, sina aga räägi, katsu teda, tunneta ta iseloomu. Kui see sul õnnestub, saad palju teada: Vetekuningas on helde!“
„Kas Ta võib siis juba esimesel korral omaks võtta?“
„Kui ei saa su peale kurjaks, siis võib. Heakene küll. Ära tee endale küsimustega tüli ja ka mina ei sega sind enam…“
Taat lahkus.
Noormees algul rääkis Allikaga, ning siis, joonud veidi pihust jääkülma vett, istus seljakotile Allikast lähtuva ojakese kõrvale ja asus imetlema väikeste särapärgade mängu, päikesekiirte heiastust pulbitseva lätte erakordselt kristallpuhtal ja elaval vetevoolul… See oli nii meeldiv ja õnnis südamele ja tervele kehale pärast pikka käimist, et ta ei tahtnud enam kuidagi rääkida, mõelda, soovida – ta lihtsalt rõõmustas… kergelt ja vabalt.
Taat nägi oma õpilase andumust. Jaa, see noormees oli Vetekuningale sümpaatne. Talle avanes Lahustumise Jõud. Taat nägi seda ja ei hakanud seepärast oma tähelepanuga segama, et mitte katkestada dialoogi… Ta pööras oma tähelepanu päikesele. Kotkas silmitseb Päikest.
Õhtuks oli kumbki mees küllaga nautinud suhtlemist Vee elemendiga ning nad said taas kokku teel elektrirongile.
„Lähme vaikides, räägime rongis. Praegu on sul tähtis vaikida. Las muljed kinnituvad sinus, leiavad oma pesa.“
Nii nad läksid vaikides kogu tee ja alles rongis noormees ütles: „Oma imestuseks ei tunne ma end väsinuna. Tagasiteel oli mul nii kerge, et kui ma ise seda ei oleks tunnetanud, ei usuks ma kedagi, et see võib nii olla. Kuigi ma ei jõudnudki tutvuda Allikaga: mind haaras selline laiskus, et ma lihtsalt andusin päikese käes pulbitseva ja mängleva vee nautimisele, ja pärast jäin üldse tukkuma…“
„Nii lihtne see ongi?“
„Sinuga on lõbus! See ei ole lihtne! Et võita Valitseja selline usaldus, on vaja omada erilist Hinge! Aga Hinge lihvimine – see on Töö! Sa oled ära teeninud Vete tunnustuse. Praegu sa lihtsalt tunnetasid tema tänu sulle. Kui sul on raske, on vähe jõudu, sa võid lõdvestuda ja meenutada, mida täna tähele panid. Meenutamine saab sillaks sealse „sinu“ ja selle „sina“ vahel, kes lamab või istub siin toas.“
„Ja see annab Jõudu?“
„Jah, kuid see sõltub sinu võimest kontsentreerida oma mälestust. Ainult ära kellelegi räägi, kust nimelt sa Jõudu saad. Kokkulepe Jõuga on rangelt individuaalne ja keegi ei pea teadma neid kohti, kust sa saad Toetust ja Kaitset.“
„Kas selleks, et keegi ei saaks kahjustada?“
„Ei, see ei ole peamine põhjus. Suhted Jõuga sarnanevad abikaasadevaheliste suhetega: kahe vahel ei pea olema kedagi komandat. Kui sa midagi teed, siis tee seda ainult koondatud tähelepanu ühe kiirega. Ühega!“
„Aga kuhu jääb siis tervik?“
„See on juba teine mõiste. Võib muuta fokuseerimise kohta, kuid „lõhkuda“ fookust ei tohi. Muidu kaob liikumise „muusika“, see muutub „n u r ge l i s e k s“, k a n d i l i s e k s. See ei ole siirus, vaid silmakirjalikkus, sisemine ebaausus…
Vesi, pojake, on kõige tugevam puhastav vahend. Isegi mitte vahend, vaid puhastuse tuum, olemus. Ennemuiste teati seda ja kasutati igal pool. Puhas allikavesi on Elav Vesi. Tervendamisel on ta väga tugeva ravijõuga. Nii joogina kui pesemiseks. Kui ma olin alles algaja, siis pärast ravimist armastasin pesu pesta : kontakt voolava veega oli mulle parim ja lihtsaim vahend „haigetest“ energiatest puhastumiseks. Õigemini – see oli jõudude täiendamise, Vaimu taastamise vahend.“
„Aga kas te Jõu asupaikade meenutamist kasutasite?“
„Kui ausalt öelda, siis ei. Miks? Püüdisn leida jõudu iseendas. Ära ilmaaegu õrrita….
Pealegi, kui Allikas tunnistas sind omaks, siis iga veelomp on sulle Allikaks. Nagu Taimeriigiski, kus iga taim on terviku lüli ja iga väiksemagi liikme solvamine riivab ka Valitsejat ennast.“
„Järelikult peab hoidma igat vett ja vedelikku?“
„Kui kraan tilgub – rutta parandama. Muidu Allikas unustab su ära. Ja ära raiska ilmaasjata vett! Kokkuhoidlikkus on Jõu saladus. See, kes taob sirgeks kõverad naelad, ei sure metalli läbi. Mõtle, kaevu mu viimasesse lausesse. Seal on midagi peidus…“

18. SEEMNETERAS ON JÕUD.

Taat istus oma armsa pähklipuu all aias. Tema ees laual oli õun. Näinud õuna, mõistis õpilane, et vanataat on talle valmistanud ette järjekordse „näidistunni“.

„Tere, taat. Nagu ma aru saan, ootab mind täna „Õuna“ õppetükk?“
„Ütle mulle, mis on õunas kõige kasulikum?“
„Te olete juba rääkinud: õun alandab palavikku. Järelikult on ta kasulik külmetushaiguste ravimiseks.“
„Aga millel õuna selline omadus sinu meelest põhineb?“
„Arvan, et jaheduse pärast. Oma keemiliste omaduste tõttu.“
„Jahe niiskus kuiva kuumuse vastu. Õun on vastukaaluks keha nõrgestavale palavikule.“
„Mõju on sama, ainult et õun on palju iidsem ja sellepärast ka kõige tugevam selles valdkonnas.“
„Kas Piibli õun, paradiisiõun?“
„Seda küll. Ja siiski, pojake, mis on viljades kõige tähtsam?“
Taat vaatas küsivalt noormehele otsa.
„Seeme?“
„Õige, seeme! Seemnetesse on koondunud kogu saladus ja Jõud, õigemini – Jõuvarude võti. Selles ongi asja mõte. Sellepärast teadmarahvas suhtubki seemnetesse eriti hoolikalt ja tähelepanelikult.“
„Kas nad sealt ammutavadki jõudu?“
„Ka sealt.“
„Mil viisil nad seda teevad?“
„Neid süües. Kuid mitte nii, nagu sina seda teed.“
„Kuidas siis seda tehakse?“
„Hästi läbi närides ja nautides igat seemnekest.“
„Mis siin erilist on?“
„Sina, pojuke, armastad vist istuda oma ühiselamus voodiserval, näsides saia ja uurides konspekte. Õige?“
„Juhtub.“
„See, kes kogub Jõudu, närib tillukest õunaseemet tähelepanelikult, kiirustamata ja väga hoolikalt minutit viis, mitte vähem, ja süüvib tema maitsesse… Kogu ta tähelepanu on seemnel, mitte anatoomiakonspektil. Seeläbi saabki seeme osaks temas endas. Peale selle ei anna see ainult Jõudu, vaid ka Tarkust.“
„Kes kaua närib, see kaua ekab! Nii või?“
„Elab kaua ja targalt.“
„Aga kuidas on teie kinnitusega, et Tarkus tuleb jalgade kaudu?“
„Jalgade kaudu ja kontide kaudu. Et närida kiirustamata, on vaja kannatlikkust ja distspliini, enesedistsipliini. Aga kannatlikkus ongi ju tee Tarkuse juurde.“
„Vaat kus nipp! Selle peale ma pole tulnudki.“
„Sa ju ise väljendusid vanasõnaga – sa siis tead seda. Miks sa siis ei mõtelnud tema tähendusele? Muinasjutud ja vanasõnad on kõige hinnatumad Tarkuse õpikud.“
„Siis peaks see kõlama nii: käi jala ja näri kaua – saad targaks! No on alles…! Teiega, vanaisa, igav juba ei hakka.“
„Sa proovi – ja näed, et see pole sugugi nii lihtne, kui mõtled! Kuigi sa mängitsesid lõbusalt selle fraasiga, ütlesid siiski tõe välja. Jala käies sa toitud muljetest, aga toitu korralikult närides täitud materiaalse jõuga ja ühined Kuningriigiga.“
„Millise Kuningriigiga?“
„Aga vaat siin, sõbrake, võta heaks või pane pahaks – neid peensusi on siiski veel vara sulle avaldada.“
„Miks?“
„Lähed küll „niiti mõõda“, kuid eksid ikkagi ära ja tagasi ei oska pöörduda. See on nagu kärbseseene söömine. Ohtlik, pojake, ohtlik! Nõrguke oled sa selle asja tarvis.“
„Aga kas te hiljem võite seda mulle teada anda?“
„Kui muutud tugevamaks, siis räägin, praegu aga küsi midagi lihtsamat.“
„Te ütlesite, et õun aitab külmetuse puhul. Aga kas on võimalik siis ainuüksi õunaga külmetust ravida?“
„Oleneb, millise tähelepanuga sa seda õuna võtad. Kui kõik õigesti teha, siis võib ka ühe õunaga külmetust välja ravida.“
„Ja kuidas see „õigesti“ on?“
„Esiteks, süüa seda õuna õigel ajal; teiseks, hoolega ja aeglaselt mäluda; kolmandaks, vajalikku tähelepanu ja kontsentreeritusega omastada seemnete Jõudu.“
„Ja saadki terveks?“
„Hakkad tervenema! Ega see ole võlutrikk, et lehvitad käega – ja maja ongi valmis! Tervis hakkab paranema. Sais aru?“
„Sain.“
„Peab olema küllalt tugev, et päästa oma tervis ühe õunaga. Sa ära seda meetodit esialgu ainuõigeks pea, vaid kasuta ravivahendite kompleksi.“
„Ja mis sinna kompleki kuulub?“
„Seda on nii igav jutustada!“
„Aga tehke lühidalt, öelge kõige tähtsam.“
„Tähtsaim? Kõige tähtsam on oskus ära tunda haigestumise kolm faasi: algus, kriitiline seis ja haiguse taandumine – kas tervenemise või kroonilise vormi poole. Tõve arenedes kaasneb haigusprotsesse kasv, enesetunde halvenemine. Mis siin vaja on?
Puhastust! Mitte süüa, vaid rohkem juua, soovitavalt raviteesid, et viia organismist välja kõik liigne ja mürgine. Ja kategooriliselt loobuda toidust, kuigi esimeses faasis ei tahetagi süüa. Isu, pojake, on signaaliks, et on saabunud kriisimoment ja haigus on alustanud taandumist. Organism tegi selgeks, mis talle on vajalik, ja nõuab Ravimit. Alles sellest momendist võibki süüa õunu. Algul õuna viljaliha, siis seemned. See parandab kiiresti.“
„Kas ka kroonilist vormi?“
„Kui ei anna organismile piisavalt jõudu, hakkab haigus end varjama.“
„Kui aga palavik on nii suur, et seda on vaja alandada?“
„Rahvapäraselt määritakse äädikalahusega, kaetakse soojalt ja antakse juua kummeliteed. On veel üks võimalus: kus sa kuivatad talvel ühiselamus oma pesu?“
„Rõdul?“
„Kui tood pesu umbsesse tuppa, tunned siis sealt õhkavat värskust?“
„Jajaa, see vist meeldib kõigile.“
„See ongi Jõud. See ongi lamavale haigele täiendavaks toeks. Need on õhu ja värskuse päästvad annused. Muidu toimub palaviku tõttu kopsudes ülekuumenemine, mis ei lase terveneda. Kaks froteerätikut – üks voodi juures ja teine rõdul. Ning vahetada neid tihedamini. Mida tihedamini neid vahetada, seda kiiremini haige kosub ja terveneb.“
„Aga kui lihtsalt teha rõduuks lahti?“
„Ja saada lisaks kopsupõletik. See on juba liig – eriti talvel. Niiskus võib ka kahjustada! Kõik, mis üle normi, on mürk! Ma olen juba rääkinud sulle sellest. Ning jälgi, et ei söö õunu üleliia, eriti seemneid, muidu võid saada mürgituse. Ära aja Jõudu taga! Tarkus on parem, kuna temas on Kannatlikkus ja Mõõt ja Ajastatus.“
„Miks te siis räägite alati Jõust?“
„Jõud on mõõdapääsmatus. Jõuga võid sillutada Tarkuse Rada. Ilma Jõuta sa seda ei suuda, saad Teel hukka. Ainult et tegelda Jõuga üleliia – see on enesetapp, kuna ta ise tõukab sind Nõmeduse Kuristikku. Nahistadki siis seal põhjas…“

19. ÕPILANE JA MEISTER.

„Vanaisa, mis vahe on Õpilase ja Meistri vahel?“
„Erinevus on Möödapääsmatuses ja Initsiatiivis. Õpilasel ei ole õigust määrata oma tegutsemise hinda. Meister aga peab seda tegema.“
„Miks nii?“
„Sellepärast, et Õpilane ei tea täpselt, kuidas lõpeb tema üritus, Meister aga teab seda. Õpilane riskib alati kahjustamisega, Meister aga ei kahjusta, kui järgib Seadust.“
„Noh, aga Õpilane võib ka Seadust täita?“
„Õpilane, kes järgib Seadust, ei ole enam Õpilane, vaid Meister.“
„Kuidas aru saada, et Õpilasest on saanud Meister?“
„Meistril ei ole sisimas kahtlusi, vaid tal on oma tegude suhtes täielik kindlus. Õpilasel ei ole veel seda kindlust, sellepärast ta ei saagi, ta häbeneb määrata oma töö hinda. Miks nii? Sellepärast, et ta „täidab karmat“, nagu nüüd räägitakse, ta lahendab oma probleemi partneri vahendiga, seejuures veel ehku peale. Nad on karmaliselt seotud, Õpilane ja Patsient, nii nagu Timukas ja Ohver, kellest me juba varem oleme rääkinud. Üks on Tervise, teine Tervendamise Võtme otsinguil. Niipea kui võti on leitud, kostub kohe „stopp“. Sestpeale meister ei otsigi enam endale Tööd – nüüd hakkab Töö ise Meistrit otsima. Kes oskab, selle juurde ta tuleb! Kes ei oska, see õpib, otsides ja meelitades endale ise „käealuseid“….“
„Kuid see on ju ohtlik! Sellise Õpilase skalpelli alla sattuda on ohtlik!“
„Kuidas siis muidu? Niisugune on elu, pojake. Teistsugust ei ole antud. Annab Jumal ameti… Varem või hiljem saab Õpilane vajaliku kannatlikkuse ja sihikindluse korral Meistriks. Ja siis on ta uhke oma Töö üle.“
„Nagu Amossov?“
„Oma raamatus „Mõtted ja süda“ – nii on vist selle pealkiri – vastab ta hästi seda tüüpi küsimustele nagu sinu oma. Ja veel Bulgakov… Ravija elu ei ole see kõige kergem.“
„Miks peab Meister ise määrama tasu?“
„Seda oleksid pidanud juba taipama, kui mu sõnad ei ole sul kõrvust mööda lennanud.
Tasu – see on ohver. Kui sa oled veel Õpilane ja sinu ning patsiendi vahel käib jõudude vahetus, te mõlemad valmistate teineteist ette elu järgmiseks etapiks. Sina annad Tervist, tema Kogemusi ja Teadmist. Meister on täiuslik! Talle ei ole kedagi vaja, kuid tema on vajalik haigetele! Õigemini – nad vajavad tema meisterlikkust. Ja sellepärast on Jõudude tasakaalustamiseks vajalik ohver – osa selle inimese tööst, kes on abi järele tulnud. Endas kindel, näeb Meister haiguse astet ja suudab määrata hädavajaliku ohvri taseme haige poolt. Taipasid?“
„Jaa. Aga kui õpilasele antakse tasu, mis siis saab?“
„Kui antakse, võta. Kui keegi annab midagi omast vabast tahtest, siis see on vajalik andjale endale!“
„Aga kui see on liiga suur kingitus?“
„Kas või pool kuningriiki. Võta ja ära häbene. Oska ainult seda andi õigesti kasutada.“
„Kas see on nii tähtis?“
„Me oleme sellest juba rääkinud. Hea! Meistril ei ole tingimata vaja hoida käsi haige kohal ja anda talle kanget rohtu. Võtnud anni vastu, võib ta haige kohe koju saata. Anni – ohvri- õige kasutamise tulemusena tervendab ta inimest mis tahes distantsilt.“
„Kas telepaatiliselt?“
„Telepaatiast räägime mõni teine kord. Mõtle ise oma küsimuse üle. Sa peaksid kuuldu põhjal ise leidma vastuse. Kuid siin on üks nõks.“
„Ja mis nõks see on, Vanaisa?“
„Nõks seisneb selles, et abi suurus sõltub alati ravija isiklikust Jõust, juhul kui ta kasutab sellist, vaimseks nimetatud ravimeetodit. Arvan, et hiljem räägime sellest rohkem ja üksikasjalikumalt…“
„Aga kuidas te suhtute klassikalisse massaaži?“
„Väga positiivselt. Kui masseerija teeb oma tööd himuga, siis on tulemus suurepärane!“
„Aga kui ei ole himu?“
„Halvimal juhul ta kahjustab, aga parimal juhul on ravi lihtsalt kasutu.“
„Tähendab, „soorituse tehnika“ mängib rolli?“
„Mängib, kuid veelgi tähtsam on emotsioon. See, kes armastab inimese keha, võib olla väga hea masseerija. Hea masseerija on Kujur. Ta mitte ainult ei mudi keha, vaid loob ka Tervist ja Ilu. Ta võib mitte ainult tugevdada, vaid ka parandada vormi.“
„Ja see on reaalne?“
„Kui on olemas armastus inimekeha vastu, siis on see reaalne. Hea masseerija on aare! Eriti hästi mõistavad seda naised, kes kahjuks ebaõiglaselt kannatavad oma mehe tähelepanematuse pärast.“
„Millest te räägite?“
„Saladus on selles, et hea massaaž, mis on tehtud armastusega, asendab inimorganismile hädavajalikku seksuaalset koormust, annab talle seksuaalset jõudu. Siin on omad peensused… Kuid sina ei ole veel kaugeltki valmis neid teadmisi saama. See on praktika. Hea masseerija on nii Kujur, Näitleja, kui ka Hing… Seda mõista ja tunnetada võib ainult see, kelle peal Meister on pruukinud inimkeha käitlemise annet…“
„Te hindate massaaži nii väga?“
„Annaks Jumal sulle jõuda Peenenergiate Maailma tunnetamiseni ja siis sa mõistad mind, kui ilus on Inimese Hing oma avatuses, usalduses ja siiras vastuvõtlikkuses. Inimene on tegelikult palju parem, kui välja paistab, ja isegi parem, kui ta ise endale ette kujutab. Asjata ei öelda, et Inimene on loodud Jumala näo järgi!… Oma pika elu jooksul ei ole ma veel kohanud ühtegi inimest, kelle „maski“ ja „tolmukorra“ alt ei avastaks Jumalikku Hinge hiilgust! Ja see säde võib olla vaevalt-vaevalt märgatav ebatäiuslikkuse, laiskuse, kadeduse, kurjuse ja silmakirjalikkuse tagant, kuid ta on olemas! Kui ta aga on olemas, siis on ka võimalus teda vabastada Nõmeduse vanglast.“
„Kas siis tõesti kõigis on olemas Jumalikkus?“
„Kõigis, erandlikult kõigis!“
„Aga inkvisiitorid ja fašistid?“
„See on keeruline teema, neis on – Vaim. Õiglase Kättemaksu vaim. Ära rutta tegema järeldusi! Vaata parem seemne idanemist. Ons kuskil olemas seemet, mis annab uue võrse, ilma ise suremata?… Surm on Elu Jätkumine Uues. Maailm on õiglane. Ära lase end segadusse ajada, vaid jõua selgusele Nisutera näite põhjal: üks tera sureb, aga ilma sünnib terve Viljapea! Kas sa kutsud maad inkvisiitoriks, et ta „tappis“ ühe viljatera ja kinkis meile Viljapea?
Mõtle, pojake, ja õpi. Õpi kõike tegema siiralt. Mitte valskust tegema ning pagema uue ja raske eest.“

20.TÖÖRIIST ON MEISTRI KÄEPIKENDUS.

Jällegi näeme Teadmataati istumas oma lemmikpähklipuu all, Voolimisnuga peos. Noa all võtab kuju taadi väljamõeldud vorm… Juba nooruses tegi taat tutvust Puidu ja Voolimisnoaga. Aeg ei ole kahandanud nende sõprust…
„Vaatan siin teie tööd ja tekib endalgi tahtmine proovida. Võib-olla lubate mul ennast selles vallas proovile panna?“
„Oota natuke, ma toon sulle voolimisnoa.“
Taat läks kuuri alla töökotta ja naasis igivana roostetanud kööginoakilluga.
„Võta, tee sellest endale voolimisnuga ja proovi terviseks.“
„Ma arvasin, et te annate mulle valmis noa.“
„Võib-olla ma peaksin sinu eest ka nikerdama? Ei, pojake. Meister valmistab alati ise endale instrumendi.“
„Kuid ma ei ole ju veel meister!“
„Miks sa üldse minu juurde tulid? Õppima või vigurit tegema?“
„Sain aru. Kuuletun ja allun, vanaisa!“
„Noh, nii ongi parem. Töökojas on kruustangid, viilid, luisk.“
Noormees sai tunni ajaga hakkama, ning juba ta istuski taadi kõrval ja „kraapis“ kasepulga sisse ome esimesi ideid.
„Miks peab ise endale valmistama tööriista?“
„Tööriist on Meistri käepikendus. Seepärast peab ta olema oma, armas, ning ükski võõras ei tohi teda puutuda. Iga Meister pahandab väga, kui keegi võõras võtab tema tööriista.“
„Milles asja mõte on?“
„Mõte? Mõte on selles, et Meistrile on tema tööriist elusolend. Seepärast suhtub ta temasse väga hoolikalt ja tähelepanelikult. Aga kas samamoodi suhtub ka see võõras?“
„Kas tööriist on nagu sõber?“
„Nagu sõber, õigemini koguni nagu laps. Sellepärast ei olegi vaja kahmata võõra tööriista järele – et ei kahjustaks.“
„Nüüd ma saan aru, miks autojuhid ei anna meelsasti rooli oma sõprade kätte…“
„Iga Meister peab oma Ralvast lugu.“
„Kas töövahend on Relv?“
„Nii relv kui ka Jõu allikas. Miks ma suhtlen puuga? Selleks, et Elada. Selleks, et vestelda temaga, vahetada muljeid, teoks teha oma loomingulisi ideid ja lasta hingel puhata. Vahel isegi pihtida talle.“
„Aga te ju lõigute teda?“
„Kas siis on parem, kui ta lihtsalt mädaneb kraavis? Arvan, et ka puu eelistab ennem kedagi malenupuna teenida, kui hukkuda kraavis… kuigi, ka kraavis ei ole tast vähem kasu.“
„Mis on siis temast seal kraavis kasu?“
„Sa pidanuks sellest isegi aru saama: surres annaks oks mikroorganismidele piisavalt sooja ja toitu, sellega aga rikastaks maapinda, toidaks puujuurt, põõsast või isegi lihtsat rohuliblekest. Vaata mis nurga alt tahes – ikka on kasu, ja nii iga asja puhul…“
„Kas ka sõdadest on kasu?“
„Sõdadest seda enam. Kuid ära haara nii kõrgelt. Tuleme tagasi Puu ja Voolimisnoa juurde. Puulõige on metalli ja puu kui elementide ühendamise kunst. Mineraaliriigi ja Taimeriigi ühendamine. Pojake, annaks Jumal sulle sellesse süveneda ja sellest aru saada! Kui sa aja jooksul õpid oma nuga luisuga teritama, kui ihud ta teravaks kui habemenoa, siis tunnetadki lähenemist Mineraaliriigile. Kui aga oled eriti tähelepanelik, saad teada Tera saladuse. Ole ettevaatlik, et sa ei vigastaks end.“
„Aga kui vigastan?“
„Siis mõtle! Metall õpetab sind: otsi vigu!“
„Naelu sirgeks lüüa?“
„Jah, naelu siregeks lüüa ja mitte laiali loopida vanu metallitükke, muidu ei anna Mineraalide Kuningas sulle viisat oma kuningriiki.“
„Kõlab nagu muinasjutt. Te justkui räägiksite muinasjuttu.“
„Muinasjutt ja elu on üks. Ma ju ütlesin, et kes lööb sirgeks vanu naelu ja kasutab neid, pälvib Metallide Valitseja austuse. Aga see, mu sõber, usu mind, annab palju!
Kui oled noa teravaks saanud, mine edasi – on vaja otsida kuiva puud. Ära lõika elavat puud! Muidu karistab sind Taimede Kuningas!“
„Kuidas karistab?“
„Jätab sind ilma Vitaaljõust, võid koguni haigeks jääda:“
„Vitaaljõust?“
„Sellepärast ongi vaja lõikamiseks võtta „surnud“ puu. Kui sa „surnud“ puust teed mingi kasuliku asja, siis sa ju elustad teda uuesti. Ja selle eest on Taimede Valitseja sulle tänulik. See on omapärane Tervistamine.“
„Kas te ravite nõndaviisi nii taimi kui ka inimesi?“
„Ka metalli, pojake. Sa oled jõudnud selle juba unustada!“
„Kuidas te teda siis elustate?“
„Tööga, pojake, tööga! Kui Voolimisnoa tera loob Kuju, siis ta ühineb sellega, olles vahendajaks Meistri Mõtte ja Materjali vahel. Mõistad?“
„Kas nuga, mille ma täna tegin, minu käes ka elustub?“
„Jaa, ta muutub osaks sinust endast.“
„Aga siis võib nii ju öelda iga vahendi kohta, mis meie käest läbi käib?“
„Võib küll. Pojake, võib küll. Kõik, mis astub meiega kontakti, hakkab juhtima meie Mõtte elluviimist.“
„Kas sellepärast on võimalik ka psühhomeetria?“
„Sellepärast on võimalik Elu ise! Ära selle psühhomeetriaga rutta, parem püüa Puuga suhteid luua ja temaga sõbruneda.“
„Missugune puu teile kõige rohkem meeldib?“
„Kaval küsimus! Ainult et mulle meeldivad kõik puud. Mina ei jaga maailma meeldivateks ja mittemeeldivateks osadeks, sellepärast ei saagi sulle kindlat vastust anda. Eelistan Kaske ja Pähklipuud, kuid kordan: ma ei tõsta neid teistest esile, nagu ei tõsta ka Naistepuna teistest taimedest esile. Nad armastavad mind. Sellepärast ma olengi nendega võimalikult tihti kontaktis. Kui ise suhtun kõigisse ühtemoodi… Siin on sulle, pojake, mõistatus. Kas mõistatad ära?»
Taat istus vaikides. Noormees ei esitanud enam küsimusi, nähes, et vestlus oli lõppenud. Kuid taat pöördus uuesti oma noore õpilase poole.
„Usu või ära usu mind, pojake. Armastan – ei armasta. Mida see tähendab? Sellel, kes ütleb, et ei armasta, võivad tegelikult olla sinu vastu palju soojemad tunded kui sellel, kes ütleb, et armastab… Karmus ei tähenda veel külmust…
Karmi südame taga on tihti peidus Tohutu Armastus. Peidus sellepärast, et mitte igaüks ei ole võimeline teda mõistma ja mitte solvuma, seda enam, kui tegemist on Hallipäise Teadmataadi Armastusega… Ma olen rääkinud sulle, et solvang on hirmus relv! Sellepärast Vana peidabki oma Armastust – et, annaks Jumal, ei solvataks Armastust, muidu… Targa valu on Maa Valu! Selle taga on ebaharilik, purustav Jõud. Sellepärast peabki Tark end tagasi hoidma, et mitte LÕHKUDA MAAILMA….
Austa alati vanadust, pojake…“
Taat tõusis ja läks tarre, lausumata enamat noorele uudishimulikule tudengile, kes oli süvenemas Peenmateeria Maailma.

5. VASTUVÕTT VÄLIMUSE JÄRGI.

Õue veereb sõiduauto, millest väljub lohakalt riietatud keskealine mees ja ruttas taadi juurde. Õpilane jälgis hoolega ja nägi mitte ainult mehe korrastamata välimust, vaid märkas ka mingit puhevil olekut ja enesega rahulolu, mis oli ühenduses hajevil sahmerdamisega.
Kuni õpilane selle üle mõtiskles, tormas külaline, sedakorda rahulolematuse ja ülbuse mask näol, juba õuest ära, hüppas autosse ja kihutas minema.
„Vanaisa, millega te nii riivasite tänase külalise enesearmastust?“
„Igaühega tuleb rääkida seda keelt, mis talle mõistetav. Tema omapärasele ultimaatumile vastasin ma samaväärselt.“
„Ta tahtis osta tervist. Ma vastasin talle: „Sa õige käi saunas ära, pane puhas ja korralik rõivas selga – siis ma kuulan su ära.“
„Aga kas see polnud julm? Ma ei oleks uskunudki, et te võite niimoodi öelda. Ise te olete rääkinud, et inimestega tuleb viisakas olla.“
„Kuid ma olen ju veel rääkinud, et kõigepealt tuleb olla siiras. See inimene aga ei näe teisi enda ümber ja kõikide asjadega käib samamoodi ringi nagu oma riietega. Ma vastasin talle samamoodi, nagu vastab talle Loodus, mida ta kahjuks ei kuule…“
„See vihastas teda päris korralikult, nagu ma tähele panin. Aga kuhu jääb siis kaastunne?“
„Tema vihas ongi minu kaastunne tema vastu. Ta vihastas ja sellega ma paljastasin ta haiguse. Enne kui ravida haava, on vaja seda uurida ja puhastada. Sellisel moel hakkasin ma tema piiratust ja egoismi paljastama. Minu sõnade kaudu haavas teda ümbritsev maailm, ja see, kas tahad või ei, paneb teda mõtlema…“
„Te ütlesite, et ta end korralikult riidesse paneks. Aga svõib-olla tal ei ole selleks raha.“
„Kui tal ei oleks raha, oleks ta sõitnud minu juurde bussiga. Bensiin ei ole praegu odav.“
„Selge.“
„Kui sa juba puudutasid selle mehe probleemi, võiksime rääkida riietusest, kuna mulle oli eelkõige ebameeldiv tema must ja korratu väimus. Mulle ei ole sümpaatsed need, kes ei hoolitse oma keha ja välimuse eest. Võib-olla kuskil see ei loe, kuid mina olen ka kõigest inimene….“
„Öeldakse, et me otsustame välimuse järgi.“
„Jaa, see on õige, ja mitte juhuslikult. Välimus loob meeleolu, annab energialaengu.“
„Aga kas ka riietus võib ravida?“
„Ravida võib kõik ja riietus ei mängi selles mitte viimast rolli.“
„Kas riietuses on olemas mingi ettekirjutus või süsteem?“
„Võib öelda, et on. Siin mängib rolli nii värv kui ka stiil. Kuid on olemas üldisem seaduspärasus, millest me võiks natuke rääkida. Kõlagu see nii: riietus – see on meie kilp ja meie mõõk.“
„Kas sellepärast kilp, et kaitseb meid külma eest?“
„Mitte ainult. Kaitse välisilma mõjude eest on riietuse otsene, peamine ja loomulik funktsioon. Kuid on veel salajane, varjatud ja müstiline ülesanne. Mustriga vöö, tikandid krael ja kätistel – tead, kust need pärit on?“
„Vanast ajast. See on meie esivanemate, eelmiste põlvkondade looming.“
„Ja mis sa arvad, milles seisneb nende mustrite olemus?“
„Ilu, originaalsus, köitvus…“
„Nii ilu kui ka originaalsus, seda küll, kuid peamine – need olid ohutiseks. Ema loob lapse riietust tikkides ornamendi – sümboli, mis on seotud suguvõsa kosmilise sümboliga, ja loob sellega kaitse. Peale selle antakse sellesse ornamenti osake lapse hingest. Pruut, saates peigmeest pikale teele, peidab mustrisse Armastuse, Truuduse ja Mälestuse, osa oma hingest, mis saab siduvaks sillaks nende kahe vahel.
Vaat, milles on riietuse puhul „medali teine pool“. Ühelt poolt on rõivas ihu kaitse välismaailma eest, teiselt poolt kaitse peenmaterjaalse maailma – tunnete, hinge ja psüühika eest.“
„Selle peale ma ei ole varem mõelnud…“
„Mitte ainult sina! Paljud ei mõtles sellele. Kuigi meil on kusagil nende teadmiste riismed säilinud – kas või juuksenõela puhul, mida ema kinnitab tütre juustesse kaetamise vastu.“
„Aga kuidas on riietus mõõga eest?“
„Sellepärast, et püüab tähelepanu. See on relvaks välismaailma vallutamisel.
Näed, lillel istub liblikas. On ju ilus! Nii ta tahabki sind ja mind. See ongi tema relv.
Tunnista, et Kiievis sa ju vaatad ilusalt riietatud kaunitare?“
„No vanaisa, ma ju olen veel noor!“
„Ega ma ei süüdistagi. See on meie loomulik reaktsioon väljakutsele. Ma ütlesin seda sellepärast, et sa saaksid aru, kui kange relv on riietus.“
„Aga miks on inimesel vaja kasutada riietust relvana?“
„See küsimus on keeruline, nõuab pikka lahtiseletamist, kuid lühidalt võib öelda nii: paljudele on see energia hankimise võimalus. Kui inimene tunnetab sisimas oma disharmooniat, jõu ja eneseusu puudujääki, on hirmul, siis püüab ta puuduvat osa leida ümbritsevat keskkonnast.“
„Kas see on nagu enesekinnituse otsimine?“
„Jah, just enesekinnituse. Ja selleks paneb ta välja peibutuse, riietades end peenutsevalt, mänglevalt. Ning mida rohkem talle tähelepanu pööratakse, seda enam saab ta energiat. Kuna ta ei oska end enam ise püsti hoida, siis otsib ta teistelt toetust.“
„Kas te mõistate neid hukka, vanaisa?“
„Mitte ainult ei mõista hukka, vaid saan ka neist suurepäraselt aru. Kas saab siis hukka mõista last, kes tahab näida täiskasvanuna? Igaüks, kes otsib oma individuaalsusele ilmarahva tunnustust, leiab varem või hiljem nagunii seda, mida on otsinud. Enesenäitamise abil õnnestub paljudel leida mitte ainult poolehoidu, vaid ka halvakspanu, see aga – nagu meie tänase „räpakuti“ puhul – sunnib inimest mõtlema. Kogemus on erakordne imeasi meie enesetunnetuse teel!“
„Tuleb välja, et enesenäitamisel ei ole ainult kasu, vaid ka kahju!“
„Kahju on seesama kasu, ainult mitte väline, vaid kui seestpoolt tulev.“
„Kuidas nii, ma ei saa aru?“
„Lapsepõlves, kui isa juhtus sind rihmaga karistama,olid sinu „salakohal“ pükste all väliselt vorbid näha. Aga mõistuses toimus ajapikku pööre, mis näitas sulle kätte seaduspära: kõik, mida sina üksi tahad, ei ole lubatud!“
„Teie järgi on igas halvas ka midagi head?“
„Minu meelest on kõiges nii head kui ka halba. Aga veel: kõik on omavahel seotud, kõik allub rangetele ja karmidele seadustele, mida me kahjuks, aga ka õnneks ei mõista…“

6. SÖÖGIISU ON HEA NÕUANDJA.

„Vanaisa, viimasel ajal olen ma huvi hakanud tundma tiibeti meditsiiniõpetuse „Gyu Shi“ vastu. Seal pööratakse palju tähelepanu toidule ja isegi öeldakse, et õigesti valitud toiduga või ravida paljusid haigusi. Mida teie sellest arvate?“
„Tiibet Tiibetiks, meie ei ole tiibetlased, kuigi erinevus rahvaste vahel ei ole suur. Toit ongi ravim, ja ravimiks peabki olema toit.“
„Tähendab, kõiki võib ravida toiduportsuga?“
„Ei, sellega ei saa. See on umbes sama, kui hingata sisse hapniku valemit, mis on joonistatud paberile.“
„Ega ma siis nii ei väljendanud ennast. Ma tahtsin teada, kas võib ravida külmetust, valides õige toitumise.“
„Toit – see on peamine Jõu allikas, sellepärast saabki teda edukalt ravimisel kasutada. Kuid peab teadma, et ta ei anna Jõudu ainult organismile, vaid ka haigusele, tugevdades selle postitsioone.“
„Kuidas sellest aru saada?“
„On ju nii, et enne kui sa valad purki värsket kompotti, viskad hapuks läinud kompoti minema? Muidu ka värske kompott rikneb kiiresti.“
„Ja sellega saab riknenud kompotti ainult rohkem.“
„Täiesti õige. Ka heast toidust ainult koguneb haigust juurde, kui teda enne teatud määrani ei nõrgendata.“
„Tuleb välja, nagu te enne rääkisite, et enne tuleb haav puhastada, haigus välja viia ja alles pärast määrida ravisalvi ja toituda terviseks?“
„Sa ju ise vastasidki oma küsimusele!“
„Aga kuidas kindlaks teha, et haigus on nõrgenenud? Kompott on nähtav, aga haigus?“
„Kui sa oled näljane, kas sa siis tunned seda?“
„Muidugi, mul tekib lausa hundiisu.“
„Täpselt samuti tunneb ka see, kellel haigus hakkab taganema.“
„Aga kui tahetakse haiguse ajal süüa?“
„Sellist asja ei esine, pojake.“
„Ma ei ole nõus.“
„Sa ajad segamini söögiisu ja soovi kasutada toitu rohuna. Kui haige tahabki midagi süüa, siis kindlasti midagi erilist, aga sellega organism näitabki, et vajab rohtu, ja osutab sellele, mida tal vaja oleks.“
„Te tahate öelda, et haige ise ütleb, mida ta vajab?“
„Mitte ainult ei ütle, vaid nõuab seda tungivalt.“
„Mäletan, lapsena, kui olin külmetanud, tahtsin ma kohutavalt värsket külma õuna, aga ema ei lubanud, ütles, et kõrge palavikuga ei tohi külma süüa. Kuid mina tahtsin just neid keldrist, värskeid ja külmi.“
„Nägid, ja sa ei eksinud! Just suur palaviku korral võib külm õun aidata ja veel väga hästi. See on üks rahvameditsiini saladusi.“
„Kuidas toimib see võime, mis aitab ära tunda, mida just on organismile vaja?“
„Ära kiirusta küsima, proovi ise leida vastus – sa ju tead seda.“
„Aga kuhu siis jääb režiim? Ise rääkisite distsipliini vajadusest. Nüüd, nagu ma aru saan, tuleb välja, et toitumise juures ei ole reziim tähtis?“
„Sa saidki õigesti aru; söögi juurde režiim ei kuulu, sest vastasel korral organism lakkab ise määramast oma ravi ja kaotab oskuse end ise ravida.“
„Ma pean teiega nõustuma. Olen oma kogemustest tähele pannud, et süüa on parem siis, kui tahad. Muidu hakkab söögiaja kätte jõudes eralduma maomahl ja kui magu toiduga ei täida, kannatab limaskest. Ja ongi teatud aja jooksul maohaavad käes. Ma olen sel teemal isegi füsioloogia õppejõuga vaielnud.“
„See on üks põhjus. Aga veel on põhjus selles, et söömise suhtes tekkinud refleks pidurdub hormonaalregulatsiooni tunnetust ja siis ei ole inimene enam ise võimeline määrama, mis on talle vajalik organismi tasakaalus hoidmiseks.“
„Loomad oskavad ju seda, on ju nii? Ma olen näinud, kuidas kassid paastuvad.“
„Kui koer haigestub, otsib ta loodusest vajaliku taime ja sellega päästab end. Meie „väikemad vennad“ on tervise küsimustes meist targemad…“
„See on väga huvitav, vanaisa. Ma juba kujutan ette, kuidas seda võiks kirjeldada füsioloogia keeles.“
„No kuidas sa siis seda näed?“
„Kui organismis on ebakõla, mingisuguse elemendi puudus, siis hormoonid teavad seda ja aju püüab kinni hädasignalli. Ajus signaal dešifreeritakse, määratakse vajalik element, seejärel saadetakse „tellimus“ andmepanka, s.o. mällu. Mälus toimub tuttavate võimaluste vahel vajaliku elemendi otsing. Ja tulemuseks ongi meie soov süüa midagi erilist. No kuidas on?“
„Tore tudeng! Sulle on Nobeli preemia kindlustatud“
„Teie teete aina nalja, aga mina mõtlesin tõsiselt.“
„Ka mina räägin tõsiselt. Sai ju selgeks, et ei tohi segada organismil vabalt töötada ja iseennast reguleerida. Režiim rikub sinu poolt kirjeldatud mehhanismi, nii et me ei soovi enam seda, mis vajalik, vaid seda, millega oleme harjunud. Pealegi valel ajal, s.t. siis, kui „laud on kaetud“ ja kutsutakse sööma.“
„Kas te ka seda tarkust kasutate ravimisel?“
„Aga kuidas siis muidu? Võib isegi haiget endalt küsida, mida ta kõige rohkem sooviks. Ja ta vastab. Väga tihti on haige vastus ravijale ettekirjutuseks!“
„Aga kuidas määrata vajalikku kogust?“
„Mürk ei ole mitte aine, pea see hästi meeles! Mürk tähendab doosi! Kõik on ühteaegu ravim kui ka mürk. Mida võetakse parasjagu – on rohuks. Mida aga üle normi – see on mürgiks. Vajaliku koguse määrab samuti organism ise, sinu sisemine tunne – isu. Muistsed targad on soovitanud lõpeta söömine enne, kui lõpeb isu. Kui laua äärest on raske tõusta ja täisvitsutatud mao tõttu on raske hingata, siis see on tervisele kahjulik!“
„Aga millal tuleb süüa?“
„Nii kui sa oled juba valmis leivakoorukest närima, on õige aeg süüa.“
„Seda ma olen kuskilt joogaõpetusest lugenud.“
„Tarkus on iga pool tarkus! Mis on õige, see on õige igal pool ja alati.“
„Taat, mind huvitab veel üks küsimus: kas tänulikkus mõjub ka siis, kui ta ei ole otsesõnu välja öeldud, vaid tuleb sisemusest, tunnete näol?“
„Tuleb ette, et vaikne tänulikkus on isegi tugevam ja siiram kui otse välja öeldud.
Mitte alati ei lähe meie mõtted öelduga kokku. On isegi niimoodi mõeldud: mis on välja öeldud, see on Jumalast, mis aga mõtteis – see on saatanast. See tähendab, et väljaöeldud sõna kuulub välisesse keskkonda, vahetult sellele, kelle poole me pöördusime. Aga mõte – see on individuaalne ja kuulub alati ainult mõtlejale, tema sisemaailma.“
„Aga miks siis mõte on saatanast?“
„Väga paljud kirjutavad kogu isikliku saatana arvele.“
„Aga teie, vanaisa?“
Mina, pojake, hindan ühtemoodi nii sise- kui ka välismaailma. Nii Taevast kui ka Maad armastan ühepalju… Valjusti väljaöeldud tänu vähendab meie võlgasid, aga mõtteis väljendatu, mis tuleb südame sügavusest, mitte ainult ei vähenda võlgasid, vaid muudab ka meie sisemist olemust.“
„Tuleb välja, et tänu, mis tuleb südamest, on parem kui „materiaalne“?“
„Mitte päris nii: Väljaöeldud tänu arendab alandlikkust.“ ’’

7. ÄRGE OTSIGE KAUGELT SEDA, MIS ON TEIL OMAL NINA EES.

„Täna joome teed vitamiinidega,“ ütles noormees, võttes istet laua ääres vana pähklipuu all, ja pani taldrikule kaks sidrunit.
„Aitäh, pojake. Tervetele inimestele on see heaks organismi virgutamiseks.“
„Ja veel kui kasulik!“
„Kas sa arvad nii?“
„Öeldakse ju, et tsitrulistes on palju kasulikke aineid.“
„On, on, kuid näiteks haigetele on neis ka palju ebameeldivat. Tervetele on nad tõepoolest heaks karastuseks, aga nõrgenenud organismile ainult asjatuks koormaks.“
„Esimest korda kuulen. Te teete nalja?“
„Ei tee nalja. Kui sa ei oleks tahtnud õppida tervendamist, siis ma ei oleks sulle sellest rääkinud, vaid oleksin sind tänanud vanemale inimesele osutatud tähelepanu eest. Kuna sa aga tahad rohkem teada ravimise saladuste kohta, siis ajan sind segadusse selle kunsti peensustega.“
„Jah, pärast teiega vestlemist olen ma alati kaua segaduses. Õigemini tekib mingi määramatuse tunne.“
„See on väga kasulik. Pärast saad ise aru, kui tähtis on hämmastumine maailma ja tema saladuste tundmaõppimisel.
Nüüd kuula edasi. Tervendaja kasutab alati inimese tervendamises neid aineid, mis on läheduses, tasakaalus meie organismiga. See, et sa seda esimest korda kuuled, ei ole üllatav. Praegu seda enam ei mäletata, on unustatud… Kunagi ma vestlesin ühe Peterburi meditsiinikooli lõpetanud naismeedikuga ( ta oli õppinud veel sajandi alguses). Ta mäletab siiani, kuidas üks professor, lugedes immunoloogiat, pööras erilist tähelepanu sellele, et organismi immuunsüsteemile on ainuõige regionaalne toit, mis on pärit sealt, kus inimene elab! See on väga mõistlik väide. Mõtle selle üle….“
„Kas see tuleb organismi harjumisest kindla toiduga?“
„Võib-olla harjumus, aga võib-olla veel midagi. Vaata, elu on oma terviklikkuses nii mõistlik, et seal, kus tekib küsimus, tuleb otsida ka vastust! Seal, kus me vigastasime jalga, leidub ka taimeke, millega saab peatada verejooksu. See nõuab tähelepanu.“
„Tuleb välja, et kõik, mis on meile sisse toodud, on kahjulik?“
„Tuleta meelde, mida ma sulle alguses rääkisin. Ole tähelepanelikum! See, mis on „kaugelt“, ei kahjusta tervet, kuna annab talle võimaluse proovida uut, nii nagu sa avastad maailma raamatut lugedeski. Lugemine ju ei kahjusta sind, on ju nii? Kuid kui silmad on väsinud, on lugeda kahjulik, ehkki vaatamine keelatud ei ole. Samuti on ka toiduga. Haigele aga on parim see toit, mis on tema kodukandist, kergesti seeditav. Aga veel parem on see, mis on ise kasvatatud ja ise valmistatud!“
„Kas see on nii tähtis, vanaisa?“
„Oled sa selle üle mõtelnud, miks maatargad valmistavad oma rohud ise?“
„Ilmselt nad teavad hästi, millal ja kuidas seda teha.“
„Taimed annavad loa neid korjata, annavad õiguse kasutada oma jõudu. Välja teenida sellist õigust on väga raske ja see ei käi kunagi kiiresti! Kuid sellest me räägime hiljem. Praegu on sulle tähtis mõista, et targad eelistavad elada ühes kohas, samastuda selle kohaga ja teenida seda Jõudu, mis lubab neil ennast kasutada! Asukoht annab neile jõudu, avab saladused ja aitab ravida neid, kes paluvad abi ja on tänulikud…“
„Aga kui on keegi, kes ei ilmuta austust?“
„Jõud karistavad seda…aga sel teemal on veel vara rääkida.“
„Järelikult ei ole vaja nii palju haarata? Ei tule huvi tunda erinevate ravivõtete vastu.“
„Jälle sa võtad kõike liiga ühekülgselt! Puutuda, uurida tuleb kõike, huvituda tuleb kõigest, kuid ainult läbielatud kogemus näitab varem või hiljem, et kõik, mis on vajalik, on otse meie endi nina ees! Alles siis saabub see „nirvaana“, millest nii palju kirjutatakse ja mida nii visalt otsitakse… Kusjuures kõige huvitavam on see, et mida enam püütakse leida Tõde, seda enam see kaugeneb… Laozi on öelnud: „Kui otsite, siis te ei leia. Ei otsi, leiate.““
„Te tsiteerite hiina tarkust?“
„Kas sa mõtled, et ma polegi midagi lugenud?“
„Ausalt öelda, ma ei oleks uskunud, et te tsiteerite kellegi tarkust. Mulle on alati tundunud, et tervendajad on iseõppijad, kes oskavad ravida, kuid ei mõista oma oskuste mehhanisme.“
„Sa ei eksinud! Enamiku, valdava, peaaegu absoluutse enamiku puhul see ongi nii, nagu sa mõtled. Keskpärane tervendaja on see, kes „tseremoonitseb.““
„Tseremoniaalmaagia?“
„Võib ka nii öelda. Keskpärane ravija on ainult üks lüli Jõu ahelas. Mida enam ta läheneb oma manipulatsioone sooritades rituaalile, seda suuremat Jõudu ta kasutab. Need aga, kes asja teadvustavad, on novaatorid. Nemad on võimelised muutma rituaali või isegi looma uut, kohandades seda uute tingimustega, lahti harutama ja elustama minevikku, lähendama oma meisterlikkusega tulevikku…“
„Aga jõud? Kas nende jõud on nõrgem?“
„Ta ei ole nõrgem, vaid peenem: kuule ei ole võimeline lennul liigutama ajalehte, vaid läbib selle, panemata seda isegi värahtama! Novaatorid ei tegutse ainult südamega, vaid ka mõistusega!“
„Ent kuidas teha vahet, kus tegutseb südame vägi, kus mõistus?“
„Kui tegutseb Südame Jõud, tajub inimene kergust, soojust. Kui aga Mõistus – siis see jahutab, kuid kutsub esile vaimustust ja puhub elu sisse! Võrdle kahte momenti: lamad, soojendades end päikese käes, või siis seisad kose all külmas veejoas. Külmus – see on Mõistuse transformeeruv, ümbersündiv jõud. Soojus meelitab laiskusele, külm sunnib töötama, end liigutama!
See, pojake, on Veevalaja ajastu: see on meie Epohhi algus, millest teadustas meile juba Tšernobõl!…“
„See on ju õudne, vanaisa! See on ju tragöödia.“
„Aga tera, mis hukkub, et anda meile juurt ja võsu, kas see ei ole tragöödis? Ei, see ei ole õudne – see on õiglane. Me ei räägi sellest ainult nüüd. Vaid ka edaspidigi. Mõistus – see on seadus, süsteem, märgid, sümbolid, matemaatika, füüsika, raadioeletroonika, biofüüsika, astrofüüsika, tuumafüüsika….Uraan. Astroloogias valitseb Veevalajat Uraan. Tuumasüntees – see on samuti Uraan. Sünteesi on loonud inimese mõistus. Inimese rumalus aga on tekitanud konflikti, mis väjendus tragöödias…“
„Kas te kaitsete tuumajõudu?“
„Mina ei kaitse, pojake, ta kaitseb ennast ise. Ta on olemas, ja Tšernobol on ka olemas. Selle eest ei põgene kuhugi! See on meile kõigile õppetunniks! Ärge naljatage Mõistusega!
Pojake, ärme sellest veel räägime, see on liiga „jõuline“ .“ teema.“
„Alustasime sidrunist, aga lõpetasime sarkofaagiga.“
„See on sul poeetiline tähelepanek!“
„Millal me räägime konkreetsetest retseptidest?“
„Siis, kui aeg tuleb. Sa oled visa ja sihikindel: tähendab, mitte asjata ei pinguta ma siin oma vananevat aju. Olen sullegi tänulik, mu noor sõber…“

8. PÄIKESE MEELEVALD.

„Vanaisa, mul hakkab juba natuke hirm. Mida rohkem ma teiega lävin, seda imelikumaid asju mul juhtub! Kõige huvitavam ja kahtlusäratavam on see, et sündmused on mingil saladuslikul moel seotud meie juttude teemadega.“
„Räägi konkreetsemalt!“
„Neid on palju. Isegi pisiasju, küllaltki ebameeldivaid… Hiljuti ma hakkasin teie soovituse kohaselt pärast igat trenni dressi pesema, mida ma varem ei teinud. Aga ükskord, kui ei viitsinud seda teha, oli kohe tagajärg käes: kaela peale tuli vistrik. Varem pole sellist asja olnud. Või on see juhus?“
„Ei, see ei ole sugugi juhus. Ma mäletan, et rääkisid, et oled huviga lugenud Castaneda raamatuid don Juanist. Castanedal oli õpetaja ja oli ka heategija – Genaro. Üks õpetas teooriat ja teine tegutsemist. On ju nii?“
„Genaro ju „hirmutas“ Carlost.“
„Kas see oli vajalik?“
„Nähtavasti oli. Muidu ei oleks õppimisest kasu olnud.“
„Kas sa nüüd oskad ise vastata oma küsimusele?“
Õpilane jäi mõttesse….Vaatas mitu korda taadi poole ja raputas naeratades pead.
„No, kes see siis mind hirmustab, vanaisa? Ma ei ole kedagi näinud, kuid nõustuda, et kõik see ebatavaline, mis minuga juhtub, on juhuslik, ma ka ei saa. Teised ju ei näe seda, aga kõik see on imelik.“
Miks sa järeldad, et see peab kindlasti olema inimene?“
„Kui kedagi ei ole, siis tähendab, et te ise tegite „nalja“ ?“
„Sina, pojake, oled naljakas! Miks ma peaksin sind hirmutama? Ma ei ole sinu läbiloetud raamatute kangelane… Võib pehmemalt, aga võib ka karmimalt! Mina vastan ainult sinu küsimustele, nii nagu praegugi seda teen. Ja mina sind ei ehmatanud. Ma ei tea sellest midagi ega peagi teadma. Seda tegi sinu tõeline Õpetaja…“
„Kes- kes?“
„Ah, niisama. Kui ei kuulnud – järelikult ei ole veel vaja.“
„Võib.olla ma ise sisendan seda endale? Või siis on mu hirmud tekkinud teravdatud tähelepanu tõttu selle kõige vastu, millele ma enne ei pööranud tähelepanu?“
„Arukas mõte, see on õige. Selles on osa tõest.“
„Ainult osa? Aga milles siis seisneb kogu tõde?“
„Sa oled puudutanud „keelatud vilja“, Jõu maailma. Sa oled uudishimust Jõudu kutsunud ja ta vastas sulle…“
„Kas see on ohtlik?“
„Ja kuidas veel! See on kõige lollim ja ohtlikum asi – naljatada Jõuga… Tead anekdooti, kus ahv taob haamriga tuumalõhkepea pihta, seletades, et tal on veel üks?“
„Miks te siis mind kohe ei hoiatanud? Juba praegu ilmub mulle midagi seletamatut. Mul on tunne, nagu oleksin ma mässitud uttu.“
„Ega ma sulle lapsehoidja ole. Sa oled täiskasvanu, ja ausalt õeldes, mulle meeldivad tugevad mehed ja ma ei salli virisejaid. Neid on viimasel ajal nii palju… Mees peab olema tugev, naine aga nõrk. Mehe nõrkus on tema jõus. Naise tugevus on tema nõrkuses… Neis ütlustes on minu meelest suur tõde.“
„Kas ma olen teie meelest viriseja?“
„Ma ei ütelnud seda sinu kohta. Ma ütlesin seda seoses sellega, et vastan su küsimustele arvestusega, et oled tugev ja võimeline teadmisi vastu võtma. Kõik. Selle teemaga lõpetame jutu. Parem vaata, milline Päike on täna!“
Puhtas, pilvitus taevas mängles eredalt päike. Päev oli kuiv ja kuum, tekitades laiskust, ning tõusis tungiv vajadus peita end vanaisa aeda varjule ja seal juttu jätkata.
„Keskpäev kõrvetab. Ehk lähme teie aeda varjule?“
„Kotkas silmitseb Päikest.“
„Kas kotkad siis vaatavad päikest?“
„Pilgutamata. See tugevdab silmi ja toidab Jõuga. See on – meelevald!“
Vanaisa vaikis, pöörates pilgu põletavale päikesele. Tundus, et päike ei pimesta teda. Noormees proovis eeskuju järgida ja vähehaaval see hakkas õnnestuma. Vaheldumisi vasaku ja parema silmaga vaatas ta põlevat ketast.
„Vanaisa, see hakkas mulle meeldima! Isegi optimismi tuleb juurde! Hakkas kerge ja meeldiv. Ja rahutus on kadunud.“
„Missugune rahutus?“
„Noh, need hirmud, mis võtsid maad, kui ma analüüsisin m öödunud päevade sündmusi.“
„Vaata tihedamini Päikest „kotka moodi“, sellega kaitsed ennast iseenda eest.“
«Miks iseenda eest?“
„Analüüs – see on rünnak enda vastu, ja hirm – see oled sa ise! See on sinu mälu. Mälu möödunust. Kui aga vaatad Päikest, siis tugevdad end ja hirm kaob. Päike on suur kaitsja. Ta on kõige tugevam välistest Jõududest kaotamaks Hirmu.“
„Tähendab, päike tapab hirmu?“
„Ei tapa. Hiljem mõistad, et ta mitte ei tapa, vaid peletab eemale, aga õhtuks tuleb Hirm tagasi. Ma hiljem tutvustan sulle Hirmu, kuid praegu proovi Päikesega sõprust sobitada.“
„Aga kuidas temaga sõbraks saada?“
„Kuidas sa tüdrukutega tutvud?“
„Naeratan ja esitlen end.“
„Naerata ja esitle end.“
„Päikesele?“
„Päikesele!“
„Kuidas?“
„Nii nagu meeldivale tüdrukule. Naerata silmadega, südamega. Ja oota. Kui sul seest soojeneb, tekib kergendustunne, siis ütle talle: „Võimas Kaitsja! Soojenda mind ja õpeta elama! Anna Elujõudu!“ Muide, sa tead ise, mida ütelda. Need peavad olema sinu sõnad.“
„Ja ta kuuleb mind?“
„Kui sa ei silmakirjatse, siis kindlasti kuuleb!“
„Kas ta ka öösel tuleb appi, kui hirm on?“
„Kui sa oled temaga tuttavaks saanud, siis ta tuleb alati appi. Päike on Kotkaga sõber…“
„Millisest kotkast te räägite?“
„Sellest, mis on meis kõigis. Meelevallast….“

9. KARJASE TARKUS.

On öö. Taevas on täiskuu. Taat ja noormees istuvad lõkke ääres väikese metsajärve kaldal.
„Vanaisa, ma otsustasin uuesti lugeda Castaneda raamatuid, olen hakanud neid sügavamalt mõistma. Selles aitavad mind vestlused teiega. Leian isegi sarnaseid mõtteid.“
„Tõde, see on ainus. Ükskõik mis keeles tõde ka ei välendataks, ta on alati pidev ja muutumatu, muidugi , kui see on tõde.“
„Kas te olete vastu, kui ma samal ajal õpin ka raamatutest?“
„Ma ei ole kadetseja, pealegi „õppida teadmisi“ on sama, mis lüpsta lehma, kes on joonistatud panerile. Teadmised – see on oskus, meisterlikkus, tegutsemine. Aga kust tuleb informatsioon, see on juba sinu asi. Ma olen ka lugenud neid raamatuid ja ütlen: kuskilt ei ole ma leidnud niivõrd oskuslikke ja tarku väljendeid nii suurte Tõdede kohta!“
„Kas te siis olete ka neid lugenud?“
„Pealegi veel väga tähelepanelikult.“
„Kas te siis ise ka olete õppinud nende järgi?“
„Parim õpetaja on see, kes ise on õpilane. Pojake, inimest õpetab kõik, on vaja ainult osata kuulda ja näha ilmamaa õppetunde. Sellegipoolest on mul põhjust arvata, et need raamatud – söendan väita, et Elu Õpikud – satuvad ükskord ühte ritta „Bhagavadgita“ ja „Muutuste Raamatuga.“ Miks? Sellepärast, et neis raamatuis on peidus tõeline Jõu Seadus.“
„Kuidas nii – Jõu Seadus?“
„Tavaliselt kirjutatakse raamat ühe isiku poolt, omaenese seisukohast. Need raamatud on aga koostatud kollektiivse absoluutse teadmiste algupäraste õpikutena.“
„Millest te seda järeldate?“
„Ridade vahelt.“
„Mis on ridade vahel? Intuitsioon?“
„Ridade vahel on Jõud. Kes oskab lugeda, näeb palju rohkem, kui märkidega on kirjutatud. Sõna taga on sisu, kood. Kes ei oska lugeda, see ei näe ka midagi „ridade vahelt“!“
„Aga kuidas seda õppida?“
„Tegutsedes.“
„Kas siis on mingisugune lugemise moodus olemas?“
„Moodus on üks: lugeda. Aga tegutsemine – see on tähelepanelik elu ja oskus end tajumise hetkedel lõdvestuda. Kui sa eile vaatasid Päikest, soovitasin sul lõdvestuda. Miks? Selleks, et sa „loeksid“, mida ütleb sulle Päike. Täpselt nii loetakse ka raamatuid, et nad räägiksid sulle rohkem, kui kirja pandud.“
„Siiani ei ole ma seda mõistnud.“
„Ja ei mõistagi enne, kui tunnetad. Toidu maitse üle ei saa otsustada, enne kui pole suhu võtnud. Siin on sulle ka näide meie kohal on kaunitar Täiskuu. Tee temaga tutvust, ta ei tunne sind veel!“
„Miks ei tunne?“
„Ise sa rääkisid eile mulle, et sind haarab teinekord unenägudes hirm.“
„Mil moel on Kuu seotud unenägudega?“
„Eile ma lubasin sulle näidata Hirmu. Ta on sinu ees – õigemini sinu kohal! Kuu on hirmutav neile, kes ei ole temaga tuttavad, neile, keda ta ei salli.“
„Aga miks ta ei salli?“
„Tegutsemise või tegutsematuse pärast, kohustustest kõrvalekaldumiste pärast…“
„Oma meelest ei tee ma midagi paha!“
„Eh, pojake, kes teab, mis on halb, mis hea…Minu meelest on see kõige keerulisem küsimus. Kõik on hea ja kõik on paha. Mõistus võib kõiki süüdistada, aga ka kõiki õigeks mõista.“
„Aga ikkagi, miks Kuu peaks kedagi vihkama?“
„Neid, kes ei pane tähele tema õppetunde, ta ei salligi.“
„Aga kuidas siis kuulda tema õpetusi?“
„Nii nagu Päikese õppetundegi.“
„Vaadata kotkana?“
„Ei. Kotkas silmisteb Päikest. – Öökull piidleb Kuud.“
„Öökull?“
„Jah, Öökull.“
„Miks piidleb?“
„Silmitseda tähendab omada Jõudu. Piielda, jälgida – tähendab õppida Tarkust. Oled ju näinud, kuidas väikesed lapsed püüavad jäljendada vanemaid inimesi? See, kes tahab omandada teadmisi, õpib Kuult, jälgides tema käitumist, alustades esimese ja lõpetades kolmekümnenda astmega tema ringkäigus.“
„Kas te räägite Kuu faasidest?“
„Jaa. Iga ööpäev kannab oma loomujoont. Neid uuribki teadmiste otsija ja Kuu avaldab talle oma saladusi, kui õpilane on „innukas“. Selle järgi, kui palju ta saab teada Karjase saladusi, võidab inimene iseennast, s. o. Oma Hirmu.“
„Kuid hirm on ju sisemine, alateadvuslik nähtus?“
„Jaa, see on õige, hirm on meis enestes. Ta tuletab meile meelde mõõdunut, vihjab meie vigadele, meie mustadele plekkidele. Niipea kui Päike, meie kaitsja, lahkub, asendab teda targa Karjase kuningriik ja meie puudused paljastuvad Tema läbitungiva pilgu ees. Tema pilk hakkab „õgima“ meie „minevikku“, kuid see ei ole meeldiv…Sellepärast kardetaksegi Karjast, sellepärast hirmutab tema pilk, mille eest ei peida midagi! Maailm mõistab meid hukka, kuid Kuu loeb alateadvuses ette Kõrgema Kohtu otsuse. Sul on hirm – tähendab oled süüdi ….Kas palju või vähe, kuid süüdi…“
„Ja kas see jääbki alati nii?“
„Ei. Otsus on vältimatu. Seda nimetatakse südametunnistuseks. Päev aga aitab seda Päikese kaitse all analüüsida, ja alles pärast lõplikku lahenduse leidmist hirm lahkub sinust.“
„Aga kuidas aru saada, et hirm on lahkunud?“
„Siis, kui sa enam ei karda ööd, kui ei ole enam hirmuunenägusid, kui unustad kartuse.“
„Kas see on ka reaalselt võimalik? Kas on võimalik täielikult hirmust vabaneda?“
„Sul on õigus, see ei ole üldsegi kerge! See on ebatavaliselt raske. Ainult see saavutab seda, kes tunnetab… Kes püüab.“
„Milles püüdlemine seisneb?“
„Küsimises! Sa praegu uurid, küsid – järelikult püüdled edasi. Sellest saab aru siis, kui inimene oma languse kõige madalamalt astmelt, s.o. siis, kui ta on ära kandnud karistuse, otsib enese taastamise võimalust, oma tervikut. See ongi püüdlemine.“
„Ma juba peaaegu aasta aega jälgin Kuu tsükleid ja olen tähele pannud, et täiskuu ajal olen pingul ja edu ei ole mul oma tegemistes 23. Päeval. Millest see tuleneb?“
„Vastust otsi iseendast. Seda enam, et kõik juhised Karjasega tutvumiseks olen ma sulle juba andnud. Öökull piidleb…“
„Kas Karjane-Kuu annab ka Jõudu?“
„Annab, kuid tema jõud on eriline. Päike annab jõudu, mida võib tunnetada nagu tema kiirte soojust. Kuu aga annab mõistmist, kuid seda ei saa tunnetada nagu Päikese soojust.“
„Milline jõud on parem?“
„Jõud on jõud. Ta ei saa olla halvem ega parem. Jõud asendavad teineteist. Kuid veel parem on, kui nad on koos: Päikese Jõud ja Kuu Jõud. Meelevald ja Tarkus.“
„Kuidas neid oma sõbraks teha?“
„Seda tuleb teha iseendas. Eile tutvusid Päikesega, nüüd istu ja saa tuttavaks Kuuga.

ÜHENDA NAD ENDAS.
Seo Sõprus Sõlmega!“

10. INIMHINGE VALU

Vana haralise pähklipuu all seisab ilus tammepuust laud, mille taat nooruses teinud. Selle laua taga on õpilane ja esitab küsimusi. Jah, praegu nad istuvad, vestlevad, ning laual on värske kuldpruun moonipirukas, mida ukraina köögi tõelised hindajad nii väga armastavad…
„Kadestan teid, vanaisa, inimesed ei unusta teid, kostitavad iga päeb maitsvate asjadega!“
„See ei ole nii lihtne, mu poiss! Nende annid on mulle nagu raamatud, kust saab lugeda nende hinge kohta… Seda pirukat ei ole mul sugugi nii lihtne vaadata…“
„Miks? Kindlasti olete juba isu täis söönud.“
„Nali on terviseks… Kuid kui tead, et käed, mis on küpsetanud selle maitsva piruka, peavad valu pärast pisaraid pühkima, siis eriti ei rõõmusta.“
„Vabandage, ma ei tahtnud.“
„Sa ei ütelnud midagi pahasti. Mitte igaüks ei näe selle piruka küpsetaja kätetööd, veel vähem nähakse tema hingeseisundit. Selle küpsetas ja tõi tänutäheks üks noor tütarlaps. Ta on väga haige, palju kannatanud…Sina aga söö, ära karda! Pirukast haigeks ei jää!“
„Ega ma kardagi. Tahaks ka ise kuidagi tunnetada, kuid peale suure isu ei tunne midagi.“
„Miks sina pead midagi tundma? Tema pöördus oma haigusega minu poole, järelikult on see minu valu. Sinusse see ei puutu – nagu ka ükskõik millisesse teise inimesse. Ravi on nagu pihilkäimine – väga individuaalne, intiimne. Sina aga ära häbene, söö! Värske pirukas ju!“
Taat jäi vaikseks ja vajus mõtteisse… Siis, end nagu ärkvele raputanud, vaatas „peolauas prassiva“ tudengi poole, naeratas ja murdis kiirustamata tüki pirukat.
„Vanaisa, kas me kordame praegu pirnide varianti?“
Õige! Süües seda pirukat, me täidame küpsetaja käsi jõuga. Meie isu ja tänulikkus aga täidavad tüdruku südant hellusega.“
„Kas me peame kõik ära sööma?“
„Nagu ma näen, sulle see ei valmistaks raskusi.“
„Aga kas teistega võib jagada?“
„Võib. Ise ma ju ei jõua ära süüa kõike. Mida inimesed toovad. Jagan neile, kes seda vajavad.“
„Aga kui see inimene viskab selle ära, mis sa andnud oled?“
„Mul on küllalt kogemusi, et teada, kellele anda ja mida anda.“
„Aga ikkagi, kas pirukaküpsetaja kannatab, kui see, keda teie kostitasite, põlgab teie kingi ikkagi ära?“
„Rohkem kannatan mina ise. Peab teadma, kellele ja mida annad. Kuigi peenmateeria tasandil kannatab ka koogi küpsetaja, ehkki vaid pisut.“
„Ma küll küsin, kuigi olen ise selle üle ammu pikalt mõelnud ja arvanud, et vastate just niimoodi…“
Noormees vaikis, mõtles millegi üle tõsiselt ja esimest korda rääkis taadile oma loo.
„Mu südames elab pidev mure ema raske saatuse pärast… Mul on seda raske seletada, selgelt öelda, kuid see, kuidas te vaatasite mõttesse vajununa pirukat, on mulle tuttav. Koguni väga tuttav. Kui kõrvalt vaadata, siis samasugune olen minagi, üliõpilane, kes praegu elab tänu ema töökatele kätele. Jõudnud ühiselamusse, võtan istet, laon lauale kodunt toodud pirukad, iseküpsetatud leiva, õunad, hapukoore, kohupiima, hoidised… Vaatan… Mina veel magasin, kui ema juba varahommikul küttis ahju ja pani oma pojakesele „moonakoti“ valmis… Siis aga ruttas hommikusele lüpsile… Vaatan ja südames pigistab. Need on Ema Käed! See on Tema Vaev! Tema Valu! Tema Pisarad! See on Omakasupüüdmatu Armastus Oma Laste Vastu! Annaks Jumal! Isegi leivaraasu ei raatsi ma raisata, pühin puru laualt ja söön ära, söön isegi siis kõik ära, kui enam värske ei ole. Ei tohi lasta Ema Vaeva kaduma minna! Kuivanud leib? Hapuks läinud koor? Ei midagi, söön ära! Ma ei saa ema solvata sellega, et ei austa tema tööd. Mäletan, et esimest korda tundsin seda juba lapsepõlves. Kaua lunisin vanemailt, et nad ostaksid mulle mopeedi. Nad ei saanud seda endale vabalt lubada. Ükskord nad siiski otsustasid mulle mopeedi ostmiseks raha anda. Võtsin selle, läksin poodi, aga süda justkui ütles: „Peatu, mõtle järele!“ Jäin seisma. Raske, nii raske oli see raha. Esimest korda tundsin ma raha väärtust. Selles oli rasket tööd, minu vanemate rasket osa!… Ma siiski ostsin selle mopeedi ära. Aga see tunne jäi meelde ja on siiani alles. Teie mõtlik pilk äratas minus mälestused… Sõjavägi. Mäletan pakke kodunt. Ja kirju, mis soojendasid sõduri südant ja andsid jõudu…
Võib-olla paistan praegu naiivsena, kuid ma hoidsin vanemate kirju alati südame lähedal, sisetaskus. Kui oli tulnud uus, alles siis panin eelmise kirja sõduripauna…“
Rääkides vaatas noormees lauale, kuid ta pilk uitas hoopis mälestustes ja ta ei näinudki, kuidas vana hallipäine Teadmamees pühkis vargsi pisaraid, vaatamata sellele, et oli elus nii palju näinud…
Natuke aega vaikinud, normees jätkas:
„Vaat nii, vanaisa! Andestage, et ma niimoodi end unustasin. Teie viisite mind pihtimiseni. See-eest on mul aga nüüd nii kerge tunne. Aitäh teile! Mind peetakse kinniseks ja tähelepanematuks. Või tundub see mulle nii. Ma armastan oma vanemaid, ehkki ei oska seda demonstreerida nii, nagu see mõnel välja tuleb. Minu tõde on minus eneses ja mitte alati ei ole see avatud. Peidus, nagu teokarbis.. Kuid teisiti ma ei oska.“
Taat tõusis, läks noormehe juurde ja embas teda:
„Sa oled tõeline poeg!
Väga õnnelik on Ema, kellel on selline Poeg!
Teesklematu Armastus, mis ei kustu aegade voolus.
Seda esineb nii harva…
Sul pojake, on olemas selline Võim, mida sa ei oska arvatagi. Ei ole midagi võimsamat kui siiras armastus, kaastunne ja üleüldise osasaamise seaduse peente niitide tunnetamine.“
Nad istusid kaua vaikides. Vanataat ja nooruk. Taevasse oli juba ammu tõusnud Karjane-Kuu, kuid nemad istusid ja vaikisid…
Kumbki mõtles oma mõtteid, kuid ometi ka ühest ja samast: oma Sisemistest Pihtimustest.
TEE VALGUSELE.
SOOV SAADA PAREMAKS…

11. HINGA NAERATUST SISSE JA VÄLJA.

„Näen, kuidas sul kibeleb rääkida retseptidest, mida kasutatakse ravimisel. Ainult et iga asjal oma aeg. Ei ole vaja rutata.“
„Ma saan sellest aru, vanaisa, ja sellepärast ei olegi enam peale käinud. Pealegi me vestleme teiega nii huvitavatel teemadel, et ma ei olegi enam kindel, mida ma rohkem tahan: kas teada saada, kuidas ravida, või minna Teadmiste Maailma või siis lihtsalt olla teiega.“
„Vallata jõudu on möödapääsmatu. Ilma isikliku jõuta ei ole juttugi ravimisest. Kas praegu ei ole piisavalt raamatuid sellel teemal?“
„Enam kui küll.“
„Aga kui palju on retseptid neist raamatuist inimesi aidanud?“
„Arvan, et mitte eriti.“
„Teisiti ei saagi see olla. Juhtida autot kõigest pärast juheni lugemist on enesetapp. Samuti ravimine loetu järgi…“
„Te arvate, et iseravimine ei anna tulemusi?“
„Kui inimesel on olemas sisemine jõud, siis aitab. Kui aga nõrk ja haige haarab esimese kättesattunud retsepti järele, siis ta riskib! Riski suurust ei saa täpselt määrata, kuid see on alati olemas.“
„Aga kuidas siis jääb armastava südamega, millest te varem rääkisite?“
„Rääkisin, aga ütlesin sedagi, et aidata saab ju ainult neid, keda see süda armastab. Ent oma sisemist jõudu saab kasutada palju laiemalt.
Veel kord tuletan meelde: ei tasu rutata! Omandada tähelepanelikult iga õppetund, võta meie vestusi kui uut astet teel Teadmiste juurde. Ja enne kui ei ole hoolega uurinud seda, mis on parajasti käsil, ära kiirusta edasi. Elu ei võimalda mitte kunagi pöörduda tagasi sinna aega ja kohta, kus sa hetkel olid, kui väga sa seda ka tahaksid.“
„Ei ole võimalik kaks korda järjest astuda ühte ja samasse jõkke?“
„Pole võimalik ega ole mõtetki. Šanss on läinud, kui lased õppetunni kõrvust mööda. Kõige halvem Teadmiste teel on kiirustamine ja tähelepanematus. Mäletad muinasjuttu, kus Uitaja teel oli küll korrast ära ahi, kuivanud puu, küll allikas, mis oli mudaga ummistunud. Jooksed mööda, ei aita, vaid kiirustad oma eesmärgi poole – ja kannatad pärast! Aga kui oled tähelepanelik, kui aitad abivajajaid, siis on nad sul vajadusel alati olemas! Muinasjutud on targad…
Elus ei ole midagi juhuslikku. Kõik, absoluutselt kõik, mida elu meile toob, on võrdväärselt tähtis!“
Taat vaikis veidi ja siis jätkas.
„Juba oma esimestes vestlustes soovitasin sul ärgates minna värske õhtu kätte ja hingata seda sisse. Kas sa teed seda?“
„Püüan, kuid mitte alati.“
„Ilmaaegu… See on üks neist „pisiasjadest“, mis on väga tähtis.“
„Millega see siis seotud on?“
„“Elava“ ja „surnud“ jõuga. Värske hommikune õhk on nagu elav vesi. Seisnud toaõhk on aga nagu surnud vesi. Inimesed on haiged, kui tuba ei tuulutata. Need aga, kes palju viibivad värskes õhus, tervenevad, tugevnevad ja unustavad vaevused.“
„Kas see on seotud hapniku hulgaga?“
„Koos hapnikuga me hingame sisse ka Jõudu, „praanat“, nagu ütlevad joogid.“
„Milles see jõud seisneb?“
„Kas sinu meelest on vahet meie metsa ja Kiievi pargi õhu vahel?“
„Kahtlemata. Metsaõhus on paljude taimede lõhnade segu.“
„Vaat need lõhnad ongi Jõud, millest ma sulle räägin. Õigemini neis on Jõud.“
„Te ju ütlesite, et toidus on jõud. Kas siis ka õhk on toit?“
„Õige: toit on kõiges. Süntees annab meie organismile Jõudu. Mitte ainult mehhaaniline, mitte ainult keemiline vaid ka emotsionaalne ja mõttesüntees on toiduks.“
„Kas mehhaaniline jõud tähendab kehatreeningut? Aga trammis trügimine? Kas see on ka teie arvates toit?“
„Täistuubitud trammis sisaldub veel eriti tähtis Jõud. Nii väline, jäme kui ka sisemine , peen. Kui sind igast küljest surutakse, on sul võimalus end täita välise jõuga. Peen jõud on kannatlikkuses jaleplikkuses.“
„No muidugi, seda on eriti mõnus kannatada! Eriti kui mitte ainult ei pressita, vaid ka kuuled selliseid väljendeid, mida enne ei ole kuulnudki.“
„Selles ju õppetund seisnebki: pead olema rahulik, vaatamata välistele tingimustele, ja mitte kunagi ei tule vastata sama matslikkusega. Selles eisneb peenmateeria Jõud. Kui sa, pojake, suudad olla raskes pingelises olukorras rahulik, siis väline jõud ei saa sind lõhkuda, nagu ta sihiks on, vaid ta transformeerub peenenergiaks, mis siseneb sinusse ja allutatakse sinu tahte kontrollile.“
„Kas seda jõudu võiv hiljem kasutada?“
„Selles asja mõte ju seisnebki!
Seda jõudu, mis oli algselt määratud agressiooniks, koha pärast võitlemiseks ühissõidukis, võib endas akumuleerida, hiljem aga kasutada konkreetsemas tegevuses. Isegi ravis. Sellisel juhul oled sa nagu käsn, mis imeb endasse teiste ärritust.“
„Kas see ei ole teistele ohtlik?“
„See ei ole kahjulik, vaid kasulik. Sest need, kes trügisid, leidmata vastupanu, rahunevad maha. Õigemini nad ei rahune, vaid sina jahutad neid. Üldsiselt olukord harmoniseerub. See sarnaneb lahke naeratusega, mis võib lahendada pingelist situatsiooni.“
„Kas teie ka kasutate seda?“
„Ilma selleta ei saa. Hiljem saad ka ise sellest aru ja õpid seda kunsti.“
„Kas on olemas mingi eriline tehnika sellise jõu kogumiseks?“
„Rahu.“
„Enesevalitsemine?“
„Enesevalitsemine ja rahu erinevad nagu öö ja päev. Enesevalitsemine eeldab pidurdava struktuuri olemasolu. Sangpommi väljasirutatud käes kaua ju ei hoia, ja ega jõudugi kusagilt juurde ei tule, vähemaks jääb ainult. Jõud jõu vastu – see ei ole rahu. Rahuga kaasneb kergus. Kui sind ühissõidukis trügitakse, siis ära hakka vastu, vaid lõdvestu ja naerata kergelt ja sundimatult, siiralt. Mida siiram on naeratus, seda suurmat sisemist Jõudu sa saad.“
„Kuid selliseid inimesi ei olegi vähe. Kas neil on siis sismine jõud olemas?“
„Miks ka mitte? Siiras naeratus koos kaastundega on suurimaid relvi elus!…
Kuid lähme oma jutu algusesse tagasi: Õhk, Tuul, Pööris.
Hingamine on osasaamine Õhu elemandist. Selle elemendi jõud on erakordselt salapärane. Keegi ei tea, kuidas tekib Pööris. On alles mõistatud! Sellest võib rääkida, kuid kõik jääb äraarvamatuks, nagu pööris ise. Ta on tabamatu. Ta on kõige algus ja lõpp. Siis, kui ema ja isa sind „planeerisid“, tekitasid nad pöörise, ja kui inimene ära sureb, on keha küll alles, kuid pööris viib ära „hinge“. Ilma hingeta- pööriseta laguneb keha laiali…
Püüa tutvuda Tuulega.“
„Kuidas seda tehakse?“
„Mine hommikul üksinda mäekünkale. Istu näoga tuule suunas, ava end talle, nii nagu oskad end juba avada Päikesele ja Kuule, ja istu, tunnetades tuult. Aga ära „üle aja“ istu – võid haigeks jääda!“
„Võib haigestuda?“
„Jaa, kui avad end, võid haigestuda. Ära ignoreeri minu hoiatust! Õhk on väga ohtlik element. Temaga põhjalikult tutvuda on väga keeruline. Ja phtlik! Muide, sulle ei teeks paha teada, et teel Teadmiste poole on absoluutselt kõik ohtlik…“

12. MEELITAV TAEVAS.

Järve kaldal põleb lõke. Meie noor sõber lamab jopel, käed pea all, ja jälgib selget tähistaevast. Taat aga viskab lõkkesse hagu.
„Kui ma vaatan tähistaevast, tekib tunne, nagu oleksin ma laiem ja suurem kui tegelikult. Umbes nagu veest väljatulek pärast pikka sukeldumist.“
„Hea võrdlus!“
„Süda nagu kisuks tähetede poole.“
„Neptuun tahab sind ära varastada.“
„Planeet?“
„Jaa- See on tema omadus. Ta tõmbab enda poole sellega, et annab lahustumuse tunde, „nirvaana“, nagu praegu räägitakse.“
„Aga kas tähtedega võib ka tutvuda ja sõprust pidada?“
„Võib.“
„Kas ka samamoodi nagu Päikesega?“
„Jaa, kuid tuleb olla veelgi ettevaatlikum. Taevas võib sind kergesti maast lahti rebida ja siis ei suuda sa oma elus midagi püsivalt ellu viia.“
„Kuidas maast lahti rebida?“
„Muutud fanaatikuks, ja kõik maine tundub sulle tühine. „Paisud“ ja lendad kaugele… Ainult et kukkumine on valus…“
„Millest see võib tekkida?“
„Kui inimene on milletki eriliselt hõivatud, siis kasvatab ta Jõudu. Kuid ülepakkumise korral väljub Jõud kontrolli alt. Jõud on olemas, kuid juhtida on teda võimatu. Siin peitubki konks! Mitte sina ei juhi Jõudu, vaid tema juhib sind.“
„Kas see ongi „hinge müümine saatanale“?“
„Seda see on. Otsides arutult Jõudu, vahetab inimene oma hinge teenete vastu ja annab end seega saatana orjusesse.“
„Aga kuidas see taevatähtedesse puutub?“
„Tähtede jõud on üks peenematest. Ja ta meelitab märkamatult, aeglaselt, kuid kindlalt. Kui sa tema püüniseid ei tunne, siis ei suuda neist ka vabaneda nii ruttu, kui sooviksid.“
„Kes on olnud selliste jõudude orjad?“
„Suured Valitsejad – nii need, kes on head teinud, kui ka ajaloo suured türannid.“
„Kas te panete kõik ühele pulgale?“
„Kõik maailmas on ühel pulgal. Kõik siin maailmas on Jõud.“
„Aga mis on „Jõud“? Te kogu aeg räägite aina Jõust, kuid ei ole konkreetselt seletanud, mida te selle all mõtlete.“
„Jaa Jõud – see on mõiste, Jõud – see on energia tagavara. Kellel on see tagavara suurem, seda nimetatakse tugevaks, kellele väiksem, sellel on vähem energiat, ta on „nõrgem“. Kuid siin esineb paradoks! Taipad?“
„Mäletan teie sõnu: „Naise jõud on tema nõrkuses.“ Kas see?“
„Õigesti märkasid, kuigi juba siis hoidusid küsimusi esitamast. On mul õigus?“
„On. Ma tookord ei hakanud uurima, kuigi ei mõistnud asja sisu.“
„Jõu astet hinnatakse ainult ühe parameetri järgi, sellest tekibki paradoks. Kui sa kedagi solvad, siis rünnaku momendil tundud sa tugevamana. Kuid natuke hiljem viskavad vallatud koolipoisid sulle rõdult muna pähe. Kas nende asjaolude vahel on seos?“
„Ilmselt on, kui küsite.“
On küll. See, mida sa pidasid Jõuks, pöördus sinu enese vastu. Kes on võitja? Igatahes mitte sina! Vaid hoopis see, keda sa solvasid. Mõistad?“
„Mismoodi ta siis mind võitis?“
„Ta karistas sind tegutsematusega. Solvumine – see on üks alateadliku tegutsematuse liike. Solvumine on tugev ja ohtlik relv! Ja ettearvamatu, kuid sealjuures – kõige õiglasem.“
„Aga kas tema teab sellest?“
„See, kes solvub, ei tea seda, et tema solvumine on relv. Niipea kui ta sellest teada saab, muutub see relvaks tema enese vastu.“
„On alles segadus!“
„Tegelikult on see lihtsam, kui sa ette kujutad. Siirus – vaat kus see on alles Jõu Relv. Aga see, mis on silmakirjalik, ettekavatsetud – see tabab alati seda, kes pingutab agressiivsuse vibunööri. Kaitse ei ole karistatav. Ründamine on karistatav.“
„Teie arvates pole sellist mõistet nagu „nõrkus“ üldse vaja kasutada? Kuidas siis nimetada neid, keda Jõud kimbutab – orje, kerjuseid, haigeid, argpükse?“
„Kerjusel on aja jooksul šanss saada rikkaks, vaene võib terveneda, arg võib saada kindlameelseks – ja sellisel juhul kannatab kindlasti see, kes neid minevikus pitsitas. Kes on siin siis „võitja“? Pendel kõigub mõlemale poole, pojake!“
„No aga mingil hetkel on nad ometi nõrgad?“
„Nad on „koolitunnis“, nad õpivad. Neid õpetab Elu, karistades neid möödalaskmiste eest. Ent timukatena kerkivad esile need, kes on määratud hääbumisele… Timukal on halvem, kuna aeg muudab ta ohvriks. Ohvril on parem, sest aeg mängib talle kätte tasumise relva. Nii nad keerlevad ajavoolus, kuni mõni ei muuda õppetundi vähem karmimaks ega peata oma kirvest ohvri kaela kohal.“
„Umbes nii, nagu te õpetasite käituma täistuubitud sõiduvahendis?“
„Jaa, pojake. Timukas, kes on ära visanud kirve, ei ole enam timukas. Selle žestiga ta peseb maha oma võlad ja saab puhtaks. Ohver ei ole ka enam ohver. Kui sa eemaldud peeglist, eemaldub ka sinu peegeldus. Kõik konfliktid on võimalik niimoodi lahendada, see on Elukunsti üks osa…“
„Ning neil jääb üle võtta end kätte ja minna „niisutama“ oma leppimist.“
Taat muigas õpilase nalja üle.
„Võib-olla lähevadki „niisutama“. Ja annaks Jumal, et pärast seda protseduuri ei virutaks endine ohver endisele timukale pudeliga vastu pead.“
„Kes see siis süüdi on? Ja kas on siin üldse süüd?“
„Kas sina oled valinud endale ema?“
„Ei.“
„Ja ka oma surma sa ei vali, nagu sündigi.
Valikut ei ole, kui vaadat tervikut.
Valik on olemas, kui vaadata asjale osade kaupa.“
„See on niii kahemõtteliselt öeldud.“
„Sõnad ja fraasid on vasturääkivad, kuid tõde on alati keskel, ridade vahel. Tõde on päeva ja öö vahel, Taeva ja Maa vahel. Seda ei saa üheselt kirjeldada. Ta on alati VAHEL!
Ühed vaikivad. Teised annavad vasturääkivaid vastuseid. Niimoodi väljendavad targad TÕDE.“

TARKUSEKIVI